TÄNA 10 AASTAT TAGASI: Eestlanna kodu Chicago lähistel jälgivad kaks FBI agenti

Tõeotsijate paraadi peadirigent, kes eelistab oma lapsi kooli asemel kodus õpetada ja kelle abikaasa on veendunud, et Estonia laevahuku süüdlasi tasub otsida Mossadi ridadest?

See naine on Helje Kaskel (43). Teisipäeva hommikul juhatas ta Rahvusraamatukogu suures saalis sisse Estonia hukkumise 11. aastapäevale pühendatud konverentsi järgmiste avasõnadega: “Estonia tuhanded reisijad olid elavaks kilbiks kriminaalsetele gängidele, kes smugeldasid läände Nõukogude sõjatehnikat ja relvi.”

Kaskel on hukkunute omakseid koondava organisatsiooni ELA juht. Miks ta on Estonia huku küsimustes nii järjekindel?

“Tead, sama asja küsis ka Rein Lang. Tuli ligi ja küsis: Helje, miks sa nii aktiivne oled? Kuidas, miks – Urmas ju ka hukkus. Ta kordas küsimust – jah, aga miks sa nii aktiivne oled. No mida ma selle peale vastan… Ma lihtsalt olen selline, et kui tunnen sohi lõhna, siis ei saa vaikselt istuda. Ja sama omadus iseloomustab meid kõiki – Juttat, Bemist. Kusjuures ajavad seda asja ilma omakasuta. Kõik tulid Tallinna pro bono. Kõik maksid oma kulud ise.”

Kaskeli suurimaks saavutuseks tulebki pidada seda, et ta sai korraga ühe laua taha üksmeelse tiimina seitse ekstrentrilist isiksust, tuntuimad laevahuku ametlikule versioonile vastuvaidlejad, kes ka omavahel paljudes küsimustes eri meelt.

Jutta Rabe: “Helje ajas seda asja südamega. Nii siiralt, et tõmbas meid kõiki kaasa. Ühise eesmärgi nimel pole raske erimeelsusi tahaplaanile jätta.”

Kaskel on veendunud, et tuleb alustada laevahuku põhjuste uut uurimist. “Loomulikult. Mulle oli viimane piisk Mona Sahlini avaldus, et Rootsi riik kulutab nüüd kaheksa miljonit krooni, et teha arvutisimulatsioon laeva uppumisest. Kusjuures uusi asitõendeid ei otsita. Kaheksa miljoniga ei ole muud teha kui katsetada, kuidas ikka kogu see vesi laeva sisse pääses! Tead, see on nagu see nali, et kuidas povidlo kommi sisse pääses.”

***

Õhtul konverentsist kokkuvõtteid tehes mekib Kaskel vanalinna juusturestoranis põldmarjakastmega pardipraadi ja on mitu kuud ette valmistatud päevaga väga rahul.

“Viieks kuuks jätsid pere maha, aga kõik lõppes hästi. Cheers!” hõiskab abikaasa Christopher Bollyn toosti.

“Tead, see oli esimene kord, kui ma midagi sellist korraldasin,” märgib Kaskel. “Peret ma muidugi ei jätnud, laste õpetamine ja kolm söögikorda on peamised. Aga öötunnid kuulusid konverentsile. Viimane nädal aega oli nii, et sain kell kolm magama ja kell viis ärkasin…” Naeratades jätab ta prae sootuks unarusse ja jutustab, kuidas tavalisest Otepää tüdrukust sai tõeotsijate raskekahurväe paraadi peadirigent.

“Ma olin juba koolilapsena väga aktiivne. Heas mõttes. Kogu aeg käis suur organiseerimine. Aga et ema oli õpetaja, siis pahandustega ma kokku ei puutunud.”

Lastemuusikakoolis õppis Helje akordioni. Aga kui kohalik iidol Marju Länik pealinna kolis, sai koolibänd Kerberos, kus Helje laulis, üle väikelinna popiks.

“Ja muidugi õmblemine. Kolmandas klassis tegin endale rohelised velvetpüksid. Siis juba klassiõele ja hiljem vist poolele koolile. Klassiõelt sain ka elu esimese palga, kolmerublase karbi marmelaadi.

Hiljem ma õmblesin ju Alenderile ja kogu Rujale esinemiskostüümid, kuigi Alender oli suurepärane õmbleja. Enne minuga tutvumist õmbles ta kõik esinemisriided ise. Olen teinud püksid näiteks koolivend Aivar Pilvele. Mul oli isegi oma firmamärk, selline laiaks venitatud H.” Helje haarab pastaka ja joonistab mitu isiklikku firmamärki ajakirjaniku märkmikku.

***

Koolis oli viielise Kaskeli kõige kehvem hinne käitumise real. “Rahuldav ja hea kordamööda. Mul oli õpetajatele liiga palju küsimusi.” Otepää keskkoolis lõpetas Kaskel ajaloo eriklassi. “Tead, see on hea ninanips Jürgen Ligile. Ta ütles ju veebruaris Riigikogus, et Estonia hukkumisega tegelgu nüüd ainult ajaloolased ja kodu-uurijad. Iroonia on selles, et ma olengi kodu-uurija.”

