Inimene, kes paneb raadio taskurätiku ja müntide abil tööle

Arvutiinsener Peeter Ellervee rääkis Juhani Püttsepale, kuidas tal õnnestus õilsatel eesmärkidel ära petta Philipsi arvuti operatsioonisüsteem.

Kui Maarjamõisa haigla veresoontekirurgil Toomas Eller­veel arvutiga miskit valesti on läinud, helistab ta oma vennale Peetrile, kes töötab Tallinna teh­ni­kaülikoolis arvutitehnika instituudi dotsendina.

Ja kohe tekib uus, hoopis teistsugune probleem. Vend ei saa vennast aru.

See pole võrreldav ümbernurgarääkimisega, vaid nõnda, nagu püüaksid kommunikeeruda kahest eri tsivilisatsioonist pärit olendid.

“Ma ei tea, mida tema ei tea. Asi läheb sinnapoole, et tippspetsia­list teab järjest rohkem üha kitsa­mast ainevallast ja viimaks teab ta kõike mitte millestki,” selgitab Pee­ter El­lervee, kelle tööalaseid lauseid pikib inglise keelest pärit eriala-argoo.

Kõrvu jäävad kumisema sõnad assemblerkood, kompilaator, string.

Kui Ellervee räägib oma juhendatava doktorandiga, jääb mulje, et inimeste maailma sisse on tekkinud veel üks, arvutiinseneride maailm ning side nende kahe maailma vahel järjest nõrgeneb.

“Kontroll- ja mäluintensiivsete rakenduste kõrgtaseme süntees”, sellise pealkirjaga doktoritöö kaitses Peeter Ellervee kaks aastat ta­gasi Stockholmi Kuninglikus Teh­no­loogiainstituudis.

Kas kõrgtaseme süntees tähen­dab põhimõtteliselt arvuti kokkupanekut?

“Jah ja ei, sõltub sellest, mida mõista arvuti all,” küsib dotsent El­lervee prillisanga kergitades vastu. “Näiteks 1930. aastatel tähendas kompuuter inimest, kontoriamet­nik­ku, kes liitis ja lahutas, see tähendab – arvutas.”

Kui Ellervee lõpetas Tallinna Po­lütehnilise Instituudi elektronarvutite erialal (1984), nägid enamik TPI ar­vuteid välja nagu riidekapid, ühes kapis mälu, teises protsessor. Aga programmeerimisperfokaartide ning turuhoone-suuruste arvu­tisaalide ajastu uskumatult kiire lõpp polnud enam kaugel.

Rauakooli saabus see aeg 1980nda­te keskel. 1985 jõudis TPI elektronarvutite kateedrisse Mus­ta­mäel siiruviirulisi teid pidi (räägiti, üle Jaapani) 20megabaidise kõ­va­kettaga Philips, Unix-süsteemi ar­vu­ti, esimene tänapäevases mõis­tes tööjaam – personaalarvuti mitmele kasutajale korraga.

Nagu maadeavastajad tundmatu saare rannas ründasid noor­teadurid Peeter Ellervee ja Kalle Tammemäe arvutikaste ja muukisid need oma uudishimulikele pilku­dele valla. Ilmnes, et Philips ei taha kor­ralikult tööle hakata. Hiljem selgus, et see arvuti oli kuskil maha kukkunud. Kõvaketas oli ka paugu saanud ja sisaldas halbu sektoreid.

Arvuti korralikult käima saada oli Peeter Ellerveele ülesanne number üks, aga Kalinini rajooni sõja­komissariaat mõtles teisiti.

USA ja NSV Liidu arvutitehnika tasemed erinesid nagu röster ja kivikirves, kuid arvutiinsenerid läksid sellest hoolimata lihtsaks ka­hu­rilihaks.

Ellervee pidi esialgu sõitma Rii­ga. Seal, sõjaväeringkonna staabis, kohtas ta “ainukesi ajudega alampolkovnikuid”, kes kupatasid leitnant Ellervee tagasi Tallinna, “elekt­roonika peale”.

Või mis elektoonika see oli! Lo­kaatoriväeosa tuulisel Ristna nee­mel.

Üksus pidi jälgima kapitalistide õhumanöövreid Läänemere ruu­mis. Luurelennuk Black Bird tuli Taa­ni väinadest sellise hooga läbi, et tal õnnestus vaevu end Ojamaa kohal NSV Liidu ja Rootsi huve riivamata ringi keerata.

