Tuhande naasnu lugu
Paguluse kolmanda põlvkonna liikmete hulgas lliikus 80. aastatel legend noorest põhja-Ameerika naisest, kes oli keeldusid trotsides kolanud mootorratta tagaistmel ühe kohaliku noormehega kõikvõimalikes Eesti kohtades, nii linnas kui maal. Selles seikluses stiilis “Mootorratta-päevik Eesti moodi” oli minu ja ilmselt ka teiste jaoks midagi poolpõrandaalust ja hästi põnevat.
Sisenemine Eesti atmosfääri
Õhu- ja kosmosesõidukid on tsiklitest sobivamad metafoorid aitamaks kirjeldada nii pagulaste lahkumist siit, kui selle ringkonna ühe osa kojutulekut pool sajandit hiljem. 1944. aastal toimus järsk ja toores pealesunnitud lahkumine, mida võiks võrrelda katapuldi kasutamisega sõjaväelenduri poolt.
Eestisse elama asumine tosinkonna aasta eest sarnanes natukene kosmosesüstiku sisenemisele atmosfääri. See oli seiklusterikas, ja saime alguses natukene raputada. Meie jaoks valitses siin 90. aastate alguses tõeline “teistmoodi tegelikkus”.
Kaheksakümnendatel käisime Eestis korduvalt külas. Pärast laulva revolutsiooni tulekut tulime ka meie. 1991. a detsembris saabus hetk, mida naljalt ei unusta. Sõitsime rootsi laevalt maale auto ja haagisega. Kaks elukoha muutjat, kaasas killavoor (olin mõned kuud Eestis juba elanud, nüüd toimus kolimine). Tollis ringutati käsi, meiesuguseid frukte polnud nad elus näinud. Sadas paksu lund. Oleksime tundnud end abitumatena, kui vastas ei oleks olnud naeratavat näitlejast sõpra Tõnis Rätsepat. Tolliametnik tõstis lõpuks tervituseks käe ja lausus: “Tere tulemast kodumaale!” Andsin gaasi.
Suur igatsus ja tillukesed aseaine-Eestid
Kümme aastat pärast suurt põgenemist avati Rootsis hundude kokkutulek nimega “Laagerriik Eesti”. See kujutas Eestit ja koosnes 11. maakonnast ehk alllaagrist, “maavanemaga” eesotsas. Käibel olid kroonid ja sendid. See on näide meetodeist, mida kasutati võõrsil vaimsuse säilitamiseks. Laagerriigi kasvandike hulgas oli kolm tulevast ministrit – Jaan Manitski, Hain Rebas ja Madis Üürike, aga ka Eesti Telekomi juht Jaan Männik.
Täiskasvanutena maksime juba ise lennupiletite eest, et pääseda teistel mandritel peetavatele eesti pidudele. Sündis nooremate põlvede saatuskaaslaste liikumine, keda võis sageli ära tunda eesti riigivapiga sõrmustest, mida nad kandsid.
A. 1974. üllitas Tõnu Parming demograafilise analüüsi, mis näitas, et välis-Eesti on kokku kuivamas. Nooremaid meist ähvardas võõrsil isolatsioonis triivima jäämine. Tänu meile süstitud eesti identiteedile ootas meid viimsete mohikaanlaste elu mugavustega läänemaises purgatooriumis.
Kaheksakümnendatel aastatel saadeti meile Eestist öölaulupeo videosid. Me ei uskunud oma silmi. Kogusime hoogu, et hüpata pea ees poolenisti tundmatusse vette.
Metsikud algaastad
Pole välistatud, et 1988. aasta augustis Kanadast tulnud Peeter Mehisto oli esimene okupatsiooni maharaputavasse Eestisse saabunud lääne-eestlane. Mehistole järgnesid Tiia Raudma Austraaliast, ja Mihkel Tarm USA-st. Vivian Napp tuli Eestisse oktoobris 1990.
