Tallinn, tookordse nimega Reval, oli kogu Vene tsaariimpeeriumi lääneosas tuntud kui mõnus kuurortlinn. Siia sõideti Peterburist ja Riiast, Pihkvast ja Tuulast, rääkimata lähemalt pärinevatest suvitajatest. Kuid suve- ehk supelsaksu tuli vahel ka Saksamaalt ja Rootsistki. Tallinnas suvitamine oli odavam kui mõnes Musta mere kuurordis, kuid märksa kallim ja peenem kui Haapsalus või Pärnus. Vahest vaid elitaarne Narva-Jõesuu oma hiidpika valge liivaranna ja sihvakate mändide alla peitunud puitpitsvilladega suutis siinses regioonis Tallinnaga võistelda.

Lisaks kuurortides tavapärastele meremõnudele oli Tallinnal ju trumbina varuks romantiline vanalinn kõikvõimalike kesk- ja uusaegsete mälestistega, mida juba tookord turismiatraktsioonina väärtustada osati.

Tallinna kui kuurordi ja ­jõuka rahva suvituskoha hiilgeaeg jääb 19. sa­­jandi keskpaika ja teise poolde. Eks su­ve­mõisu kerkis suuremate linnast välja viivate postimaanteede äärde juba varemgi, aga see oleks juba üks omaette jutt.

Eriti populaarseks sai Tallinn aga pä­rast Balti raudtee valmimist 1870. aastal, kui reisimine Tallinna ja pealinna Peterburi vahel muutus varasemaga võrreldes õige lihtsaks. Mõnelgi aastal tuli kuberneri käsul koguni erirongid käiku panna, et Peterburist Tallinna suvitama tulevat nooblit seltskonda kohale vedada.

Suvitajate seas olidki enamuses vene perekonnad, palju leidus ka sakslasi ja juute. Mida aeg edasi, seda rohkem mahtus peenema suveseltskonna hulka ka paremale järjele jõudnud eestlasi – Viljandi linakaupmehi ja Paide apteekreid, ka üksikuid eesti soost arste, vaimulikke ja kooliõpetajaid, kes võisid endale koos perega lubada nädalakese puhkust mereäärses kubermangulinnas Tallinnas.

Mis on meile sellest omaaegsest hiilgusest jäänud? Noh, võimalik, et osa meist endist, sest tookordsetes ajalehte­des kurdetakse, et pärast supelvõõraste, eriti peente Peterburi härrade külaskäiku olevat Tallinna eestlastest teenijatüdrukud pahatihti kippunud rasedaks jääma. Nii võib juhtuda, et mõnegi praeguse eestlase soontes voolab tilgake mõne omaaegse Peterburi professori või tsaariaegse ohvitseri verd.

Palju nähtavamaks ja avalikumaks märgiks on aga suvitusarhitektuur, Tallinna kui kuurortlinna rajatud ehitised, mis suurelt jaolt siiamaani säilinud. Neid leidub Pirita-Kosel ja Nõmmel, aga kõige rohkem Kadriorus, mis oli kogu Tallinna suvituskultuuri keskus. Narva maantee ja Weizenbergi tänava vahel asunud härra õeneõunik Witte supelsalongil, mis asutatud juba 19. sajandi algul, uhkeid peahooneid küll enam pole, kuid alles on 1870. aastal valminud vannimaja ja majandushoone Narva maantee ääres, samuti supelsalongi teenistujate elamu Weizenbergi 13. Supelsalong oli üks Kadrioru peamisi tõmbenumbreid, see oli eelkõige meie mõistes vesiravila – siin tehti kuumi ja külmi vanne, massaaži ja mudaravi, aga ehitisse mahtus ka puhvet ja väike kontserdisaal.

Meditsiinilise kallakuga asutusi oli Kadriorus veelgi, näiteks siiani säilinud majas Poska 15 asus saja aasta eest neuroloogiline sanatoorium, kus muuhulgas hakati ühe esimese raviasutusena Eestis rakendama elektriravi. Kadriorus on siiamaani olemas ka terve hulk tsaariaegseid elumaju, kus sajand tagasi kihas suviti vilgas elu.

Osa lühiajalisi suvitajaid peatus võõrastemajades, nagu näteks suurejooneline Hotel de France Rohelise Aasa ääres Kastellaani maja lähedal, millest ka on praeguseks järel vaid abihooned. Need aga, kes Tallinna pisut kauemaks pidama jäid, üürisid Kadrioru peenemates majades tube või terveid suvituskortereid.

1905. aastal ilmunud Kadriorgu kui suvituskuurorti tutvustavast spetsiaalsest brošüürist võime lugeda, et erilise võlu annavad siinsele suvitushooajale suurte ja õhurikaste tubadega ruumiderikkad korterid ja villalaadsed suvilad oma avarate verandadega. Nõukogude ajal ehitatud Kadrioru kohviku taga laguneb veel praegugi 19. sajandi keskelt pärinev villa Mon Repos (Minu puhkus), mille neogooti vormides katusetornist avanes saja aasta eest nii hurmav vaade merele.

Poska 36a asuva villa Patria ruumikatel terrassidel oli omal ajal kindlasti mõnus õhtuti teed juua.

