Natsiõli
Novembris 1939 kohtus Eesti väliminister Karl Selter hotellis Palace oma Saksa kolleegi Joachim von Ribbentropi saadikuga. Teemaks oli nn Molotovi-Ribbentropi salakokkulepe, mille kohaselt läks Eesti venelaste mõjusfääri. Selter püüdis saavutada sakslaste toetust Eesti iseseisvusele ja pakkus vahetuskaubaks... põlevkiviõli.
Minister teatas, et Eesti valitsus on valmis suurendama Saksa sõjalaevastikule vajamineva õli tootmist miljoni tonnini aastas. Samuti lubati sakslastele "väga ulatuslikke" õigusi õli tootmisel ja ka fosforiidi kaevandamisel.
Sakslased ütlesid ei.
Saksa merevägi sõlmis pikaajalise lepingu õli ostmiseks firmalt Eesti Kiviõli juba septembris 1935. Tehingut vahendas erapank Mendelsohn & Co, kellele kuulus pool õlifirma aktsiapakist. Ühtlasi aitasid sakslased kaasa laenude saamisele, mis lubasid ehitada uued suure tootlikkusega tunnelahjud.
Sõja puhkedes alustasid venelased õlitööstuse purustamist, kuid natside õnneks jäid kaevandused enam-vähem terveks. Sakslased saatsid siia kiirkorras oma mäetööstuse spetsid, sh paljud need, kes olid 1939. aastal oma esiisade maale kolinud.
Sügisel 1941 moodustasid natsid Kirde-Eesti õliväljade haldamiseks ettevõtte Baltische Ölgesellschaft in Estland, mida juhtis baltisakslane Claus von Kursell, kes oli enne sõda esindanud keemiakontserni IG Farbenindustrie.
Kuna õli oli sakslastele erakordselt tähtis - nafta nappuse tõttu tegelesid nad aktiivselt sünteetiliste kütuste tootmisega, mistõttu isegi põlevkiviõli nimetatakse rahvusvaheliselt aeg-ajalt natsiõliks -, sai Baltische Öl GmbH juba sügisel 1941 ülesande koostada Eesti põlevkivimaardla arengukava.
Olemasolevast neljast tehasest kaks suuremat - Kiviõli ja Küttejõu omad - pidid suurendama toodangut sõjaeelsega võrreldes vähemalt 2,5 korda. Lisaks kavandasid sakslased tuttuue tehase ehitamist Jõhvi piirkonda, mis pidanuks andma ligi kolmandiku Eesti toodangust. Kokku ulatunuks Eesti toodang 650 000 tonnini aastas.
Nad ei jõudnud selleni, kuid suutsid taastada enamiku endistest õlivabrikutest. Osa seadmetest veeti kohale Venemaalt Slantsõst, kus venelased olid kaevandused nii rängalt puruks lasknud, et sakslased ei lootnud neid taastada. Suuri raskusi oli tööjõuga, laialdaselt kasutati sõjavange. 1942. aastast lubati tööle naisi.
Suurem osa toodangust viidi rongidega Tallinna ja sealt tankeritega Saksamaale.
Lembit Uibopuu TTÜ Mäeinstituudist märgib oma põhjalikus artiklis "Eesti põlevkivitööstus Saksa okupatsiooni ajal", et "vaatamata sellele, et põlevkivitööstus oli sõjalise tähtsusega objekt ja rinne asus ainult 50 km kaugusel, ei häirinud Nõukogude Liidu lennuvägi oluliselt õlitööstuse tööd.
Põlevkivitööstus töötas kuni 1944. aasta septembrikuuni, siis purustati nii õlivabrikud kui ka ehitusjärgus olevad ettevõtted ja pandi põlema kaevandused." Paljud spetsialistid lahkusid Saksamaale, kus püüdsid kohalikust põlevkivist primitiivsel viisil saada reaktiivlennukitele kütet.
Kui venelased Eesti tagasi vallutasid, sündis põlevkivitööstus uuesti. Idanaabril oli aga teine eesmärk: N Liit hakkas 1948. aastal Eesti põlevkivist valmistatud majapidamisgaasiga varustama Leningradi linna.
Maailma õlitoodang 1935 | |
maa | tuh. barrelit |
Ameerika Ühendriigid | 993 942 |
Nõukogude Venemaa ja Sahhalin | 176 688 |
Venezuela | 149 113 |
Rumeenia | 61 371 |
Iraan | 57 304 |
Hollandi India (Indoneesia) | 47 131 |
Mehhiko | 40 235 |
Iraak | 26 500 |
Kolumbia | 17 600 |
Peruu | 16 840 |
maailm kokku | 1 642 336 |
