Ametnik, kes juhib muinsuskaitset
Karin Paulus sai pool aastat eesti muinsuskaitset juhtinud Kalev Uustalult lõpuks esimesena pikema intervjuu.
Olete nüüd pool aastat muinsuskaitses töötanud. Mida te peate oma missiooniks?
Kui ma siia tulin, siis ütlesin kohe, et muinsuskaitse on jäänud kohati liiga oma asjade keskseks. Peab arvestama, et kõikidel muinsuskaitseobjektidel on ikkagi omanikud ja need on inimesed või juriidilised isikud, kel on ka teatud õigused, mitte nii, et ainult muinsuskaitsjatel on õigused. Ka praegu on sageli tekkinud olukordi, kus objekti omanik ja muinsuskaitse on konfrontatsioonis, puudub edasiviiv dialoog. Näeksin meelsasti, et omanikud ning muinsuskaitsjad kõneleksid rohkem omavahel ning mõistaksid üksteist. Et muinsuskaitsjates ei nähtaks ainult keelajaid, võimaluste äravõtjaid ja "elu kitsendajaid".
Olen teiega päri, aga kas olete selle mure leevendamiseks ka europrojekte kirjutanud või muinsuste korrastamiseks abirahastamist otsinud? Haridusprogramme koostanud?
Jah, inimeste harimisega küsimuses, miks on muinsuskaitset vaja, tegeleme meedias, ja lisaks sellele tegelevad meie inspektorid teavitamisega. Püüame viia haridussüsteemi ka vastavat programmi: et muinsuskaitsega seotud teadmisi hakataks andma juba koolieas ja nii õpitaks väärtustatama kultuuriajaloolisi objekte. Teine pool on rahastamine, kus saab omanikke aidata. Vahendeid ei ole kunagi piisavalt. Alati tuleb otsida lisavahendeid ja siin on üks võimalus riigipoolsete leevenduste tegemises, nagu maksukergendused või rahalised toetused teatud uuringutele ja mitmesugustele restaureerimistöödele, mis aitaksid muinsuskaitseobjekti nii korda teha, nagu meie soovime. Lisaks oleme kavandanud Muinsuskaitse Seltsiga teha koostööd välisraha hankimiseks.
Kas teie ametit rahastatakse piisavalt? Palgad tõusevad?
Nii nagu kultuurisfääris üldse, oleme ka meie kavandanud sellel aastal palkade tõusu. Ametisse tulles vaatasin, et arvestades maakonnainspektorite vastutust ja töökoormust, on nende palgad väga madalad. Nende brutopalgad ulatusid seitsmest tuhandest kuni üheksa tuhande kroonini kuus. Ministeerium lubas nende inimeste palgad tõsta üle 10 000 krooni. Kuigi inspektorite teevad oma tööd ikka südamega, on ka rahaline motiveerimine väga oluline. Pooleaastase koostöö jooksul olen mõistnud, et kõik, kes muinsuskaitses töötavad, teevad seda suure missioonitundega.
Kas olete võitnud oma kolleegide usalduse?
Minu arvamust aktsepteeritakse, kuid eks iga uut tulijat vaadatakse alul eemalt, mida ta ette võtab, mida kavatseb. Ütleme nii: ma ei näe probleemi oma kolleegidega läbisaamises.
Kes teil on eeskujusid eelmiste muinsuskaitse juhtide hulgas? Või näete ennast pigem tänapäeva juhina, kes tegeleb eelkõige eri valdkondade sidumisega, mitte muinsuste uurimisega?
Erialalt olen ajaloolane, tänu sellele on need inimesed, kes on praegu muinsuskaitsega seotud, tuttavad. Tunnen ka neid, kes on varem muinsuskaitset juhtinud. Lausa eeskujuks ei peaks ma nüüd küll kedagi. Ütleksin nii, et mina olen pigem ametnik, kes juhib eesti muinsuskaitset. Erialastes küsimustes toetun väga selgelt oma kolleegidele, kes on vastava ala spetsialistid. Minu töö on ennekõike asutuse juhtimine ja selle asutuse visiooni esitamine ja esindamine, et meie töö sujuks.
