Jaan Aps “Tähtis kevad”
Viimase romaanivõistluse äramärgitud töö. Kirjutatud traditsioonilises realistlikus laadis. Keelelist tulevärki pole mõtet oodata, naturalismigi vaid väheke. Küll aga kohtame psühholoogiliselt süvitsi analüüsitud karaktereid. Analüüs iseenesest pole eesmärk omaette. Selline toekas kirjaoskajalik proosa. Tegevustik hargneb enam-vähem paralleelselt Prahas ja Eestis. Kohalik intriig on nauditav. Põhjus selles, et Aps kirjeldab vapustava asjatundlikkuse ja üldistusjõuga meie gümnaasiumi õhustikku. Ikka need "uued tuuled", uued (kahtlase pedagoogilise taustaga) koolijuhid, uute koormuste ülejala surumine kogenud õpetajate niigi längus õlgadele.
Tõsi on, et tänase gümnaasiumi tasandil keele ja kirjanduse õpetaja tegelik töökoormus (keeletrenn, tasemetööd, kirjanduse analüüs ja lugu, kirjandid) jätab aega vaid magamiseks. Ja see ülepinge (lisaks hirm töökoha pärast, sest puudub vähimgi tulevikukindlus) viib muidu korralikud inimesed pöördesse (intriigid!), seda ka kodus. Kui siis on õpetajal veel keskea kriis, saavad õpilased vägagi imeliku inimliku kogemuse.
Praha liin on kuidagi sumbunud. Ühest noorest lootustandvast bürokraadist hakkab saama maailmakodanik, kes meie üldistest väärtushinnangutest vaistlikult distantseerub. Just nimelt vaistlikult, arutlusteta. Tema hoiakud ja saatus on määratud armastuslugudega, ta elab läbi ennekõike intiimsust, jätab mulje rinnast võõrutuvast lapsest. Romaan tervikuna meenutab Raimond Kaugveri käekirja.