Jääkirve ja mürgiga
Kevadel 1937 jõudis NKVD peamajja Moskvas teade, et üks nende kaastöötajatest Lääne-Euroopas on loonud salajase kontakti Hollandi trotskistide liidriga. Reeturi karistamiseks lähetati Pariisi erirühm kogenud M. Spiegelglasi juhtimisel. Juuli keskel sõitis Pariisi ka NKVD resident Hollandis V. Krivitski. Spiegelglas selgitas Krivitskile, et reetur on Nõukogude välisluure kaastöötaja, Pariisis elav Ignati Poretski.
Kahtlused polnud tuulest võetud. Natuke aega enne seda kohtumist oli Poretski saatnud Moskvasse kirja, milles mõistis hukka Stalini kuriteod ning teatas, et ei soovi kodumaale naaseda.
Sellega kirjutas julge mees alla oma surmaotsusele. Poretskil jäi elada vaid poolteist kuud, juba 4. septembril leiti Lausanne'i lähedalt kuulidest läbi puurituna tema surnukeha. Esialgu kavatses NKVD reeturi mürgitada. Kava kohaselt pidi juuditarist NKVD agent andma Poretski naisele strühniiniga mürgitatud kommikarbi, ent juuditar kaotas pea. Ta võttis siiski end kokku ja meelitas Poretski inimtühjale tänavale, kus NKVD erirühma liige ta maha lasi. Hoolimata jälgede peitmisest ja püüdest politseid eksitada paljastas Šveitsi politsei mõrvaloo - osalised ja seose NKVDga.
Kirvega kuklasse
Järgmisena võttis Moskva sihikule Lev Trotski poja Lev Sedovi. Pariisis elav Sedov ei osanud aimatagi, et tema lähim kaastööline Mark Zborovski on NKVD agent. Veebruaris 1938 tabas Sedovi äge haigushoog ning üha edasi lükatud pimesooleoperatsioon tuli lõpuks ette võtta. Zborovski soovitas abivalmilt minna väiksesse erakliinikusse, mida pidasid vene emigrandid. Ta veenis, et see on kindel koht, kus Sedov on kaitstud ka NKVD jälitamise eest. Tegelikult oli just see haigla NKVD valve all. Lõikus õnnestus, kuid mõni päev hiljem tabas Sedovi seletamatu haigushoog. Ei aidanud ei korduv verevahetus ega muud meetmed, Sedov suri kolm päeva hiljem hirmsates piinades. Kuigi otseselt ei tõestatud midagi, viitas kõik NKVD mõrvale. Pealegi, juba siis oli NKVDs osakond, kus töötati välja ja katsetati mitmesuguseid mürke.
Poeg tapetud, oli käes isa kord. Ka Lev Trotski lähikonda sokutas NKVD osavalt oma agendi - Ramon Mercaderi. Septembris 1939 sõitis Mercader New Yorki, kus kohtus NKVD sealse residendi G. Ovakimjaniga. Temalt sai Mercader täpsed juhtnöörid ning kuu aega hiljem oli ta Mehhikos. Kevadeks 1940 oli Mercader juba võitnud Trotski usalduse. Ta oli peagi oma inimene, kes käis vabalt Trotski kindlustatud villas.
20. augustil külastas Mercader taas Trotskit, kes oli lubanud läbi vaadata Mercaderi ühe kirjatöö. Mõrtsukal oli kaasas kinžall, revolver ja jääkirves. Kui Trotski istus kirjutuslaua taga ja luges Mercaderi kirjutist, astus viimane tema selja taha, võttis kirve välja, sulges silmad ja virutas täiest jõust Trotskile vastu pead. Kõlas kohutav karje, Trotskil jätkus veel jõudu end ümber pöörata - ta klammerdus hammastega Mercaderi käe külge ja haaras teadvust kaotades kinni jääkirvest. Järgmisel päeval Trotski suri haiglas, tema tapnud Mercader arreteeriti.
Mercader oli üks NKVD kindlameelsemaid ja kahtlemata ka andekamaid agente. Pärast Trotski mõrvamist ei paljastanud ta ülekuulajale ei oma isikut ega ka midagi mõrva ja selle tellijate kohta. Ta istus kõik 20 aastat ära, kuigi ülestunnistamise puhul pääsenuk s ta vanglast varem välja.