Eestis pikemat aega keelekümbluse projekte juhtinud Peeter Mehisto meenutab: “Märkasin,et mu eesti keele oskus oli jäänud prantsuse keelest nõrgemaks. Ma ei tahtnud, et mind assimileeritaks.” Kunstigalerii omanik Vivian Napp räägib teda kodumaale meelitanud “ürgsest tõmbest”, kirjanik ja diplomaat Aarand Roos võrdleb naasjaid omakorda sünnijõkke kudema tulnud lõhedega. Tahe lüüa kaasa taasiseseisvumise protsessis rohujuurte tasandil oli see, mis ajendas Haridus- ja Teadusministeeriumi nõuniku Tiia Raudma lõplikult Eestisse tulema.
Rootsis ajakirjanikuna töötanud ja nüüd Otepää lähistel elav Mari-Ann Karupää meenutab : “Kuulasin 1991. a. Eesti Raadiot, ja tundsin suurt aukartust kodumaa eestlaste ees. Nad olid valmis surema”. Tiia Raudma ütleb, et kuigi tal oli Moskva putshikatse ajal “metsamineku plaan” varuks olemas, töötas ta tol nädalal Välisministeeriumis 48 tundi järjest, tehes sohval uinakuid.
Kanadast Eestisse Kaitseväkke teenima tulnud leitnant Elmar Tammisto ütleb: “Igal rahval on oma kodu. Kui kodu on vaba - isegi kui see on pilbasteks pekstud - tuleb pilbastest midagi teha. Kui su maa on vabaks saanud, sa pole enam pagulane. Siis kas mängid eestlast välismaal, või elad omas kodus.”
Üleminekuperioodi kasinates tugisüsteemides polnud meile kohta. 1991. a. Kanadast Lasnamäele elama asunud arhitekt Harri Kivilole meenub, kuidas poes müüdi erandkorras talongideta järelejäänud leiba. “Sain kaks pätsi, selle peale oli jube hea meel.” Tiia Raudmal on meeles: “Vene mammid armastasid tihedalt seista. Minu meetod selle vastu võitlemiseks oli lugeda Rahva Häält, küünarnukid laiali ja seista poolviltu. Ootasin kaupluses kaua, ja ostsin terve šveitsi juustu kera. Mammid jõllitasid. Läksin toimetusse ja jagasin seda teistega, see andis saavutuse tunde.” Keegi ei jäänud tollal päris nälga, aga toidu leidmisega oli tükk tegemist.
Esines möödarääkimisi. Kanadast tulnud maastikuarhitekt Madis Jürima kirjeldab: “Läksin kauplusesse, sisse astus talumees. Küsisin: “Kust tuled”? See tegi näpuga liigutuse, klõpsatades vastu kõri.” Kodus ütlesin: “See Luua ei olegi nii väike koht. Siin on isegi habemeajaja.” Mu naine naeris ja seletas, et naabrimees oli tulnud joomingult. Ise olin mõelnud, et see ei saanud eriti hea juuksur olla, kuna mees nägi õige karvane välja. Luuale sattumine oli üldse suurem muutus, kui olin aimanud.” P>
Tallinna Postimaja juures tiirlesid kaukaaslastest rahavahetajad. Viru hotell oli suuresti välismaa ärikate ja kohalike tänavatüdrukute pärusmaa. Kempsud olid reeglina kohutavad. See oli üldse aroomiline ajastu.
Mäletan halli talvist päeva 1992. a. algul külmas trammis. Tänavatuled olid välja lülitatud, ja tundsin kahtlust: oli see siiatulek ikka tark tegu? Talvel kõeti minimaalselt, õlalihased olid külmast krooniliselt kanged. Peaminister rääkis tallinlaste evakueerimisest maale. Lätlased pajatasid ühest välisläti poisist, kes osutus nii kohanemisvõimetuks, et jäi Riias prükkariks.
Meenuvad Al Stewart’i laulusõnad:
Paljudele algas askeetlikuvõitu elu. Elmar Tammisto ütleb: “Saan suhteliselt tagashoidliku palka, aga elame teatud mõttes paremini kui paljud lääne Euroopas. Kumba sa tahad – kas värsket porgandit või fabrikaati? Meil kemikaalid puuduvad.”
