Ansipi viimane intervjuu Tartu linnapeana: peaministriks saamise nimel mingit tööd ei käi
Reformierakonna uus juht Andrus Ansip lubab Tartust valitsusse minna, kui mõni nende minister tagandatakse või edutatakse.
Intervjuu ilmus 9.septembril 2004
Kaunil septembripäeval Tartus uuristavad tunkedes mehed Emajõe
ääres kõnniteed. Heade Mõtete Linna peremees on Eesti
poliitika selle sügise suur küsimärk. "Reformierakond ei kaota
kunagi silmist oma kallast," lubas Andrus Ansip kevadel - see
käib nii sihtide kui Siim Kallase kohta, kes talle
partei päranduseks jättis.
Minister Atonen ja Tallinna abilinnapea Tsahkna on kukkumise
äärel. Kui kaua veel juhite Reformierakonda Tartust?
Põhimõtteliselt on kolm võimalust. Üks variant on
see, et kui juhuslikult novembris üldkogu mind valib esimeheks, siis uus
erakonna esimees oleks palgaline esimees. Seda praktikat on Eestis olnud.
Juhan Parts oli lühikest aega palgaline esimees,
Edgar Savisaar on olnud palgaline esimees. Aga ma ei pea seda
õigeks. See võib kesta ainult lühikest aega. See ei ole
tänapäevane läänelik demokraatia.
Teine võimalus on, et jätkan erakonna juhtimist Tartust
linnapeana. See on võimalik. Mulle tundub, et olen seni hakkama saanud.
Vahemaa saab segavaks asjaoluks, aga siiski ei välista seda. Mul ei ole ka
hingest tulevat soovi Tartust ära minna. Kui peaks juhtuma, et lähen
Tallinna tööle, siis kindlasti jäävad Tartusse kodu,
abikaasa ja tütar.
Kolmas võimalus tulevaseks töökohaks on muidugi
kõige demokraatlikum võimalus. Läänes on tavaks,
et erakonna juht võtab kõige kõrgema seadusandliku
või täidesaatva võimu positsiooni, mis parajasti
võimalik. Sisuliselt saab see tähendada ministrikohta.
Ma ei pea mingil juhul võimalikuks, et hakkan kuidagi endale
töökohta tegema. Elu toob tavaliselt ikkagi kaasa üllatusi,
sealhulgas ebameeldivaid. Neid tuleb nagunii. Neid ei ole mõtet algatada
seestpoolt.
Atonen ja Tsahkna - need on ebameeldivad üllatused. Ei mõelnud
ju kunagi Tõnis Palts, et tema rahandusministri
karjäär nii lühikeseks jääb. Ei teadnud Tiit
Tammsaar ette, et keegi juba üle-eelmise ministri ajal on
viljasalves vargil käinud ning tuleb tagasi astuda.
Olen valmis jätkama Tartust erakonna juhtimist niikaua, kuni
objektiivne olukord on selline, et keegi kas edutatakse kusagile või on
sunnitud lahkuma. Kiiret ei ole kuskile.
Esimehe kohale teile vastaskandidaate tuleb?
Siim Kallas arvas, et mina olen parim olema esimene
aseesimees. See tiitel ja töö on tema soovitusel mulle osaks saanud.
Esimeheks ma küll ei arva, et mina ja mitte keegi teine. Kui hakata
nimesid lugema, näen päris mitmeid, kes minu meelest saaksid veel
paremini hakkama. Ma väga kõrge enesehinnanguga ei ole.
Loeme need nimed siis ette ka.
Urmas Paet, Rein Lang, Kristiina Ojuland. Leiaks veel.
Kui Atonen tagasi astub või sunnitakse lahkuma, kas
võtate tema portfelli endale?
Ma ei spekuleeriks sel teemal.
Kogemusi peaks teil olema. Tartu Kommertspanga pankrotihaldur, Tartu
linnapea on ka majandamise koht.
See oleks mulle isiklikult suur väljakutse. Aga siiralt loodan, et
Meelis Atonen jätkab majandusministrina. Minu meelest ta on
võidelnud õige asja eest, maksumaksja raha efektiivse kasutamise
eest. Probleem on selles, et reaalseid alternatiive Saaremaa laevakompaniile
pole suudetud leida.
Kas majandusminister ei pidanuks seda ette nägema?
Oleks võinud. Aga kõike ette näha pole elus
võimalik.
Mida te ise Atoneni asemel teeksite?
