Traagiline privaatsus ehk privaatsuse traagika
Minu huvi etenduse “Peeter!” vastu oli mitmene. Mida pakub siis Tartu
Teatrilabori uus juht Margus Kasterpalu sponsorluses ja koostöös Eesti
Ekspressiga, rääkimata muusikast ja koreograafiast? Kõige teadlikumalt
mõtisklesin ehk Barbi Pilvre ja Tõnu Kaalepi libretost, kuigi nende kummagagi
polnud ma isiklikult tuttav, nii nagu Indrek Taalmaa polnud tuttav peategelase
prototüübi Peeter Künstleriga.
Kõigepealt siis libretost. Oletasin – mis
hiljem osaliselt ka kinnitust leidis –, et libretot läbib kindlasti vastuolu
raha ja vaimu vahel. Vaimuinimeste ja uusrikkurite vastuolu, Teine Eesti,
naisõiguslus, meesõiguslus, ja ka homoseksualism.
Ennekõike aga – niipalju
kui meediast seda kuulda võis – paelus mind, et ooper on kirjutatud veel
elavast, rataste vahele jäänud intelligendist, trotsides ta privaatsust. Eesti
lavadel varem nii “dokumentaalset” asja pole kohanud.
Ja seda oli tehtud diskreetselt, veelgi enam – Peeter Künstler oli ise
soostunud filmis kaasa lööma. Ning etteruttavalt olgu öeldud, et etendus
tervikuna ei pannud mind sugugi Künstlerit haletsema, talle tema elutraagikas
kaasa tundma, vaid pani eelkõige mõtlema, sest kõik see, mis toimus-toimub
Peetriga, toimub mingil määral kõigiga meist, loovast intelligentsist.
Osaliselt on tõsi ka see, Barbi Pilvre juba varasem meedias kõlanud etteheide
või iroonia, et mõned meist saavad Kultuurkapitalilt mitte niivõrd loomingulist
stipendiumi kuivõrd äraelamistoetust, aga ma ei näe selles midagi
taunimisväärset. Ja see pila-plakat Peetri T-särgi rinnal ei mõjunud sugugi
räigelt. Ehk mingil määral neutraliseeris seda ka taustfooni filmilõigul toodud
Kenderi-Lõhmuse “loomingulise tandemi” näitamine, milles iroonia oli igati omal
kohal.
Ja nüüd järjepanu etendust ümber jutustades. Algus meenutas mulle
omaaegseid punalipulisi Taganka teatri etendusi. Muusika oli mõjus, aga etendus
ei läinud käima. Ma ei tea, kuivõrd oli selles süüdi libreto, kuivõrd lavastaja
käsi. Milles oli asi? Ilmselt selles, et esimesed kakskümmend minutit kulusid –
seda sageli andestatakse kui sissemängimist – veidi hajuva ja pika Tartu tausta
loomiseks. Oli siis Tartul Künstleri elus nii suur osakaal? Kas seda oli vaja,
ja nii pikalt?
Arvan, et ei. Sest mida sellega mõista taheti anda, oli
eelkõige publitsistlik, poliitiline ja isikudraama jaoks liiga palju. Ja film
ning lava ei haakunud, sünkroonset sünteesi ei tekkinud, kõik jäi veidi
tooreks. Etendus sai käima sealt, kus lavale tuli tantsutüdruk ja koreograaf
ühes isikus Katrin Essenson. Siitpeale haakusid ekraan, lava, koreograafia,
muusika ja algas ka Peetri isikudraama ning seda kuni lõpuni.
Nüüd siis
näitlejatest. Võlus tantsutüdruk. Väga mõjusa karakteri lõid Peetri osas kahe
peale Peeter Künstler – Indrek Taalmaa. Tajusin isegi nende välist sarnasust.
Künstler oli filmilõikudes fotogeeniline, kui nii võib öelda, napp, väärikas,
väärikalt kujunenud oluga leppiv. Ja lavaplatsil tegutsev Taalmaa sekundeeris
talle samuti väärikalt ning näitlejameisterlikult.
Kahe peale kokku teadvustasid nad vaatajale mitte ainult konkreetselt Peeter
Künstlerit, vaid Peetrit kui suurt üldistust. See ehk oligi õigustuseks
Künstleri privaatsusest möödavaatamisele. Tõsi, traagiline ja seni eesti
teatris vähekogetud. Jaan-Willem Sibula Olev (prototüüp Kalev Kesküla) laulis
mis mürin (Sadamateatri akustika puudused ilmnesid siin eriti ilmekalt) ning
püüdis Peetrit aidata – kuid ei suutnud. Tundub, et see meessõpruse liin ei
olnud ka libretistidel nii läbi töötatud nagu näiteks Peetri ja ta naise,
armastatu liin, vähemalt ei pääsenud mõjule. Homoteema sissetoomine mõjus juba
kulununa, see oli kahe mehe draamas ilma igasuguse verbaalsuseta juba
äratuntav, aimatav.
Muusika väärib ainult kiitust, sest kui kuskil tekkiski
lavalt ekraanile kobamisi üleminekuid, tõkestusi, siis oli ikka muusika see –
nagu ooperile omane –, mis silus ja traageldas. Segavalt ja üleliigsena mõjus
teine ekraan, kus jooksis tekst. Seda polnud vaja, tekst jõudis niigi
saali.
Üldmulje annab aga lootust, et Tartu Teatrilaboris lõpuks ometi
hakkavad puhuma uued tuuled.
“Peeter!” etendub teatrifestivalil “Baltoscandal” Rakveres 22.06.
Tartu Teatrilabori ja Eesti Ekspressi dokumentaalooper.
Idee ja libreto Barbi Pilvre ja Tõnu Kaalep.
Muusika Rauno Remme ja Toomas Trass.
Film Jaak Kilmi ja Andres Maimik.
Osades Indrek Taalmaa ja Jaan-Willem Sibul.
Koreograafia Katrin Essenson.
Kostüümid ja lavakujundus Mihkel Ehala.
Lavastaja Margus Kasterpalu.
Esietendus Tartu Sadamateatris 28.05.