Oma õpetajatest jutustab Kaskel harvanähtava armastusega. Seda arvestades on rabav, et ta ei ole oma kaht last kooliõpetajatele usaldanud. Nii kümnene Christopher Albert kui ka seitsmene Catherine Grace õpivad kodus. “Esiteks ei meeldi mulle, missugused Ameerika koolid välja näevad. Vähemalt meie kodukandis – neil pole üldse aknaid. Ja teiseks – ma kardan seda vaimset vägivalda. See arvutimängude kultus – lapsed ei oska rääkidagi, aga võivad tundide kaupa arvutis kedagi tulistada. Mis õpetamisse puutub, siis saan hakkama – mul on õpetaja haridus. Ja et asjast õigesti aru saadaks – Ameerikas on home schooling üsna tavaline.”

Pärast keskkooli lõppu läks Helje ema ja kahe tädi jälgedes Pedasse inglise filoloogiat õppima. “Ema ütles ikka, et õpetajana on hea töötada – ainult intelligentsed inimesed ümberringi. Inglise fill tõmbas, sest olin suur muusikafänn, aga veel suurem oli tahtmine sõnadest aru saada.”

Pealinnas tutvus ta kuulsuse tipul olnud Alenderiga. “See oli 85. aasta Peda Folk. Urmas tuli otsejoones minu juurde, palus tantsima ja teatas, et tahab minuga abielluda. Kui sellest sõbrannadele rääkisin, ütlesid need, et usu sa jah Alenderit. Aga näed, mis sai.”

Ruja oli parajasti järjekordses kriisis. Sädelev Helje mõjus Alenderile vitamiinina. “Vähemalt nii ta tundis. Ütles, et olen tema väike laululind ja et tänu minule saab kõigist muredest üle.”

“Elasime Alenderiga Odra tänaval 17ruutmeetrises korteris. Urmas oli kümme aastat korterijärjekorras, aga ta oli ju ebasoovitav isik. Lootusetu. Ruumi eriti ei olnud, kogu voodialune oli kangaid täis... Pole ime, et Nõukogude elust isu otsa sai.”

Kaskel ei varja, et elu Alenderiga oli raske. “Urmas oli geenius sõna otseses mõttes. Muide, tema vanaisa onupoeg oli Juhan Liiv. Eks sealt ka luuleande juured. Aga geniaalsusega kaasnes ka palju stressi... raske oli.” 1992 läksid Helje ja Urmase teed lahku. Rohkem me sel teemal ei räägi.

Ometi oli Alenderi hukkumine Kaskelile tõukejõud laevahuku uurimiseks. “Mulle oli kohe selge, et see ei saanud olla laine. Mismoodi neljameetrine laine suure laeva uputab? Aga ma lihtsalt elasin selle teadmisega, leinasin, käisin salaja vannitoas nutmas. Päris mitu aastat.”

1996 kolis Kaskel koos uue abikaasa, ajakirjanik Christopher Bollyniga USAsse ja alustas seal modellikarjääri. “Panin ennast proovile. USAs tuldi tihti vastu ja küsiti, et oo, kas te olete modell. Või oo, ma tean, te olete ju see... noh... see filminäitleja. Ma muudkui vabandasin, et ei ole, kuni tekkis huvi proovida.”

Modellina töötades reklaamis Kaskel muuhulgas õlut, šokolaadi, Fordi autot, lõbustusparki. “Parim töö oli Budweiseri õlle reklaam – lennutati St Louisi, kolm tundi võtteid ja selle eest 1700 dollarit. Elu parim palk.”

2001. aasta septembris, pärast 11. septembri sündmusi (“Vaata, ma ütlen sündmusi, mitte terrorit, sest mu meelest see terror on siin sünteetiline. Seegi on algusest peale suur vale!”) asus pere elama Berliini. Mullusest ollakse tagasi Chicago eeslinnas Hoffman Estates’is. Seal elab Helje tavalise koduperenaise elu - õpetab lapsi, kasvatab aias zinnia'id (eesti k pruudisõlg) ja märkab aeg-ajalt, et teda jälgivad FBI agendid. “Enam see mind ei häiri. Tead, neil on see imelik taktika, et lähenevad perele läbi laste. Teinekord sõidutavad poodi, siis jälle piiluvad aknast sisse. Chris ütleb, et mis kuradi riik see on, mis jälitab ajakirjanikke!”

Helje Kaskeli põhimõtted

"Ma täielikult väldin mobiiltelefoni. Usun nimelt, et see on tervisele kahjulik."

"Lastele peab lugema muinasjutte. See on hämmastav, et just muinasjuttudes kasutatakse eriti ilusat keelt, täiuslikke lauseid. Laste kõneoskuse kujunemiseks on see parim."

"Usun jumalat. Aga veel rohkem usun mõtte jõudu. Ma olen kindel, et kui sa oled õigel teel, siis ei pea kartma. Ja võidad lõpuks kindlasti."

Lugu ilmus 29.septembril 2005