NÄDALA RAAMAT. Indrek Hargla "'French ja Koulu"'
Hargla on Eesti ulmemaastikul nagunii juba vähemalt Raimond Kaugveri või Eduard Vilde mõõtu mees - viljakas ja hästi loetav. "Frenchi ja Kouluga" püüab ta pigem Oskar Lutsu loorbereid (kui jääda võrdlustes kodumaise kirjanduse piiresse) ja sugugi mitte edutult. Alternatiivajalooline tegevuspaik - Maavald, milles pole raske ära tunda oma rada pidi tänapäeva arenenud muinas-Eestit, on igati harglalik ning hakkab kirjeldustes kohe esimestest lehekülgedest elama. "Frenchi ja Koulu" Euroopa, kus taevas lendavad dirižaablid ja teedel vuravad mobiilid, on õigupoolest nii sümpaatne, et seda võinuks veelgi põhjalikumalt kirjeldada. Ehk pöördub Hargla sellesse maailma tulevastes teostes veel tagasi - asi on igatahes seda väärt.
Sisult on "French ja Koulu" softcore-kelmiromaan, kus kellelegi üleliia haiget ei tehta ning valitseb kerge ja lõbus meeleolu. Dialoog (mida raamatus on õige ohtralt) on kohati konarlik, aga enamasti tuleb naljaviskamine Harglal üsna sundimatult välja. Burgundia pisisuli Frenchi Maavalla-elu kummastavad vaated ongi selle loo aluspõhi, maag ja luuletaja Koulu on siin õigupoolest vaid üks kõrvaltegelastest, nagu ka libahundineiu Nell või karikatuurne öökulliprillidega raamatupidaja Imbi. Tekst on jagatud kolmeks osaks ja seetõttu sisult veidi ebaühtlane, kuid püsib siiski lõpuni kenasti koos ega muutu igavaks.
Et Hargla pole toidu suhtes ükskõikne, on teada juba tema varasematest teostest (kes suudaks unustada "Pan Grpowski jõulude" poola köögi teemalist uurimust!) - seepärast pole ime, et raamatu vaimukaimad kohad on seotud Maavalla toitumiskommete kallal ilkumisega. Siin saab kohati tõepoolest laginal naerda.
Kui skandaalselt viletsa toimetajatöö (ja seetõttu kohati väga konarliku keele) koha pealt silm kinni pigistada, on "French ja Koulu" igati mõnus lugemine. Tõsi küll, kohati tundub, nagu oleks tegu inglise keelest tõlgitud tekstiga ("Aeglaselt, me järgnesime talle" - lk 99).
Võrdlemine on küll libe tee, kuid on selge, et "Frenchi ja Koulut" lugedes meenub paratamatult Terry Pratchetti Kettamaailm. Hargla puhul on higilõhna siiski hoopis vähem tunda.
