Suur spekulatsioon
Kuidas saab seda komisjoni nimetada asjatundjate komisjoniks?" küsib Mereakadeemia emeriitprofessor August Ingerma. Elukutseline masinaehitaja peab silmas reisiparvlaeva Estonia huku asjaolusid uurivat komisjoni, mille aruande avaldas Andrus Ansipi valitsus läinud neljapäeval.
"Kas seal mõni meremees ka on?" uurib Ingerma edasi.
Estonia laevahuku eelmist komisjoni nõustanud eksperdina on Ingermal küsimusega tõsi taga. Isegi tema ei tea, kes seda asja praegu uurivad.
Vabariigi valitsuse 7. märtsi 2005. aasta korraldus nr 129 mainib nimeliselt vaid kaht prokuröri. Teema tähtsust arvestades peab Ekspress õigustatuks avalikustada komisjoni kõigi liikmete nimed. Kokku on neid neli.
Kõigepealt komisjoni esimees Margus Kurm. Juhtiv riigiprokurör, kes korraldab võitlust organiseeritud kuritegevusega. Sai tuntuks 1999, kui justiitsminister Märt Rask pani 22aastase ülikoolilõpetaja Tallinna prokuratuuri juhtima. Riigikogus peetud kõnes kiitis Rask teda kui "südit" ja "vastuvõtlikku inimest", Koit Pikaro aga kasutas väljendit "lapsprokurör". Kurmi karjäär jätkus riigikontrollis Juhan Partsi ja justiitssüsteemis Ken-Marti Vaheri käe all. Kui peaminister Parts moodustas läinud aastal uue Estonia komisjoni, pani ta etteotsa just Kurmi. Komisjoni töö eest vastutajaks aga justiitsminister Vaheri.
Teiseks, Kristel Siitam-Nyiri. Põhja ringkonnaprokuratuuri majandus- ja korruptsioonikuritegude osakonna juht. On paistnud silma mitmete kõmuliste kriminaalasjadega. Saavutas Hüvitusfondi endise juhi Arle Möldri ja tema tüdruksõbra süüdimõistmise finantsafäärides. Kaotas kohtuasja erukindral Aleksander Einselni vastu. Uuris advokaat Üllar Talviste osalust Edgar ja Vilja Savisaare Nõmme maja müügis ja tunnistas selle juriidiliselt korrektseks.
Kolmandaks, Erik Peterson. Vastuluurega tegeleva Teabeameti peadirektori Tarmo Türksoni esindaja. Varem töötanud siseministeeriumis õigusosakonna nõunikuna.
Neljandaks, Ene Lehiste. Kaitsepolitsei peadirektori Aldis Aluse nõustaja, aukraadilt politseinõunik. Tuttav nägu Riigikogu õiguskomisjonis seoses uute seaduste tegemisega. Koostas 1994. aastal Estonia õnnetuse kohta kaitsepolitsei töö aruandeid, sest tema kabinetis oli maja väheseid arvuteid.
Kõik neli on hariduselt juristid.
"Mida nad üldse laevadest ja meresõidust teavad?" pärib Ingerma hämmeldunult.
Veeteede ameti nõunik laevaehitusinsener Heino Jaakula pahvatab komisjoni liikmete erialadest kuuldes irooniliselt: "Siis on kõik klaar!"
Jaakula kuulus Estonia laevahukku uurinud Eesti, Soome ja Rootsi ühiskomisjoni, mille 1997. aastal valminud lõppraporti Kurm läinud nädalal põhja laskis.
Kurmi allkirjastatud aruande kohaselt küsitles tema komisjon 50 inimest. Nende hulgas "oli nii õnnetuse uurimisega seotud ametiisikuid, pääsenuid kui ajakirjanikke".
Kuid Ingermat ega Jaakulat küsitletute hulgas ei olnud. Mehed kinnitavad, et nendega ei võetud isegi ühendust. Sama väidavad teisedki vanas komisjonis tegutsenud eestlased: näiteks Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessor laevaehitusinsener Jaan Metsaveer ja Sisekaitseakadeemia rektor Priit Männik.
Kurm saadab kaptenile auto järele
Kellega Kurmi komisjon siis üldse rääkis? Ja kes rääkis? Selle koha pealt komisjoni aruanne vaikib.