Kui neis Kadrioru pargi merepoolsesse ossa rajatud kõige suurejoonelisemates suvilates resideerusid peamiselt jõukad aadli- või suurkaupmehepered ja üürisid tube sissesõitnud, siis kohalik keskklass armastas suvitada pargi teises servas, näiteks Mäekalda tänaval. Siinsed suvituskrundid jaotati välja 1870. aastal ja paari järgneva hooaja jooksul kerkis neile terve rida elegantseid maju, millest praeguseks mõni üksik isegi veel alles. Siia suvila rajanute seas oli tollase Tallinna tuntud äritegelasi, aga ka juriste, arste ja ametnikke.

Mäekalda tänavaga sarnaseid suvemaju on järel Koidula tänava alguses, ära on lammutatud mitmed Vilmsi ja Köleri tänava suvilad. Paljud Kadrioru majad olid ehitatud nii, et nende teatud osades sai elada alaliselt, aasta ringi, teisi osi kasutati aga vaid suviti. Sellised olid praegu A. H. Tammsaare majamuuseumina tuntud kaupmees Assafrei maja Koidula 12a, kus oli neli esinduslikku korterit ja mis ehitati kubermanguarhitekti Christian August Gableri projekti järgi 1875. aastal, või ka 1887. aastal oma aja tipparhitekti Nikolai Thamme poolt kavandatud pagar-tööstur Georg Stude perekonna elamu Poska 53. Viimases elasid all-korrusel Studed ise, ülemist korrust aga üüriti suviti külalistele välja, kusjuures ajalehekuulutus teatas, et seda saab vajadusel üürida nii eraldi tubade kaupa kui ka ühe tervikliku korterina.

Pea igal sellisel majal on suur veranda, vahel koguni mitu. Veranda moodustab siin nagu sujuva ülemineku majast aeda, siseruumist välisruumi. Kõige palavamatel päevadel pakub veranda mõnusat varju, vihmastel suvedel aga võimaldab olla looduse keskel, ise sealjuures märjaks saamata.

Mida tsaariaegsed suvitajad veel Kadriorus tegid? Noh, eks nad patseerisid õhtuti pargis ja rannapromenaadil, daamid pidid ju saama oma uusi ja moodsaid suvekleite (ja kübaraid!) demonstreerida. Julgemad inimesed käisid ka meres ujumas, meresuplust peeti toona kaunis tugevatoimeliseks karastusprotseduuriks, mis polnud sobiv igaühele, ja liival lebada ning end pruuniks päevitada ei olnud neil aegadel üldiselt veel kombeks.

Hästi palju käidi üksteisel külas, saja aasta eest oli kõigil veel aega omavahel rääkida, ka koos musitseerida ja kaarte või malet mängida. Võis muidugi ka minna tantsule, muusikat kuulama ja einestama näiteks elitaarsesse kohvik-restorani Livadia (tuntud ka kui Kontsertaed), mille neorenessanss-stiilis hoone asus otse Luigetiigi ääres, või siis mereväeohvitseride kasiinos nodi laiaks lüüa. Tõsi küll, viimasesse asutusse pääsesid lisaks ohvitseridele endile vaid valitud külalised, tegu oli kinnise klubiga.

Neile, kel rahakott vähe kõhnem, leidus pisut tagasihoidlikumaid kohti, alates kõikvõimalikest kohvikutest, mida Poska (tookord Liiva) ja Weizenbergi (siis Salongi) tänavas asus lausa kümneid, kuni päris nurgataguste salakõrtsideni välja. Ei puudunud ka maailma vanima elukutse esindajad, lõbumaja-asjandus oli tsaariajal täiesti legaalne ja praeguses Wiedemanni tänavas paiknesid linna ühed kõige tuntumad bordellid.

Nooremate meeste seas võitsid 20. sajandi algul populaarsust ka igasugused sportlikud ettevõtmised, näiteks jalgrattamatkad ja -võidusõidud. Moodi oli tulemas tennisemäng. Romantikud võisid minna Kadrioru tiigile või, kui viitsimist jätkus, ka Pirita jõele paadiga sõitma. Pirita teed polnud tookord veel olemas ja Kadriorust Piritale mindi suure ringiga Lasnamäe ja Maarjamäe kaudu.

Linnalähedane mererand hakkas pikapeale reostuma ja umbe kasvama, seda enam, et Tallinna reovett tookord kuidagi ei puhastatud, vaid see juhiti otse merre. Muutusid ka suvituskombed ja suvitajad ise, suve-elu tsentrum nihkus Kadriorust järjest enam Pirita poole.

Esimese maailmasõja ajaks kaotas Tallinn lõplikult oma tähtsuse kuurortlinnana. Suvilad kohaldati alaliseks elamiseks ja suured härraskorterid jagati väiksemateks, tühjaks jäänud klubi- ja restoranihooned lammutati vähehaaval maha.

Praegu enamik säilinud Kadrioru suvitusarhitektuurist lihtsalt laguneb ning ootab paremaid aegu ja paremaid peremehi, kes oskaksid omaaegse supelsakste pärandiga miskit arukat peale hakata. Kurvalt väsinud majad lasevad siiski aimata selle paiga kunagist hiilgust, midagi saja aasta taguse seltskonna glamuurist ja elurõõmust on jäänud alatiseks suvisesse Kadriorgu hõljuma.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid