Mees, kes voolib Kanterit
On esmaspäev, 4. september. Raul Rebase (52) telefon heliseb hommikust saadik peaaegu vahetpidamata. Vähemalt kakskümmend uudishimulikku ihkavad teada, kuidas saab jälgida Helsingborgis toimuva kettaheitevõistluse käiku. Ega muud moodi ei saagi, teatab Rebane, kui tuleb kannatlikult oodata. Kui staadionil viibiv treener Vesteinn Hafsteinsson helistab, küll siis Rebane ütleb tulemuse kõigile edasi.
Rebane ise ootab kõnet Helsingborgist eriliste emotsioonideta. Ta teab, et suure tõenäosusega sünnib sel võistlusel Eesti rekord, nii umbes 71-71.50 pikkune heide. On ju Rebane enne võistlust Gerd Kanterile selgitanud, et mehe isiklik rekord (seni 70.10) on piinlikult kesine, arvestades tema hetkevormi ja tegelikke võimeid ehk kümne parema tulemuse keskmist.
Pisut enne seitset Hafsteinsson helistabki ja tal on varuks tõeline pomm.
"Raul, istu maha, nüüd kuuled midagi hullumeelset."
"Juba istun."
"Poiss läks hulluks. 73.38!!!" Islandlane loeb ette kogu seeria, kus on neli (!) 70meetrist heidet.
"Oh jumal! Korda palun!"
Kaks vandeseltslast, Gerd Kanterist tipptegija vorminud mehed, kõkutavad seejärel paar minutit naerda nagu kavala vembu välja mõelnud poisikesed.
Järgneb uus telefoniseanss. Rebane "transformeerub kommutaatoriks" (tema oma väljend) ja teatab meediakanalitele värskest rekordtulemusest, millega Anu Sääritsal tunnike hiljem "on hea meel tänaõhtused spordiuudised sisse juhatada". Ikkagi maailma kõigi aegade kolmas tulemus!
Kolmapäeva hommikul istub pikk hallipäine mees Tallinna vanalinna kohvikus, seljas ülikond ja kaelas punane lips, ning naeratab teleekraanilt mällu sööbinud moel, justkui ühe suupoolega. Selle naeratuse taga on aimata murelikkust. "Olen rahul, aga mitte õnnelik. Mulle ei meeldi suured hüpped. Meid ootab nüüd sügisene strateegiakoosolek - kuidas edasi?"
Kuidas võib suurepärane tulemus murelikuks teha? "Meie tiim on olnud kogu aeg väga teoreetiline - analüüsime pidevalt statistikat. Ja teooria näitab, et nüüd võib järgneda kompensatsiooniperiood. Minu eesmärk on olnud ümber lükata müüte - alates sellest, et kettaheitja peab suutma meeletult palju kangi tõsta, kuni selleni, et täiesti dopinguvaba sport on olemas," räägib Rebane.
Nüüd, pärast sellist tulemust on tema sõnul teatud tagasilanguse oht. "Ega mu hea sõber Jürgen Schult ilmaasjata öelnud: kui ma teaksin, kuidas heita 74.08, ma teeksin seda korra veel (juba 20 aastat maailmarekordit valdav Schult suutis 70 m piiri ületada vaid kaks korda). Nii et peame otsustama, kuidas mõneks ajaks juhtida Gerdi mõtted spordilt mujale. Ma usun, et EBSi magistrantuur on juba sel talvel kõvasti abiks."
Rebase ja Kanteri teed ristusid 2000. aasta kevadel. "Pole liialdus seda juhuste ahelat muinasjutuks nimetada," arvab Rebane. Ühel maikuu päeval kohtus ta tänaval Erki Noolega. "Lähen heitjate seeriavõistlusele ketast katsetama. Plaanis on 44 meetrit kätte saada," teatas Nool reipalt ja kutsus Rebase vaatama. Seal nägi Rebane esimest korda olematu tehnika, ent põlevate silmadega Kanterit. "Temas oli midagi erakordset. Isegi tema nimi ei jäänud meelde, aga see, kuidas silmad põlesid, see vapustas."