"Uskuge või mitte, aga nii mõnedki kohtumised toimusid laupäeval või pühapäeval," selgitab Kurm. Ta küsitles ise kõiki 50 inimest, enamasti teiste komisjoniliikmete juuresolekuta.
Küsitletavate valikul lähtus Kurm nii ammuse kriminaalasja ülekuulamise materjalidest kui kõigist eesti keeles Estonia kohta ilmunud raamatutest.
Komisjonil polnud palgalist abitööjõudu. Kurm ise ja tema osakonna sekretär riigiprokuratuurist ajasid taga tol päeval sadamas olnud tolliametnikke, piirivalvureid ja laevakompanii Estline töötajaid. Info komisjoni tööst levis ning esimehe vastuvõtule ilmusid mõned välismaa ajakirjanikud.
Mõni oluline tunnistaja jäi tal siiski leidmata. Näiteks Rootsi õnnetusjuhtumite uurimise ameti pensionile läinud peadirektori Olof Forssbergi kodune telefon ei vastanud kunagi.
Vana komisjoni eestlastest liikmetest suhtles Kurm vaid seda juhtinud Andi Meistri ja Uno Lauriga. Neile lisandusid soomlased Kari Lehtola ja Tuomo Karppinen ning rootslased Johan Franson ja Ann-Louise Eksborg.
Kui Meister välja jätta, annab Kurm aruandes oma eelkäijatele huvitava hinnangu. "Keegi neist ei olnud pikemaks diskussiooniks valmis, väites, et vajavad aega teema meeldetuletamiseks." See seisukoht on Kurmi jaoks "ka täielikult mõistetav". Miks uut kohtumist kokku ei lepitud, aruandest ei selgu.
Lauri sõnul soovis Kurm temaga rääkida alles tänavu kevadel. Kurm kinnitas, et tegemist pole ülekuulamisega ja saatis kapteni palvel lörtsise ilma tõttu talle auto järele.
Selleks ajaks juba Soomes ja Rootsis käinud prokuröril oli kaptenile tõeline pommuudis. "Kurmi arvates oli Estonia autotekil külje peal auk. Ma avaldasin imestust ja imetlust," meenutab Laur.
Kõik varasemad teooriad laeval toimunud plahvatusest väitsid, et pomm lõhkes laeva põhja ligidal. Autotekk asub tunduvalt kõrgemal.
Laurile jäi mulje, et prokurörile on väga raske midagi selgeks teha, kuna "tal näis juba kõik paigas olevat".
Vana faks vihastab soomlase välja
Kurmi käitumine avaldas tugevat muljet ka Lehtolale ja Karppinenile. Nad käisid tema peale koguni kurtmas Eesti Helsingi suursaatkonna justiitsküsimuste atašeele Jüri Urmile.
Lehtola on Soome õnnetusjuhtumite uurimise keskuse endine juht. "Pärast Estonia õnnetust kuulasin ma Eestis üle mitmeid eestlastest tunnistajaid. Ma võtsin alati juurde mõne teie politseiniku."
Pensionipõlve veetev Lehtola eeldas, et vastavalt rahvusvahelistele kommetele osaleb tema ja Kurmi kohtumisel pädev Soome ametnik. Ta pakkus välja Karppineni, oma järeltulijat õnnetusjuhtumite uurimise keskuse juhi kohal. See Kurmile ei istunud.
"Kurm lubas, et meie vestlust tuleb tõlkima Eesti diplomaat," räägib Lehtola. Kuigi atašeed ei ilmunud, hakkasid mehed rääkima.
"Tal olid väga tugevad eelarvamused," ütleb Lehtola. "Kurm tundus uskuvat plahvatustesse."
Lehtolale ei olnud selles iseenesest midagi uut. Kui ta Estonia huku järgseil päevil Tallinnas käis, rääkisid kõik taksojuhid talle, kuidas Vene luure laeva põhja laskis.
Lehtola seletas Kurmile, et Soome politsei analüüs ei leidnud visiirilt võetud värviproovidelt lõhkeainet. "Et visiiril pole plahvatuse jälgi, näeb isegi väike laps!" Kurmi seletus ei rahuldanud. Ta pani aruandesse kirja, et vana komisjon pole pommi kõiki võimalusi kasutades otsinud.
