Britpopparid, hiphopparid, hausimehed ja träänsibeibed – vabalt,
rivitult! Alljärgnev jutt pole mõeldud teie silmadele, nii nagu käesolev
heliplaat ei ole teie õrnade kõrvade jaoks.
Aga teie, hevimehed ja
metallipeerud, karvased ja sulelised, joonduge ja olge valvel. Korn on tagasi
ja näitab, kes on majas peremees, jee o hippy jee.
Kolm aastat, mis lahutab
meid Korni eelmisest albumist, on pikk aeg, ehkki möödus kiiresti kui
silmapilk. Hulk rockiplaate nägi selle aja jooksul ilmavalgust. Kusjuures
liigagi paljud neist tahtsid olla uus “Follow The Leader” või “Issues”. MTVs
hõivasid Korni soengumoodi ja dresskoodi matkivad piimahabemed kogu eetriaja,
mis räppivatest ja aarenbiid lõõritavatest negriitodest üle jäi. Lapsed
terroriseerisid Limp Bizkitiga oma vanemaid ning täiskasvanute kõnepruuki
sigines uus sõimusõna – sportmetal.
Mida tegid sel ajal Jonathan Davis,
James Shaffer, Brian Welch, David Silveria ja pesamuna Fieldy? Puhkasid,
kulutasid raha vähem kui teenisid, andsid intervjuusid ja kontserte. Ning
salvestasid muusikat, millest sai Korni uus kauamängiv.
“Untouchables” on
kümme aastat tegutsenud bändi tipptasemel tehtud töö: sajaprotsendiline,
tõupuhas ja algupärane. Üha kiirem, võimukam, viisiküllasem, lüürilisem,
iroonilisem, vabam ja iseäralikum kui varasemad albumid. Justkui kohtuks
death-metal nõukogude dþässiga. Korn jämmib siin nagu Leonid Utjossovi bigbänd,
laulab mehiselt nagu Aleksandrovi koor ja rokib hullemini kui Slayer. Kui see
on sportmetal, siis on kõik sportmetal.
Vanemad võiksid Korniga oma lapsi
terroriseerida. 10
