Verise kuninganna järeltulija
Hobi korras ajaloolisi romaane kirjutav Raivo Seppo (33) näib olevat inimene, kes väga täpselt teab, mida tahab ja teeb, ning et see, mida ta teeb, on ka õige. Kui ma talle mõne natuke napakavõitu küsimuse esitan, mida üks inimene, olgu või ajakirjanik, teisele ju vahel võib esitada, vastab ta nii, et küsimus saab hetkega pea peale pööratud.
"Miks te kirjutamiseks just sellised žanrid olete valinud?" tahan alustuseks teada.
"Millised nimelt?"
"Ajaloo ja ulme," täpsustan, nagu mulle on tema raamatutest mulje jäänud ja nagu neid teisedki on liigitanud.
"Mis ulme!? Mina mõtlesin, et see on lihtsalt õudus." Sama soojaga saan teada, et ulme – tulnukad ja muu säärane – Seppole sugugi ei meeldi.
"Miks te üldse kirjutate?"
"Loodusjõududele võiks esitada sama küsimuse. Miks tuul puhub? Miks vesi voolab?"
Saan teada, et kirjutama hakkas Seppo poisikesena ja alustas kriminaalromaanidest. "See on liiga nõudlik žanr, liialt konstrueeritud," arvab Seppo nüüd.
Kohtusekretärina töötav mees teab liigagi hästi, missugune kuritegelik maailm päriselt on. "Lüüakse pudeliga pähe ja ongi laip valmis." Ei mingeid kõrgseltskonnast põlvnevaid roimareid, ei mingeid teatraalseid paljastusi, nagu neid klassik Agatha Christie harrastab.
Närvid peavad Seppo töökohal olema tugevad ja ta ütleb, et ega paljud seal vastu peagi. Nüüd, kui kohtumeditsiinilised fotod on värvilised, võib kõige selle vere nägemine jalust nõrgaks võtta (ja Seppo ei saa teise inimese verd sugugi vaadata, sellepärast pole temast ka kirurgi tulnud). Lahendus? "Peab endale ütlema, et see pole natuuras," on Seppo realist.
Huvitavad on inimesed,
mitte varemed
"Ajalugu pole minu huviala tervikuna," ütleb Seppo. "See oleks sama hea, kui keegi väidaks, et tema huviala on sport." Seppot huvitavad valikuliselt mõned ajastud. Ta on kirjutanud Marie-Antoinette’i aegsest rokokoolikust Prantsusmaast ja Peruust ("Ahvatluste oaas", ilmus 2002), 1650. aastate Moldovast ja Transilvaania jagamisest ("Kuupaiste tütar", 2005), keisri külaskäigust 20. sajandi alguse Tallinna ja ühe pesunaise elust selles linnas ("Pöörane Villemiine", 2003).
Seppo tegeleb eelkõige inimestega neis ajajärkudes ja keskkonnaga nende ümber. "Varemed mulle huvi ei paku."
Lisaks ajaloole tunneb Seppo huvi keelte, väiksemate kultuuride ja rahvaste ning nimede vastu. Ta on uurinud etümoloogiat, kuidas mõisteid on aja jooksul kasutatud. Oma tekstides kasutab ta keelt ajastukohaselt ja mõisteid nii, et ei tekiks seoseid uuema ajaga.
"Mõnel puhul on tulnud kroonikast näpuga järge ajada," tunnistab ta ja lisab, et siis on ta omakoostatud lauseid püüdnud kirja panna samas stiilis.
Võib-olla see oligi asi, mis mind tema "Fredegunde, Neustria kuninganna" juures häiris. See püüd jäljendada algelist targutavat õukonnastiili, mis minu arvates annab tulemuseks kuiva ja säratu teksti.
Kuues sajand oli aeg, mil sündmusi ja kuritegusid toimus üksteise järel kiiremini kui seriaalis "Kriminaalne Venemaa". See peaks ju pakkuma suurepärase võimaluse kirjutada üks haarav lugu. Võib-olla on viga minus, kuid Fredegunde-raamat mind küll nii väga endasse ei tõmmanud, et oleksin selle otsast otsani läbi lugenud.