Pärast Soome justiitsministeeriumis toimunud kohtumist sõidutas Lehtola eestlase oma autoga Karppineni juurde.
Laevaehitusinsener Karppinen on lausa tulivihane. Aruandes kirjutab Kurm: on alust arvata, et tegelikult leiti visiir üheksa päeva ametlikust teatest varem. See selguvat Karppineni käsikirjalisest faksist Rootsi õnnetusjuhtumite uurimise ameti osakonnajuhatajale Börje Stenströmile. Kurm kirjutab: "Kohtumisel võttis Karppinen omaks, et see kiri on tema kirjutatud, kuid keeldus kategooriliselt igasugustest kommentaaridest."
Karppinen möönab, et suhtus Kurmi algusest peale umbusuga. Nimelt polnud ta kindel, kes täpselt temaga Eestist rääkima tuli. "Ta ütles, et on prokurör, kuid tal polnud anda nimekaarti."
Jutu käigus esitas Kurm küsimuse tosina aasta taguse faksi kohta. Karppinen soovitas otsida üles oma selgituse, mis ilmus viis aastat tagasi Helsingi rootsikeelses ajalehes Hufvudstadsbladet.
"Seepeale Kurm ähvardas, et ta kirjutab minust halvasti," räägib Karppinen. "Minu jaoks oli tema käitumine solvav."
"Mis asja!? See ajab mind juba närvi!" hüüatab Kurm soomlase versioonist kuuldes. "Ma selgitasin, et ma pean selle asja kohta midagi valitsusele ju kirjutama!" Sitke prokurör üritas faksi saladust välja pigistada oma küsimust viie minuti jooksul üha uuesti korrates.
Miks Kurmi küsimus Karppineni närvi ajas? Soomlane kirjutas kurikuulsa faksi 1994. aasta 10. oktoobri hommikul piirivalvelaeval Tursas. Selja taga olid öö otsa kestnud vraki uuringud mehitamata miniallveelaevaga ROV.
"Kirjutasin Börjele, et läksime merele, kuid visiiri ei leidnud. Seejärel teatasin, et filmisime laeva vööriosa, kus visiir enne ära kukkumist asus. Kuna ma ei teadnud selle laeva osa rootsikeelset nimetust, siis nimetasin seda visiiriks."
Karppineni sõnul vaatas koos temaga tol ööl monitori Eesti merespetsialist Aarne Valgma. Kui Ekspress seda Kurmile mainib, ei oska prokurör midagi öelda.
Rootslane lubab kohtumist tuukriga
Oma aruandes raporteerib Kurm ka tulutust kohtumisest Johan Fransoni, Rootsi veeteede ameti mereohutuse direktoriga. Franson ei andnud kirjalikku luba küsitleda Estonial käinud tuukreid, kellel on vaikimiskohustus.
"Ma keeldusin tõesti andmast luba kõigi tuukrite küsitlemiseks," ütleb Franson. "Kuid ma ütlesin, et kui ta tuleb tagasi konkreetsete tuukrite nimedega, siis nende küsitlemiseks ma loa ka annan. Ta ei tulnud tagasi."
Ekspressile tunnistab Kurm, et Franson pakkus talle tõepoolest kohtumist tuukritega: kutsume nad Rootsi ja saame koos kokku!
Oma aruandes loob Kurm kohtumisest teadlikult vale pildi, varjates rootslase nõusolekut Eesti poolt aidata. Miks ta seda teeb?
Kurm vastab üsna segaselt: "Et aruanne oleks tervikuna loetav. Panin kirja ainult konkreetse küsimuse ja vastuse." Ta väidab, et tema jaoks oli tähtsust ainult kirjalikul loal.
Nii tõsise vastuolu ilmsikstulek sunnib küsima: kes räägib ülejäänud kohtumiste kohta tõtt? Kas prokurör või laevahukku uurinud mehed? Õnnetuseks pole seda võimalik kindlaks teha. Ühelgi ülal toodud vestlusel polnud juures tunnistajaid.
Miks Kurm kõnelusi ei lindistanud?