Olukord oli olmeliselt sant, kuid täis poliitilist lootust. Elasin ise alguses Toompeal, ja hommikul äratasid mind ikka Pika Hermani torni juurest kostvad Eesti hümni helid. Tiia Raudma ütles 1990. a. antud intervjuus: “Eestis elada on raske küll, aga aeg on nii huvitav ja tegevust palju, et pole aega mõtelda niisuguste asjade peale.” Tiia kutsus väliseestlasi Eestisse tulema.
Mari-Ann Karupää tõdeb: “Valisin Eesti, ja “pusle” läks minu jaoks kokku.”
Varem Rootsis elanud Tallinna Pedagoogikaülikooli lektor Uile Kärk-Remese ütelus on tüüpiline: “Olen siin positiivsest tahtmisest, et midagi muutuks, ja et ka mina saaksin midagi selleks teha.”
On ka teisi põhjusi kojutulekuks, peale poliitiliste – näiteks romantika ja armumine. Aastal 2001 Eestisse Kanada ja New Jersey kaudu saabunud Mati Ranna suhtes kehtib näiteks ütelus “cherchez la femme”. Ometi ei pidanud romantiline suhe pingetele vastu ja nüüd seovad Matit kodumaaga Piprapood, mida ta Tallinnas Liivalaia tänaval peab, aga ka juba teised asjad, nende hulgas noore lapse kasvatamine.
Enese sidumine Eesti tulevikuga on teema, mis pidevalt kordub naasnute kojutuleku legendides. Eesti Statoili tegevjuht Epp Kiviaed ütleb: “Mu eesti identiteet oli tugev isegi Rootsis.Tundsin, et tuleb proovida olla eestlane Eestis. Tundsin uudishimu iseenda suhtes, tahtsin protsessis kaasas olla.” Eestis sündinud, USA-s töötanud ja nüüd Tallinnas elav filosoof Vootele Vaska kinnitab: “Ei olnud vaja seda endale õigustada. See oli loomulik”. Kahtlemata oli mängus tosina aasta tagune ajavaim. Vivian Napp sedastab: “See tuli õigel hetkel minu elus.”
Aastal 1993 tõrjus Saku Originaal õlleturult hapumaitselise žiguli, ja umbes samal ajal avati Stockmanni kaubamaja. Algas uus ajaarvestus! Vara tagastamisest sai eesti ühiskonna ja väliseestlaste vahelt läbi jooksnud must kass. Keegi tembeldas pagulased “rottideks, kes põgenesid uppuvalt laevalt”. 90-ndate keskpaik oli mõndade jaoks suhete jahtumise, aga Eestisse elama tulnute jaoks ka harjumise aastad.
Asjad muutusid. Sageli mitte need asjad, mis vajasid muutmist. Eesti suund on siiski olnud pigem õige kui vale. Minu elukaaslane ütleb, et eestlased naeratavad nüüd rohkem, kui tollal. Käimlates korraldati euroremont ja kinnisvaraarendajad muutsid Tallinna ilmet. Kollased bussid kadusid ükshaaval, aga teismelised ei sülita praegu kõnniteedele vähem kui vanasti. Kõikjal õitseb grafiti. Eestis on kohtunud Ida ja Lääs.
Lääne-eestlane Eestis aastal 2005
Meie suhted Eestiga on paika loksunud. Nooremad käivad tööl. Paljud loevad palgapäevani sente. Tundub, et kõige keerulisem on olnud neil naasnutel, kes läksid elama maakohtadesse, ja neil, kes töötavad reglementeeritud struktuurides. Palju oleneb keeleoskusest. Elmar Tammisto ütleb: “Igapäevases elus võib ootamatuid reaktsioone esile kerkida. Kuuldakse aktsenti, ja küsitakse näiteks, kas olen saarlane.” Mati Rand (“uustulnuk”, tuli Eestisse a. 2001) ütleb koguni, et ei julge suhelda, adudes, et pagulaskodus õpitud eesti keel on siinsest arhailisem. Samas peab ta seda ilusaks. Matil võib olla tegemist eestikeelsete vastete leidmisega, aga huumor on ühine relv, millega nii Rand ja Tammisto kõiksugu situatsioonidest end välja võitlevad.