Nii et te ise ei ole hakanud tegelema näiteks rõngasristide u urimisega?
Seda küll mitte. Ma tegelen tõsiselt Muinsuskaitseameti ja muinsuskaitsealaste regulatsioonide poolega, sest aeg liigub edasi ja regulatsioonid ning igasugu õigusaktid vajavad kohendamist. Selleks tööks sain ma ka üsna hea kooli, kui töötasin Riigikantseleis.
Mis te enne seda tegite?
No ma olen olnud ajalooõpetaja, siis olnud sporditööl, sel ajal, kui Eesti nime viisid maailma Allar Levandi, Even Tudeberg, Erika Salumäe ja Kaia Parve.
Tegelesin tippspordi korraldamisega.
Kas olete veel kuskil töötanud?
Olen kuulunud ehitusfirma juhatusse, aga viimased kaheksa aastat olen olnud avalikus teenistuses, kus korraldasin nii riiklike teenetemärkidega kui riigi ja kohaliku omavalitsuse sümboolikaga seonduvat. Nüüd võiks öelda, et olen oma erialasel tööl.
Uue Muinsuskaitse Nõukogu liikmekandidaatide nimed anti mitmele neid esitama pidanud institutsioonile ette. Miks? Kas kardeti, et valituks osutuvad ebasoovitavad isikud?
Vaadake, see küsimus ei ole päris õigele adressaadile, sest 1994. aastal loodi Muinsuskaitse Nõukogu nõuandva kojana Muinsuskaitseameti juurde. Mulle arusaamatutel põhjusel viidi see nõukogu 2002. aastal Kultuuriministeeriumi juurde. Sellest ajast on koosseisude määramisega tegelenud ministeerium.
Läinud nädala Eesti Päevalehes kritiseeris Muinsuskaitse Nõukogu vast valitud esimees Mart Kalm ministrit Turisti poe juhtumi pärast. Muinsuskaitse võttis hoone 20. sajandi arhitektuuri dokumenteerimisega tegeleva ühingu DOCOMOMO eestvõttel ajutise kaitse alla ja käis kohtuski, kuid erakorraliselt keeldus minister hoonet "päriselt" kaitsma hakkamast. Kelle poolt teie olete, kas nõukogu või ministri?
Kui mina kui ametnik seda vaatan, siis on asi määratud sellega, et minister on oma seisukoha öelnud ning otsuse teinud. Praegu pole hoone riikliku kaitse alla võetud. Nüüd, kus asi on uuesti Muinsuskaitse Nõukogu esimehe suu läbi päevakorda võetud, ütleksin ma, et kui selle asjaga tegelema hakati, siis jäeti tegemata üks väga vajalik asi - põhjalik ja ülevaatlik ekspertiis. Minu teada on selles hoones tehtud kaks korda väga suuremahuline remont, ja kui palju nende käigus hoonet muudeti, see on tänaseni lõpuni selgitamata. Enne tuleks kõiki tahke ikka põhjalikult kaaluda ja siis tegutseda.
Mart Kalm on ise teinud muinsuskaitsele juhendi 20. sajandi arhitektuuri kaitse alla võtmise kohta. Miks siiani uuema aja objekte nii vähe kaitstakse?
Oleme Muinsuskaitseametis selle kirjutisega tutvunud. Mina arvan, et Mart Kalm on tõsine arhitektuuriajaloolane. Tema 30-leheküljelist metoodilist materjali oleme käsitlenud ennekõike teabematerjalina. See on ikkagi ühe inimese poolt kahe kuu jooksul kokku pandud üldistus, mis vajaks kindlasti täiendamist. Samas on meie maakonnainspektorid võtnud selle teabematerjali aluseks detailplaneeringute ja teemaplaneeringute juures ning vaadanud, kas Kalmu märgitud objekte jääb planeeringute aladesse. Kaitse alla on tema poolt nimetatud objektidest võetud seni neli hoonet.
Kas juhendis välja pakutud paneelikate näidiskvartal on juba välja valitud?
Ei ole seda teemat olnud, muinsuskaitsjad on seni vaadanud ikka vanemasse aega.