"Nalja teete või?" vastab Kurm. "Salvestamise puhul oleks mind kohe minema aetud! Et ma jala ukse vahele sain, hea niigi. Oli ette teada, et see nii läheb. Ma ei näinud mingit võimalust seda vältida."
Justiitsminister Rein Langile tuleb välismaalaste pahameel Kurmi vastu üllatusena. Ta kinnitab, et ei pea Kurmi tegevust normaalseks. "Kõige suurem viga on kohtumiste pidamine nelja silma all. Mitte keegi ei tõenda, mida räägiti."
Kurm põhjendab üksi välismaal käimist sellega, et tegemist polnud ametlike kohtumistega. Komisjonil nappis volitusi, mida läinud nädala aruandes muide välja ei tooda.
Valitsuskomisjonil on õigus nõuda tegutsemist Eesti riigiasutustelt, kuid ta ei tohi välja kutsuda eraisikuid. Rääkimata välismaalastest. Soomlased ja rootslased kohtusid Kurmiga üksnes heast tahtest, aimamata noore prokuröri mõtteid.
Juba aruande esimene küsimus on kindlasuunalise lähenemisega: "Milliste uuringutega on välistatud võimalus, et vöörivisiiri kinnitused purunesid plahvatuse tagajärjel?" Selline sõnastus näitab otseselt kallutatud suhtumist.
Kurm ei uuri õnnetuse põhjusi. Oma aruandes esitab ta üksnes neid tunnistusi, mis võimaldavad teha järeldusi Estonia uppumise ametliku versiooni vastu. Muid tunnistusi ta ära ei too. Tegemist on prokuröri süüdistuskõnega, kus teisele poolele ei anta lihtsalt sõna.
Kurm eeldas, et tema aruanne on eksklusiivselt valitsusele: "Oli ette teada, et kui info mitteametlikest kohtumistest avalikustatakse, siis tekivad diplomaatilised probleemid."
Ansipi valitsus satub lõksu
Kurmi komisjon loodi uurimaks, kas Estonia vedas Vene armee sidetehnikat või mitte. Seepärast pandigi asja uurima prokurörid ja eriteenistuse ametnikud. Mullu septembriks oli komisjonil selgus käes.
Avalikkusele anti teada, et sõjaväe varustust veeti 14. ja 20. septembril 1994. Mitte aga Estonia viimasel reisil 28. septembril. Ajakirjandus tõi ära justiitsminister Langi sõnad: "Mingit lõhkematerjalide seotust Estonia hukuga ei ole. Ka pole mingit alust seada kahtluse alla laevahuku lõppraportit."
Valitsus aga ei saatnud Kurmi komisjoni laiali, vaid andis uue ülesande. Kas on olemas Estonia huku seisukohalt olulisi asjaolusid, mida ei ole piisava põhjalikkusega uuritud?
Ning juristid hakkasidki uurima nii laeva uppumist kui ka vraki uuringuid.
Valitsuse istung pidi arutama Kurmi aruannet juba kolm nädalat tagasi. Korra lükkus see edasi justiitsministri haiguse, teine kord peaminister Ansipi viibimise tõttu Brüsselis Euroopa ülemkogul.
Stenbocki majas läinud neljapäeval kell neli alanud kabinetiistungil oli kõigepealt Kurmi etteaste. Ministrid kuulasid huviga, sest ametkondlikuks kasutamiseks tembeldatud aruande said nad kätte alles kohapeal.
Lang küsis komisjoni kuuluvatelt eriteenistuste esindajatelt, kas neil on midagi öelda. Kaitsepolitsei peadirektori nõunik Lehiste tunnistas, et ei tea laeva püstivusest midagi.
Peaminister Ansip päris Kurmilt, kas ta kohtus Jutta Rabega. Sakslannast ajakirjanik otsis Estonia vrakilt omal käel pommi ja seda leidmata kirjutas ikkagi raamatu. Kurm jaatas.
Kaitseminister Jürgen Ligi avaldas mõtte: kui meil oleks poliitiliselt võimalik aruannet mitte avalikustada, siis ma toetaksin seda.
Rahvastikuminister Paul-Eerik Rummo vangutas pead. Kõigile ministritele oli selge, et valitsusel polnud valikut. "Muidu jääb mulje, et midagi mätsitakse kinni," põhjendab Ligi.