Mees, kes teab nimedest kõike
Seppo esimene ilmunud raamat oli aga hoopis "Eesti nimeraamat" (1994), kaheksa aastat hiljem andis ta välja "Nimed ja nimepäevad". Viimase sisu avaldavad mitmed kalendermärkmike väljaandjad, autorile viitamata. "Ajalooline tõde on siiski, et see on minu kokku pandud," ütleb Seppo. Ühe, tema sõnul täiesti uuelaadse nimeraamatu käsikiri on mehel veel sahtlis.
Seppo kuulub genealoogia seltsi. Oma suguvõsa uurimisele andsid tõuke vanaema ja ema mälestused. "Otsisin üles oma isapoolsed sugulased – mu vanemad lahutasid, kui olin seitsmeaastane."
Seppo, kellele poolikud tööd ei meeldi, on suguvõsauurimise põhjalikult ette võtnud. Nii ta ta esivanemate jälgi mööda kuuenda sajandi frankide kuningannani (nende vahele jääb 47 põlve) välja jõudis. Teadmine põlvnemisest oli enne, kui tekkis idee "patoloogilisest sadistist" Fredegundest (kelle nimi tähendab muide rahuvõitlejat) raamat kirjutada.
Perekonnaajaloo ja eriti nimede alal näib Seppo olevat teistegi seas tunnustatud ekspert. Vastavast foorumist võib näiteks leida tema üksikasjaliku vastuse ühele pärimisele: "Haljala Titvei on juba tuntavalt eestipärastatud teisend Viru-Jaagupis leiduvast Didvi’st (Tidvi), mis juhunimena pole imekspandav sama kihelkonna kõlalähedaste nimede kõrval, kuigi – nagu põgusalt kontrollisin –, leiab neid juhuslikult, ühe igas vallas – Tidrik, Tiido, Tiitso, Tiit. Didvigi saab lugeda kõrgsaksa (saksa kirjakeele) Dietwig’i (’rahvavõitleja’) alamsaksa (Didwig, Didewik) – taani mugandiks.
Kui Titvei > Didvi, näib see küll 19. saj teise külje moodsa "regermanisatsioonina", ehkki pole välistatud, et kunagi Tidvi ( Titvei on andnud. Teise silbi diftong talu rahvakeelses nimes pole taas eriti tõenäoline."
"Mul pole ühtki rasvases kirjas tunnistust ette näidata," ütleb Seppo, kui küsin, mida ta õppinud on. Kõik, mida ta teab, on mees enesele omal käel selgeks teinud.
Arhiivides uurimistööd tegemas ei käi
Seppo kirjutab kõigepealt pastakaga paberile ja siis arvutisse. "Nii kaua ma ka ei viitsi seda arvutit vahtida, et kohe sinna kirjutada." Ta võib kirjutada peatüki nädalas, aga samas ka laiselda. Arhiivides ta vanu dokumente ja ürikuid uurimas ei käi – arvuti abil saavat enamiku kirjutamiseks vajalikust materjalist kätte.
Heroilisus Seppole ei meeldi. Ka on ta oma loomult "halvavalt realist" ja ebaromantiline (mis ei tähenda, et tema raamatutes romantilised liinid puuduksid). Veidral kombel on suur hulk tema lugejaid naised, kuid mitte sellised, kes võtaksid kätte tavapärase naisteka.
Praegu on Seppol pooleli kolm asja. Üks neist räägib mineviku asemel hoopis käesolevast ajast või lähitulevikust. Millest täpsemalt, jätab Seppo saladuseks. Mõnedel tegelastel olevat kindlad prototüübid, kelle reaktsioon end ära tundes ei pruugi olla positiivne, iroonitseb ta.
"Jaa, terav keel on ainus relv, mis ei nürine," tunnistab Seppo ka ise. Kelle tsitaat see on, ei suuda ta meenutada.
Tema kohta käib see nagu rusikas silmaauku.
Kuninganna Fredegunde (u 545–597)
Neustria kuninga Chilperich I naine. Laskis tappa Chilperichi esimese naise Galswintha (Brunhilde õe). Sellest vallandus Fredegunde ja Austraasia kuninganna Brunhilde vaheline 40 aastat väldanud kodusõda, millega kaasnes hulk mõrvu ja muid julmusi. Pärast mehe surma (584) valitses Fredegunde oma alaealise poja Chlotar II eest.
Allikas:
Eesti Entsüklopeedia kolmas köide