Mürgikuulid suitsupakis
Aastal 1954 otsustas Nõukogude julgeolek arved klaarida Ukraina pagulaste juhiga Lääne-Saksamaal Georgi Okolovitšiga. Seda operatsiooni on detailselt kirjeldanud endine Nõukogude luureohvitser Oleg Gordijevski. Okolovitši tapmiseks saadeti Saksamaale erirühm Nikolai Hohloviga eesotsas. Hohlov sai väga hea väljaõppe, teda treenisid NSVL meistrid džuudos ja laskmises.
Mõrvarelv ei olnud tavaline. Julgeoleku salajases relvalaboris ehitati elektriline summutiga püstol, mis oli peidetud sigaretipaki sisse ja mis tulistas tsüaniidiga täidetud kuulidega.
Kõik pidi minema plaanide kohaselt, kuid siis saabus ootamatu krahh. 18. veebruaril 1954 vajutas Hohlov Frankfurdis Okolovitši korteri uksekella. Tema esimesed sõnad olid: "Georgi Sergejevitš, ma tulin teie juurde Moskvast. Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee andis käsu teid likvideerida." Seejärel ütles Hohlov Okolovitšile, et ta ei kavatse teda tappa. Hohlov oli otsustanud kodumaale mitte tagasi pöörduda. 20. aprillil andis Hohlov sensatsioonilise pressikonverentsi, kus paljastas mõrvakava ja demonstreeris taparelva.
Aasta hiljem püüti tappa teist ukrainlaste liidrit, Vladimir Poremskit. Taas vedas palgamõrvar alt, teatades kõigest Saksa politseile. Moskvas aga hauti mõrvaplaane edasi. Nüüd tuli karistada ka reetureid. Septembris 1957 üritati Hohlovi mürgitada radioktiivse talliumiga. Operatsioon kukkus jälle läbi.
Oktoobris 1957 õnnestus KGB-l lõpuks läbi viia õnnestunud mürgitamine. Ohvriks langes Ukraina rahvuslaste peaideoloog Lev Rebet. Tema tappis 20aastane agent Bogdan Stašinski. Rebeti mõrvamiseks valmistati KGB laboris erirelv, millest tulistades purunes tsüaniidi ampull ning ohver sai gaasipilve näkku. Tulemuseks oli südame seiskumine ja ei mingeid jälgi vägivaldsest surmast. Kõik paistis välja nagu tõeline südameatakk. Sama relva kasutas Stašinski ka legendaarse ukrainlaste juhi Stepan Bandera tapmiseks oktoobris 1959.
Surmav vihmavarjutorge
KGB aitas mürgitada ka vennalike maade rahvavaenlasi. Gordijevski kirjeldab oma raamatus "KGB luureoperatsioonid Leninist Gorbatšovini" üht niisugust juhtumit. Suvel 1978 pöördus KGB poole Bulgaaria kommunistliku partei peasekretär Todor Živkov, paludes igaveseks sulgeda bulgaarlasest pagulaskirjaniku Georgi Markovi ja paari teise dissidendi suu.
Esimene niisugune operatsioon teostati Inglismaal, kus parajasti viibis läbisõidul üks Bulgaaria teisitimõtleja. KGB õpetuste järgi määrisid Bulgaaria agendid tema hotellitoa seinad ja mööbli kokku mürgiga, mis läbi naha imendudes pidi ohvri jälgi jätmata tapma. Operatsioon kukkus läbi, sest ohvril õnnestus imekombel ellu jääda.
Järgmisena võeti oktoobris 1978 ette Londonis elav Markov. KGB laboris valmistati erilised vihmavarjud, mille otsa oli peidetud pisike kapsel tugeva mürgi ritsiiniga. Ohvrit kergelt vihmavarjuga torgates tungis kapsel kehasse ja purunes seal. Nii juhtus ka Markoviga. Enne surma jõudis ta veel arstidele öelda, et põrkas Westminsteri sillal kokku tundmatuga, kes torkas teda vihmavarjuga ja seejärel vabandas viisakalt. Lahkamisel leitigi Markovi paremast puusast kapsli kilde.
Nädal hiljem ü ritati samal viisil tappa teist Bulgaaria dissidenti, Pariisis elavat Vladimir Kostovit. Seekord kukkus operatsioon läbi. Kostovi kehha tunginud mürgikapsel jäi õnneks terveks ja ritsiin ei sattunud verre. Päästis ka kiire tegutsemine - kapsel võeti kohe Kostovi kehast välja.