Kaitseminister käis kabinetist väljas. Tal oli teemast vastik. Ministri vanem vend, arheoloog Priit Ligi reisis Estonia pardal Rootsi, et astuda Stockholmi ülikooli doktorantuuri. Ta jäi laevahukus teadmata kadunuks.
Otsus tehtud, arutas valitsus, mis edasi. Rootsi on tellinud laeva uppumise kohta uue arvutisimulatsiooni, mis peaks valmima tänavu novembris. Lang kavatseb kutsuda Kurmi komisjoni uuesti kokku aprilli keskel. Lapsepuhkusele läinud prokurör Siitam-Nyiri koha täidab komisjonis riigikantselei koordinatsioonidirektor Rainer Saks. Majandus- ja kommunikatsiooniminister Savisaar saadab oma esindajaks ilmselt õigusala asekantsleri Taivo Kivistiku.
"Tulge ja küsige!"
Kurmi aruandes õhku visatud süüdistused ja kahtlustused on nii rängad, et valitsus peab Eesti rahva jaoks kindlasti vastused leidma. Paljusid asju oskavad selgitada üksnes soomlased ja rootslased, keda Kurm süüdistab salatsemises. Kas nad nõustuvad tema komisjoniga veel koostööd tegema?
"Kui asjaajamine käib nii nagu enne, siis mitte!" teatab Lehtola reoluutselt. "Kui Eesti riik võtab korrektselt ühendust Soome võimudega, siis küll."
"Kui nad tahaksid midagi teada, siis tulgu ja küsigu konkreetselt!" soovitab emeriitprofessor Ingerma. Nagu ka kõik teised Ekspressiga vestelnud vana komisjoni insenerid, on ta valmis kannatlikult selgitama, miks Estonia ikkagi uppus.
Kui mehaanikast ja matemaatikast muidu aru ei saada, oskab Ingerma seda seletada ka rahvalikult. Vana komisjoni päevil põhjendas ta metalli kulumise tähtsust ühele kolleegile rabava võrdlusega: "Sina vaatad laeva nagu noort prinki naisterahvast, mina vaatan laeva kui ärakäiatud litsi."
Näiteid prokurör Kurmi loogikast
Estonia hukku uurinud vana komisjoni eksperdid kommenteerivad Margus Kurmi väiteid.
1. Kas ramp avanes täielikult?
Vana komisjoni aruande järgi purunesid vöörivisiiri kinnitused, visiir kukkus vette ja ramp avanes täielikult. Lahtisest vöörist paiskus autotekile suur kogus vett, mis laeva kreeni ja lõpuks põhja ajas.
Kurm: "Tunnistajad on öelnud, et nägid masinate kontrollruumis olles rambile suunatud kaamerast, et ramp oli omal kohal, kuid selle äärtest pressis sisse vesi. Enne masinaruumist lahkumist ei näinud tunnistajad kordagi, et ramp oleks olnud avatud asendis."
Kurm viitab veel kahele tunnistajale ning tuukrite uuringutele, mille järgi ramp on merepõhjas kinnises asendis, vähem kui meetri jagu irvakil. "Ei saa välistada, et ramp ei avanenud kunagi täielikult. Seega oli ka avaus, millest vesi laeva voolas, kordades väiksem sellest, millest lähtus ühiskomisjon."
Metsaveer: "Et ramp üldse ei avanenud, pole lihtsalt võimalik! Kõik rampi kinni hoidvad kinnitused olid rivist väljas: kolm purud ja neljas polnud kinni läinud ega saanud pidada. Kui Estonia uppus, vajus ramp tõepoolest kinni – raskusjõu mõjul."
Karppinen: "Rambi avanemine on kõige kindlamaid asju üldse! Tuukrid käisid seda nimme kontrollimas."
EE: Kurmi komisjon ei ole teinud oma ekspertiisi.
2. Kas ekspertide arvutused on valed?
Kurm: "Kui uskuda tunnistajaid, siis on kaks võimalust – kas vesi tungis autotekile lisaks rambi äärtele ka mujalt või on valed komisjoni arvutused vee sissevoolu või laeva püstivuse kohta."
Lehtola: "See on Rootsi laevaehitusinseneri Anders Björkmani teooria! Uurijate seas räägitaksegi sellest kui Björkmani august, mis asuvat Estonia mutta vajunud küljel."