Eesti olme on valdkond, millele võiks eraldi artikli pühendada. Mõned intervjueeritavatest kardavad eesti meditsiinisüsteemi, aga paljud nendest, kellede eest on Eestis hoolitsetud, on häid sõnu, ega kritiseeri seda väga teravalt. Eestis on vanuritel kahtlemata raskem kui heaoluühiskondades. Eesti ei ole alati teistega arvestamise maa, ja võrreldes kohtadega, kust meie tulime, ei väärtustata inimelu siin kuigivõrd. Vivian Nappile sõideti kolme aasta eest otsa. “Autojuht põgenes, politsei leidis ta üles, aga ei esitanud süüdistust. See hämmastas mind! Jalakäijaid vigastanud autojuhte karistatakse karmilt Põhja-Ameerikas.”
Kuidas sobituvad lääneeestlased vaimselt Eestisse?
Mari-Ann Karupää ütleb: “Erinen rootslastest, kasvõi selle poolest, et minus on mingil määral rehepaplust. Aga ma pole samas kunagi olnud nõukogude eestlane. Mind kujundas väliseestlus.”
Epp Kiviaed lisab: “Olen paguluses kasvanud, sealt on mu sugemed. Eesti ajalugu ja eesti maateadus olid mulle Stokholmis selgemad, kui Rootsi oma.” Kanadast Eestisse tulnud arhitekt Lembit Tork täpsustab: “Ma pole üks ega teine. Ma näen mõlemaid elusid, nagu väljaspoolt vaataja. Näen mis on halvasti ja hästi. Kuskil maailmas ei ole parim, aga Eesti on ikkagi parim koht. Eesti osa minust ei kuulu ühelegi teisele riigile.”
Mõistan Vivian Nappi, kui ta ütleb, et on Eestis iseenese kohta õige palju õppinud.
Kuidas Eesti meeldib?
Kõige raskem on olnud näha niigi nõukogude ajal traumeeritud ühiskonna arvestava osa olelusvõitlust viimastel aastatel.
Kas Eestis meeldib? Vootele Vaska ei soovi rõhutada negatiivset, nagu teevad siinsed ja mõned väliseestlased. “See, mida näeme, on peaaegu normaalne.” Topus Haapsalu lähedal elav endine pankur Woldemar Kiviaed ütleb isegi lihtsamalt: “Kodu on kuld. Siin on hea.” Mari-Ann Karupää ei saa aga “venelaste kummardamisest” aru, ja ütleb, et bürokraatia segab. Aarand Roos arvab ka: “Maa ja rahvas meeldivad, aga bürokraatia, seadused ja reeglid mitte – need on sageli nõukogudelikud.” Woldemar Kiviaed viitab tervetele generatsioonidele, kellele on õpetatud teistsugust lähiajalugu, kui talle. Vaimse kuristiku olemasolu annab end iga päev tunda.
Kodumaale tulnute seas on hulk inimesi, kelle jaoks praegune Eesti on väga kaugel sellest, mida nad maapaos ihkasid. Pole ühtegi arvestatavat foorumit, kus oleks lubatud ja võimalik nendest asjadest avalikult ja põhjalikult rääkida.
Üks pahe - sõiduteedel sageli esinev halb ja ebaadekvaatne käitumine - ajab kõikidel naasnutel harja punaseks. See, et liikluskultuur on Eestis parem kui Egiptuses, nagu ütles üks vestluskaaslane, pole midagi, millega uhkeldada saaks.
“Noori inimesi vaadates tunnen positiivsust, ninarõngast hoolimata. Noored inimesed on rohkem avatud.” ütleb Lembit Tork. “Eesti meenutas mulle Kanadat 50-ndatel aastatel. Kultuur oli sõjajärgne. Heaolu ja restorane tollal polnud. Need tekkisid viimase 40 aasta jooksul.”