Põhimõtteliselt ma ei välistaks monopoolse
ettevõtte sundimist riigi poolt. Kuid konkreetsetes oludes ma ei pea
seda loogiliseks ega teostatavaks.
Ka riik on andnud pika aja jooksul Saaremaa Laevakompaniile väga
segaseid signaale. "Segaseid" on leebe määratlus. On antud signaale,
et ükskõik kelle teeneid vajatakse, aga kindlasti mitte teie
omi.
Saaremaa Laevakompaniiga tuleks kokku leppida. Usun, et leppimine viib
samasugustele tulemustele kui sundimine. Ülimalt suure
tõenäosusega on laevakompanii valmis jätkama senistel
tingimustel.
Vjatšešlav Leedo ütles kunagi Äripäevas, et
Atonen võib oma poliitilist vastutust ka Valgas edasi kanda, aga tema
peab Saaremaal edasi elama. Minu meelest selles lausejupis on sügav
mõte. Kõik inimesed vajavad ümbritsevate inimeste
tunnustust. Keegi pole nii tugev, et on valmis vastu astuma kõigile.
Kindlasti vajab Leedo ka saarlaste tunnustust ja seetõttu usun siiralt,
et laevaliiklus ei katke 1. oktoobril ka siis, kui selleks ajaks mingisugust
kokkulepet ei sõlmu.
Kuid mul on indikatsioone, et kokkulepe sünnib. Võibolla olen
liiga optimist, kuid minu meelest suusõnaline lepe on juba olemas.
Kas poliitiline loogika teeb Atoneni ametist priiks?
Atonen on öelnud, et ta ei saa sellele lepingule sellises vormis alla
kirjutada. Et kui see riigi jaoks paremaks ei muutu, siis ta astub tagasi. See
on tema isiklikust seisukohast mõistetav teguviis. Ta tahtis paremat,
kuid nii head lepingut ei ole õnnestunud sõlmida.
Majandusministri koht on Reformil. Ehk siis järgmine teie
inimene kirjutab kehvadele tingimustele alla?
Ainus põhjendus Atoneni tagasiastumiseks saab olla, et ta lubas
paremat lepingut, aga ei olnud võimeline neid tingimusi saama. Kuna
minister ei suutnud lubadust täita, siis astub ta tagasi.
Kuid mis huvi peaks olema Leedol panna oma parvlaevad kuskile kai
äärde seisma? Tal on laevad selleks, et raha teenida! Seisev laev
raha ei teeni. Kapitalikulud, töötajate palk jookseb nagunii.
Ma ei taha asuda Saaremaa Laevakompanii kaitsele, kuid mulle tundub,
et üsna sageli me loeme raha teiste taskus. Lehtedest saab lugeda, et
Leedo firmat tuleb rohkem pitsitada seetõttu, et ta kunagi ostis nelja
miljoni eest mingid parvlaevad. See ei ole täna enam argument. Mina ostsin
kunagi kümne krooni eest Hansapanga aktsiaid. Kas ma pean
nüüd häbenema või? See on risk, mis kunagi võeti
ja mis sai rikkalikult tasutud.
Magnumi tegelased ostsid Tartu õlletehase mõne miljoni eest,
müüsid Olvile maha üle 100 miljoni eest. Kas nemad peaksid ka
häbenema, et nii hea tehingu tegid? Miks me siis Leedole ette heidame, et
oskas väga odavalt osta ja kallilt tahab müüa? Ma ei taha
muidugi Leedot siin kaitsta.
Pealinnast vaadates jääb hõlpsalt mulje, et
olete siin Neinar Seli mõjualune. Tuletame bussijaama meelde. Kas
te Tallinnas ei karda veel suuremate haide võrku
jääda?
Ei tea, kes Tallinnas need mõjude hindajad on. Tartlased teavad
küll suurepäraselt, et linnapea on oma otsustes iseseisev ja otsused
langetatakse linnavalitsuses. Jutud sellest, kuidas siin on kuningriik ja nii
edasi ei vasta vähimalgi määral tõele. Olen linnapea juba
kuus aastat ja see poleks võimalik, oodates kusagilt korraldusi.
Olen selline, nagu olen. See ongi elus nende rollide puhul kõige
tähtsam. Hakkad kedagi teist mängima, lähed varsti omadega
puntrasse.
Mis hinde ise panete Tartu uuele bussijaamale?