Pöördudes tagasi valupunktide juurde, miks ikkagi ei v&ot ilde;etud kaitse alla Sakala keskust?
Sakala keskus oli siia ametisse tulles üks esimesi asju, millega tõsisemalt kokku puutusin. Kui võtsin arhiivist välja materjalid ja vaatasin, mida on teinud Muinsuskaitseamet enne, siis nägin, et nii meie amet kui Tallinna Kultuuriväärtuste Amet on tõdenud, et see pole hoone, mille suhtes peaks kohaldama riiklikku kaitset ja mis omaks muinsuskaitselist väärtust.
Meie poole pöörduti seoses selle majaga üksnes seetõttu, et see jääb vanalinna muinsuskaitsealale ja mitme muinsuskaitseobjekti kaitsevööndisse. Arhitektuurimälestiste ekspertnõukogu pidas esialgu lihtsalt vajalikuks interjööride osalist säilitamist. Mul tekkis küsimus, mida nad selle all konkreetsemalt silmas pidasid. Ekspertnõukogu selgitusel väärivad osalist säilitamist fuajee ja vestibüül. Seejärel pöördusin aktsiaseltsi Uus Sakala poole. Praegu käivadki läbirääkimised. Minu seisukohalt pole praegu asi täiesti lukku löödud, teeme koostööd Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti ja Uus Sakalaga, et sealt saaks jätta midagi järeltulevatele põlvedele.
Kas pärast Sakala keskuse kaitseks tuhandete allkirjade kogumist polnud teil kavatsust oma seisukohta muuta?
Riigi struktuuris ei ole nii, et täna mõtleme ühtmoodi, tuleb teine ametnik, hakkame teistmoodi mõtlema. On võetud vastu otsused ja iga otsus maksab riigile midagi. On võimalik otsuseid muuta, kui riik on valmis kulutama ekslike või ajas muutunud väärtustega seotud otsuste muutmiseks piisavalt palju raha. Praegusel hetkel on see koht käes, kus riik pole niisuguseks kulutuseks valmis. Samas on kõigil vaidlevatel pooltel oma õigus. Me proovime otsida kompromissi, kus oleks võimalikult palju tõemassi sees.
Ometi on halbu omanikke, kes ei hoolda oma mälestist, kes ehitavad oma maja ebaseaduslikult ümber, panevad keskaegsele majale plastaknad jne. Kas on plaanis karistusi karmistada?
Ei. Nüüd, kui kavandame regulatsioone kaasajastada, tahame pigem omanikke rohkem koostööle kutsuda. Teinekord saab heaga rohkem kui kurjaga.
Täitsa nõus. Aga mingis mõttes sarnane probleem on ka metalliotsijatega "aardeküttidega". Kas sel rindel on uudiseid?
Siin oleme hetkel jõuetud, seadus ei anna meile palju võimalusi ja aardeküttide tuvastamine on raske. See on kurb. Leidusid tuleks täpselt uurida, kirjeldada, mitte aga labidat maasse lüües ajaloolist jälge hävitada.
Kas leiutasude suurendamine ei oleks väljapääs?
Nende puhul otsustatakse igaüks eraldi. Kindlaid tasusid pole.
Kas kohtuskäimine on viimasel ajal hoogustunud?
Selles mõttes küll, et julgemini on hakatud tegema ettekirjutusi halbadele objektiomanikele.
Mis on tulevikuvisioon?
Tahaksime teha koostööd kõrgkoolidega, kust võiks tulla muinsuskaitse järelkasv. Suuremat koostööd tahame teha omavalitsustega, kellele on muinsuskaitse seadusega pandud väga selged ülesanded. Kahjuks ei ole me siiani saanud eriti palju tegeleda uurimistööde valdkonnaga. Muide, teeme praegu omale arengukava, sest kui ei vaata optimistlikult tulevikku, siis on ka edasiminek väga küsitav.
Kalev Uustalu
Sündinud 11. aprillil 1951 Ida-Virumaal
1999 Riigikantselei sümboolikaosakonna juhataja
2006 Eesti Muinsuskaitseameti peadirektor