Oleme me uhked Eesti peale?
Woldemar Kiviaed ütleb, et muidugi on.Madis Jürima kommentaar: ”Vaata mis on muutunud. Eestlased on töökad ja neil on häid omadusi, nad on nutikad.”
Varasemates kodudes pole me kunagi sporti nii palju jälginud, kui siin. Epp Kivaed ütleb, et pole mingit kahtlust, kellele tema pöialt hoiab. Ainult üks hümn toob pisaraid.
Millistest asjadest naasnud eestlased puudust tunnevad?
Tallinn pole London või Pariis ega saagi olema. Kõik oluline ja esmatähtis on saadaval. Käsipagasis võõrsilt imporditavate artiklite nimekirjad on jäänud lühikesteks. Soovunelmate Eestis oleksid müügil paljud toitained ja toidud, mida pole praegu saada, või mis on kallid, või mille kvaliteediga ei saa rahul olla. Võõrkeelseid raamatuid on endiselt Eestis vähe. Paljudel kunagistel ulgueestlastel on vähem raha kui vanasti, mis piirab reisimisvõimalusi, võrreldes varasemaga.
Eesti ja endine kodumaa
Järgnevalt veel mõned intervjuudest korjatud repliigid
- “Alguses käisin Kanadas ja igatsesin Kanadat. Siis tuli kolmeaastane vahe. Viimane kord tundus Kanada võõrana.”
- “Tähtis oleks naabruskonna tunne. Selline terviklik hoolitsetud miljöö perele, lapsele, ja jalakäijatele üldse. Meeldiks selline tänav, kus oleks palju väikeseid poode, raamatuäri, kasutatud CD’sid, juustu jne, kus kõik on käe-jala ulatuses. Tartus on “naabruse vaimu”, mis võimaldab inimeseks olekut.”
- “Suurem osa mu sõpradest on seal. Olen ainult kaks või kolm korda käinud. Kui sa ühe elu maha jätad, on see ikka veidi nukker.”
- “See, mille järele igatsen, on anonüümsus.” (vastajaks äritegelane).
- “Ma ei saa küllalt hingetoitu. Varem võisin igasugustest rasketest intellektuaalsetest asjadest rääkida. Need olid sügavad ja julged diskussioonid. Keskkond oli kultiveeritud, laud oli ilus. Siin on teemadeks majandusraskused. Tunnen puudust teistest kultuuriruumidest. Kahetsen, et ei reisinud küllalt.”
- “Tunnen puudust vabadustundest, millega olin harjunud Prantsusmaal. Eesti ikestatus on kestnud kaua. Eestis on endiselt palju tabusid.”
Lõviosa väliseestlastest ei suuda samastuda paljude tänapäeva eesti inimeste olmehuvide ega läänepoolsete avastusretkedega, see värk on paljudele meist "kalte kaffee", nagu sakslased ütlevad. Vaimutoidunälg ei tähenda Eesti intellektuaalset mahajäämust vaid erinevat rõhuasetust, õhkkonda. Rahaliselt kindlustatud ning laisk lääne salongilõvi võib lubada enesele mõtlemist asjadele, mis siin lihtsalt realistlikena ei tundu, kuna olmeuniversumid on niivõrd erinevad. Läänes kasvanud inimeste eluproloogid (enne siia tulekut) on lihtsalt niivõrd teistsugused, eriti nende jaoks, kes said pealekauba ka
pagulaskasvatust.
Miks meid Eestis rohkem pole?
-- "Ei mäleta, et keegi riigijuhtidest oleks väliseestlasi valju häälega koju kutsunud."
-- "Intervall jäi pikaks. Vanema generatsiooni tervis on tihti vilets. Arvestav osa noorematest aastakäikudest assimileeriti."