Metsaveer: "Püstivuse arvutused on kindlasti õiged! Estonia kreeni ajamiseks piisas kõigest 15 cm kõrguse veekihi tungimisest autotekile. Sellise veekoguse voolamiseks laeva ei olnud vajalik, et ramp avaneks täiesti. Autotekile kogunenud vesi valgus ühte pardasse ja laev läks kreeni."
EE: Kurmi komisjon ei ole teinud mitte mingeid arvutusi.
3. Kas tunnistajaid saab alati usaldada?
Kurm: "Sündmuste käik on vastuolus kahe tunnistaja ütlustega. Kui lähtuda tunnistajate ütlustest, siis tekkis laeval 30kraadine kreen ilma, et ramp oleks täielikult avanenud."
Metsaveer: "Need tunnistajad on 3. mehaanik ja süsteemimehaanik."
Ingerma: "Polütehnilise instituudi teadusprorektor Heino Lepikson, Raua-Roberti isa, evakueeriti 1941. aastal Venemaale. Nende laev lasti põhja. Järgmisel päeval kirjutasid kõik seletuskirja ja mitte ükski ei läinud teisega kokku."
EE: Vana komisjon analüüsis 134 pääsenu tunnistusi. 3. mehaanikut küsitleti seitsmel ja süsteemimehaanikut viiel korral. Vana komisjoni soomekeelne aruanne märgib, et tunnistajate juttu ei saa võtta puhta kulla: "Kõik tunnistajad on õnnetuse ohvrid. Neid on mõjutanud hirm, väsimus ja stress. Ka laeva kreeni suuruse suhtes antud ütlused on väga subjektiivsed."
4. Miks visati polt merre?
Kurm: "Tuukriuuringute käigus keevitati sulgurpolt lahti ja toodi pinnale, et seda saaks lähemalt uurida. Paraku otsustas sukeldumisoperatsioonil osalenud komisjoni ainus liige Börje Stenström poldi merre tagasi visata ja nii olulise asitõendi hävitada."
Metsaveer: "See polt käis nagu riiv läbi laeva ja visiiri vahel olevate aasade. Polt on umbes kaheksa sentimeetri jämedune ja poole meetri pikkune. Tuukrid keevitasid laeva küljest lahti nii murdunud aasad kui poldi. Tol hetkel otsiti vigastustega detaile. Nähtavasti Stenström vaatas, et poldil pole vigastusi. Vigastatud aasad on olemas."
Lehtola: "Börje läks laeva pealt helikopterile, et merest tõstetud Estonia osad maale toimetada. Kuna koorem kaalus liiga palju, otsustas ta poldi minema visata. Teisi komisjoni liikmeid juures ei olnud."
Ingerma: "Totrus! Mina küll ei oleks visanud."
EE: Stenströmilt endalt ei saa küsida, ta suri 1997.
5. Miks otsiti kellegi kohvrit?
Kurm: "Videokassetil on näha, kuidas tuukrid otsivad 6. teki kajutitest ühe isiku kohvrit, mille nad lõpuks leiavad ja kaasa võtavad. Et otsitakse just konkreetset kohvrit, võib järeldada tuukri eelnevast tegevusest. Samuti sellest, et tuuker loeb korduvalt täht-tähe haaval ette kohvri nimesildil oleva nime. Operatsiooni juhtinud Johan Franson eitas, et mingit kohvrit oleks otsitud. Ta kinnitas, et sellist ülesannet tuukritele ei antud."
Lehtola: "Tuukrid uurisid, millises seisukorras on hukkunud. Selleks käisid nad kajuteid läbi ning leidsid ka selle kohvri. Minu mälu järgi seda ei toodud pinnale."
Franson: "Mina pole tõepoolest saatnud kedagi mingit kohvrit otsima."
EE: Salapärase kohvri teooriat levitas juba 1997. aastal Jutta Rabe. Keegi tuukritest "pidi Vene luureametniku käsul minema ühte teatud kajutisse ja võtma sealt diplomaadikohvri, mis oli ketiga ühe hukkunu käe külge kinnitatud". Kohver sisaldanud väga tähtsaid materjale.