Ellerveele teadmiste arenguks ei pakkunud see sõjalennukite ballett aga midagi, ta kohendas ühe re­lee­ga operatiivsemaks avarii­toi­te­süsteemi ja unistas Tallinna-komandeeringutest. Siis sai erariided sel­ga ja TPIsse Philipsi juurde hiilida.

Sel ööl, kui Matthias Rust Pu­na­sele väljakule lendas, Ellervee ma­gas. Õiglase und, sest polnud te­ma valvekord.

Nii nagu Rustil õnnestus se­ga­duss­e ajada punalokaatorite väe­osad, õnnestus Ellerveel sõja­väest naas­tes fiktiivse faili abil ära petta Philipsi operatsioonisüsteem ja ka­su­tusele võtta peaaegu kogu mä­lu.

Philips aga heitis Ellerveele järg­mise väljakutse, ühel terminalidest ilmnes rike.

“Kui olin veerandi skeemist paberi peale üles joonistanud, sain aru, kuidas see töötab,” kirjeldab Peeter Ellervee oma esimest tõsisemat (ja õnnestunud!) häkki.

Vaheekskurss sõnade häkkima ja kräkkima tähendusest. Häkkima tähendab arvutiinimeste keeles “mitte kurjade plaanidega, teada­saa­mise ja/või parandamise ees­mär­gil lahti harutama ja muu hulgas ka teadust edasi viima”. Kräk­kima aga tähendab, et murrad sisse kurja tegemise eesmärgil.

Nädalajagu pikki, musta suhk­ruta kohviga elavdatud õhtuid, kon­sultatsioone kolleegidega ning ekraan lõi helendama, vigane mik­roskeem oli õnnestud asendada ve­ne analoogiga ja TPI õppejõud ning üliõpilased said jälle terminali ka­sutada.

Arvuti kui elektroonikasüsteem, mis töötleb numbrilisi signaa­le, ja arvuti kui elementide kogum. Terviku mõistmine pole igale arvutikasutajale jõukohane.

Newton oli viimane, kes kõike jagas, lohutab Ellervee ja hakkab uuesti selgitama, kuidas jõuda algoritmist ehk tööeeskirjast mikroskee­mini, ning mis edasi saab.

“Elektroonikud valmistavad kive.” Ellervee näitab ränist, pöidla­otsasuurust mikroskeemi (selle sees on alumiiniumvaokesed, mik­ro­meetri suurusjärgus). “Meie ar­vu­ti­insenerid mõtleme, kuidas ki­vid kok­ku ühendada nii, et see ar­vutina tööle hakkaks.”

Samal ajal peavad arvutiinse­ne­rid elektroonikuid teavitama, milliseid kive nad vajavad. Seda asja peab ajama korraga kahest otsast.

Edasiviiv idee võib arvutiinse­neril tulla ükskõik kus, kas või tua­letis, aga kontrollima peab seda ik­ka suures arvutis.

“Mis see suur arvuti ikkagi on ja kus see asub?” naeratab Ellervee ja selgitab, et ideid kontrollib tehni­ka­ülikooli serveris töötav projekteeri­misvahend ning et 99 protsenti ideedest osutuvad kõlbmatuteks.

Millised on arvutiinseneri elu kõrghetked?

Peeter Ellervee painutab alla ne­li näppu. Esiteks – artikkel pres­tiižikas teadusajakirjas. Näiteks IEEE Transactions on CAD (IEEE – Institute of Electrical and Elect­ro­nics Engineers, toimetised auto­maat­projekteerimisest). 2001. aas­ta detsembris ilmus Peeter Eller­veel koostöös Rootsi ja Belgia kolleegidega artikkel ühest digitaalsüsteemide (k.a arvutid) sünteesiga seotud probleemist.

Teiseks – projekteeritud mikro­skee­mi (kiibi) katsetamine ja veen­du­mine, et see tõesti töötab nii na­gu va­ja. (“1997 valmis Stock­holmis mees­­konnatööna kiip sideliinide jaoks.”)

Kolmandaks. Juhendatava edu­kas kaitsmine. (“Tarmo Klaar kaitses 2002 alguses magistrikraadi.”)

“No ja siis neljandaks need edukad aparatuuri parandused.”

Ellervee räägib loo, kuidas ta Rap­lamaal Balti ketis osales. Ke­ti­ini­mesed tahtsid seal raadiot kuulata. Transistorraadio Okean oli olemas, ka patareid, aga märksa väiksemad, lühemad ja peenemad kui vaja.

Nagu sarifilmikangelane, ime­mees McGuiver, kohendas Peeter Elle­rvee müntide ja taskurätikute abiga raadio tööle.