-- "Maapakku läinud ja seal eestlasteks jäänud inimesi on arvestavalt vähem järel, kui paguluse kuldsel ajal. Kui praegu elab Eestis tuhat endist väliseestlast, ja enam-vähem sama suur kontingent veedab siin palju aega (mitu kuud aastas), ja veel tuhandeid käib siin nii tihti kui suudab (ütleme kord iga paari-kolme aasta tagant, rootsieestlased sagedamini), siis palju enamat oodata ei oleks realistlik. Mis oleks realistlik oleks “sõrmusekandjate” ehk nooremate “pagulaspõlvede” ratsionaalsem sidumine Eestiga.
-- "Töötavad inimesed on sageli seotud lääne “süsteemide” külge paljude niitidega, mis raskendab kolimist ühest riigist teise.
Woldemar Kiviaed arvab, et tulijaid võiks rohkem olla. “See on suur puudus Eesti poolel. Siinsele elule oleks see hea ja tulus. Pole tehtud selgitustööd, pole institutsiooni, kelle poole pöörduda. Haigekassa ja pensionisüsteemid seavad tõkkeid. Iseenesest on need lihtsad küsimused.”
Kas mõni on lahkunud?
On küll, aga valdav enamus on jäänud, kuigi mitmed naasnutest on kaalunud lahkumist. Mari-Ann Karupää ütleb: “Ma ei ole end kunagi nii turvalisena tundnud - jalad maas ja ümberringi eesti rahvas. Jumal on meid oma tiiva alla võtnud. Me oleme imekombel saanud paar võimalust. See on fantastiline kink, aga meie ei oska seda hooldada. Kui sul ei ole maad ja riiki, siis rahvas ei püsi. Selliseid pisikesi rahvaid ja riike pole peaaegu olemas. Milline õnn! Ma ei saa midagi nõuda. Pahed ja koledad asjad jäävad tahaplaanile.”
Pagulasrahvusest piiriinimesed
Naasnud pagulased pole enam väliseestlased, aga neid ei ole kerge kodustada. Oleme väljakujunenud inimesed, ja pagulaskonna “habitus” ehk elumaailm oli jõuline. Meie- suguste teadvusesse jääb üks mujal arenenud “teine mina” (mis koosneb osalt “väliseestlasest” ja osalt nende maade mõjudest, kus elasime). “Kodueestistume” küll, aga nagu ütlevad Mari-Ann Karupää ja Tiia Raudma, “meie ei sulandu iialgi sada protsenti.”
Naasnute lastega on teisiti. 16. aastasel Virkol (nimi muudetud) on
“väliseesti” isa ja rootslasest ema. Kümme aastat Eestis elanud Virko
räägib ladusat eesti keelt. Tal on mõningaid mälestusi
Rootsis elamisest. Tunneb end nii rootslasena kui eestlasena, aga lisab, et
Eesti on ta kodumaa. Virko “väliseestluse määr” on ilmselt
kaduvväike. Kristina Männik on Virkost noorem. Isa
ja ema tõid ta Eestisse kahe aastaselt. Eestlastest vanemad kasvasid
üles võõrsil – üks Rootsis, ja teine Kanadas. Kristina
koges kiusamist, kui oli väike, aga nüüd olevat see unustatud.
Küsimuse peale, kas sõna "välis-Eesti" talle midagi
ütleb, vastab Kristina: “välis-Eesti ei, väliseestlane ja.
Mõnikord käib kodus väliseesti külalisi, need pidid olema
jutukad ja lõbusad, ja kiidavad Kristina keeleoskust.
Selline
on meie lugu. Mina ei oskaks kusagil mujal alaliselt elada. Eesti keel oli mu
esimene keel ja Eesti on alati olnud paljudele meist me raskuskese.
Eestipärase jõulutoidu fännidele on siin hea elada. Ka
peenleiba ja roosa mannat müüakse siin nii palju, kui süda
ihkab.
Ameeriklased ütlevad, et “kodu on koht, kuhu mütsi riputan”. Mina jaoks on kodu see koht, kuhu mu esivanemad ja sugulased maetud on. Võõrsil pingutasime, et kuvandada vaimusilmas virtuaalsest Eestit. Virtuaalsest on saanud reaalne, ja kodumaast lõpuks ka kodu.