Funktsionaalselt rahuldab uus bussijaam kõik vajadused. Bussijaam
pole mingi kultuuri- ja meelelahutuskoht. Vaadake kas või Londonis neid
jaamu – meie oma annab silmad ette. Ootasin arhitektuuriliselt huvitavamat
lahendust, praegune on mulle pettumus. Ent kuna Kalle
Rõõmus – ka Pläsku autor – on Eestis
nimi, siis loodan, et kolmanda järgu, kaubanduskeskuse valmimisega
asetuvad asjad kohtadele ja bussijaam sobitub kompleksi.
Sellega tekkis valimiseelne asiotaaž. Ootused krutiti üles. Et uus
bussijaam on veel kõrgem ja suurem kui Pläsku. Siis tekkis
jälle müüt, et ta on poole väiksem kui eelmine. See ei
vasta tõele. Eelmisel bussijaamal võib uksed lahti lüüa
ja vaadata. Põrand on ära vajunud, kõrguste vahe 20-30
sentimeetrit! Ei ühtki tervet akent. Öeldakse, et remontige ära.
Mida remontida? Tuvid lendasid ringi, talvel lõõtsus tuul,
lumelöga sulas põrandal. Mida tagasi igatseda?
Olete valmis astuma Tartu Postimehe hellast sülest
üleriigilise meedia õela palge ette?
Minule tundub, et olen kogu aeg üleriigilise ajakirjanduse palge ees.
Ma ei ole sugugi nõus sellega, et Tartu Postimees minuga eriti hellalt
ringi käib. Õhtuleht ja Päevaleht kohtlevad mind hellemalt.
Normaalne kriitika käib asja juurde. Kiidulaul ja ülistamine elu
edasi ei vii.
Kas te Tartu vanglat olete nüüdseks juba
külastanud?
Käisin seal nurgakivi panekul.
Miks teil linnapeana pole huvi tutvuda ühe Tartu suurema
tööandjaga?
Hoidku taevas Tartut teiste selliste tööandjate eest. Tartusse on
oodatud tööandjad, kes pakuvad kõrget kvalifikatsiooni
nõudvat tööd ja maksavad selle eest mõistlikku palka.
Nii massiliselt nii madalapalgalisi töötajaid teistes Tartu
ettevõtetes ei ole. Tartus on Eesti linnadest väikseim
tööpuudus. Arvan, et see jääb ühe
protsendi piiresse, kui maakonda mitte arvestada.
Õhus on mitmesuguseid skeeme, kuidas Ansipist saab kohe
peaminister.
Ega ma neid skeeme kuskilt mujalt lugenud pole kui kaks korda
Päevalehest. Võibolla neil on mingit infot, minul ei ole. Mingit
tööd selle nimel ei käi.
Mida te peaministrina Partsi asemel teinuks Lihula
monumendiga?
Lihula monument on kindlasti saatnud maailmale täiesti vale signaali.
Jagan Kristiina Ojulandi seisukohta, et muu maailm ei
mõista seda.
Kogumis Saksa kiiver, Saksa munder, Saksa automaat, raudrist on
see kujutis ikkagi natslik sümbol. Me võime rääkida, et
tegelikult Eesti mees on seal sees. Mis siis, et Saksa munder ja Saksa rist.
Muu maailm ei saa sellest aru.
Me ei saa erakutena elada, vaid peame arvestama, mida meie teod teistele
kõnelevad. Üksi siin ilmas ei ela. Meenutame, mis juhtus Austriaga
paari Jörg Haideri lärtsatuse tagajärjel.
Austria oli mõnda aega täielikus isolatsioonis. Meil ei ole taolist
isolatsiooni vaja. Eestil on praegu hea maine. See tähendab, et siia on
investeeritud ja meil on võimalik oma kaupu müüa, sest neil ei
ripu mingit halba imagot küljes. Võib viimasest ajast meenutada,
kuidas USAs ignoreeriti Prantsuse veine ja juustu. Kerge oleks taolisi
olukordi üle kanda Eestisse.
Ka punases vormis sõjamehi ei peaks meil ausambana kusagil
üleval olema. Tõnismäe monument tuleks maha võtta.
Kindlasti ma ei arva, et peaks hauasambaid hakkama lammutama, kuid ausambaid
okupantidele Eestis ka olema ei peaks.
Kas oli vaja Lihula monument maha võtta öö varjus
ja politseiga?
Seda ei oleks tulnud üles panna.