Statistilisi andmeid Eestisse elama tulnud lääne-eestlaste kohta
Eestis ei teata eriti palju inimtüübi “homo naasnud-pagulane” kohta. Me ise ka ei tea. Keegi arvas, et Eestis elab temasuguseid läänest tulnuid umbes kolmekümne ringis. Elame laialipillatuna mööda riiki, pole olemas “naasnud väliseestlaste kvartalit.” Enamus umbes viieteistkümnest naasnud eestlasest, kellega vestlesin, kui valmistusin kirjutama, arvas et Eestisse on tulnud läänest mõnisada inimest, aga tegelik arv küündib ligi tuhandeni! Ajavahemikus 1989-2000 rändas Eestisse 3,500 eestlast nii idast kui läänest*
- 26% ehk rohkem kui 900 neist tuli läänest.
- 76% neist, kes tulid läänest, sündis enne Teist Maailmasõda.
- 93% selle grupi liikmetest räägib eesti keelt emakeelena. Ka nooremad nende hulgas oskavad tavaliselt eesti keelt.
- 45% läänest saabunutest omab kõrgharidust (Eesti keskmine on 13%).
- 80-90% pärast II maailmasõda sündinud läänest tulnutest omab kõrgharidust.
- 53% töötab. Neist omakorda 37% töötab kõrgemate ametnikena ja juhtidena.
- 80% töötavatest on valgekraelistel kohtadel.
(*Allikas 1989 ja 2000 rahvaloendused ning Tiit Tammaru ja Inga Kase ettekanne “Eestlased maailmas aastal 2000, tagasiränne 1990. aastatel.”).
Pagulane või väliseestlane?
Eestisse on tulnud kahte sorti lääne-eestlasi. Enamus on n.ö. paguluse produktid, teised seltsisid võõrsil eestlastega vähem. Läänepoolsete ulgueestlaste nii “eestluse määras” kui “pagulaskasvatuse koefitsiendis” esineb suuri erinevusi.
Keskendun siin nendele, kes läksid ise maapakku või sündisid pagulasperekondadesse. Mõistete “endised pagulased” ja “pagulaste järglased” meie kohta kasutamise miinus on kohmakus, plussiks täpsus.
Inimesel, kes leiutas sõna “väliseestlane”, on suured teened eesti rahvuskeha lõhestamise ees. Eesti annab kodakondsust kerge käega, aga siiani pole ühtegi väliseestlasest sise-eestlaseks ehk “klubi liikmeks” kuulutatud, ega kuulutatagi. “Pagulane” pole päris kindlasti “väliseestlase” sünonüüm. Palju ühist on hoopis “homo economicusel” ja väliseestlasel. Lohakalt kasutatud sõna “väliseestlane” jääb siiski tühjaks asjaks nõukogudeaegse propagandafraasi “emigrant” kõrval. Ka siis, kui seda võõrriigi punapropagandiste ja tshekistide repertuaarist pärinevat suunatud ja orwelllikku (või peaks ma ütlema majakovskilikku) sõna kasutatakse meie kohta taipamatusest või mugavusest tingituna, on see teisi mittearvestav. Sama hästi võiks pagulasteks olnutele näkku sülitada.
“Emigratsija
novaja natsija -
kõik linnad nendest haisevad.” (Vladimir Majakovski)
Vabatahtlikult väljarännanu südames aeg-ajalt tuikav koduigatsus jääb lahjemaks, kui pagulasi painav teadmine, et sa ei saa enam koju minna. Taani kirjanik Herman Bang on koguni väitnud: "kodumaatus on halvem kui surm.” Klapp paljude küüditatute ja pagulusse läinute vahel on hea selle tõttu, et neid ühendab kodumaatuse kogemus – ühed põgenesid Punaarmee eest, teised küüditati püssimeeste poolt. Kreml ajas mõlemad leerid sundmigratsiooni kadalipust läbi.