Kaks nädalat hiljem põrkasid Rebane ja Kanter Tõnismäel kokku. "Läksin ligi, m i k s, ma ei tea siiani. Ilmselt sain alles sel hetkel aru, mida tegelikult tähendab talent. Läksime kohvikusse, rääkisime. Kuu-poolteist hiljem helistasin ja ütlesin - ma arvan, et ehk on võimalik midagi ära teha. Kutsusin oma vana klassivenna Uno Ojandi Gerdi treeneriks. Ojandil muide oli asendamatu roll Gerdi arengus. Kahjuks hiljuti läksid meie teed lahku. Niisiis, nemad hakkasid tegutsema, mina aga sõitsin Sydney olümpiale. Seal uurisin välismaa kolleegidelt, ega keegi head treenerit ei tea. Islandi spordisaadete peatoimetaja kaudu jõudsin Hafsteinssonini."
Vesteinn Hafsteinsson: "Ma ei unusta elu lõpuni, mida Raul ütles, kui esimest korda helistas. Ta ütles, et ta arvab, et on midagi leidnud. "Ma leidsin kettaheitja, kellel on väga suured käed. Just nii ta ütles. Kutsus pilku peale heitma, läksin ja - pole hetkekski kahetsenud."
Islandlasel, kes ka ise tipptasemel ketast lennutanud - osalenud neljal MMil, isiklik rekord üle 67 meetri -, jätkub Rebase kohta ainult ülivõrdeid: "Mul ei ole lausa sõnu Rauli iseloomustamiseks. Tema on tegelikult mees Gerdi selja taga, temata ei oleks Gerd jõudnud sinna, kus ta on. Raul on teinud hiiglasliku töö - psühholoogiline pool, meedia, sponsorid - kõik tema rida."
Rebane tõstab esmajoones esile siiski Kanteri erakordset töötahet. "Paljud tahavad tippu jõuda - kes ei tahaks? Aga vähesed suudavad selle nimel N+1 vabandust alla suruda. Riietusruumi kangelasi on palju. Aga selliseid nagu Gerd - vähe. Näiteks jõululaupäeva hommik 2000. Gerd helistab ja on tulivihane: "Mul on täna plaani järgi treening ette nähtud, aga keegi idioot on spordihalli kinni pannud." Vaat selline mees. Või teine - pärast ebaõnnestumist Ateenas (Kanter sai kvalifikatsioonis nulli) ei jätnud Gerd 51 nädalat järjest ühtki trenni vahele. 51 nädalat mitte päeva! Ma väidan - selliseid sportlasi ei olegi rohkem! Me võime kõik oma treeningplaanid netti üles riputada, sest keegi ei jõua neid sama intensiivselt järgida."
Ülikooliaegne kursuse- ja ühikakaaslane Olav Osolin iseloomustab Rebast kui äärmiselt kaalutlevat inimest: "Kui mina olen improviseerija tüüpi, siis tema oli sihikindel, ratsionaalne, planeeriv. Tagantjärele tunduski, et kogu ta elus käib kõik plaani järgi. Kas või malekirg - ta võis tundide kaupa uurida avangu või keskmängu teooriaid - on ju malegi üks suur planeerimine. Ta teadis ikka kõiksuguseid fakte - näiteks, kui kaua lift 9. korruselt alla sõidab või kes kuskil olümpial mis rajal jooksis ja mitmendaks jäi. Aga see kõik ei teinud temast kuivikut."
Ometi peitub siin suur vastuolu. Sest otsus võtta nööbist kinni juba noorsportlase east välja jõudnud kohmakal poisil ühes plaaniga too maailma tippu viia ei ole ju kuskilt otsast ratsionaalne. Miks Rebane seda tegi? Oli see alateadvuses pakitsenud soov ennast sportlase (on ta ju hüpanud kõrgust kaks meetrit) või spordieksperdina veel kord tõestada? Või lõi mehel, kellele loodus pole lapsi kinkinud, välja isainstinkt?
"Seda viimast küll mitte - olen seitsmekordne onu ja sellega probleemi ei ole. Aga kindlasti mängis oma osa see meeste lemmikspordiala - oma veendumuste tõestamine. Ma tahtsin olla saatana advokaat ja näidata, et spordis liigub palju müüte, mis ei pruugi olla tõ ;esed. See õnnestus. Ma tahtsin, et Gerd ei oleks "kõrvalalade mees". Näiteks Gerd kaotab kõigile Soome kettaheitjatele kõigis alades peale kettaheite. Rinnalt surumine, tõukamine - seda on alati väga tähtsaks peetud, aga kas see ikka on nii. Kangi tõstmisest olulisemaks pean, et ta loeks raamatuid ja käiks kunstinäitustel."
Ka Kanterile on see, kuidas saatus ta Rebasega kokku viis, suur müsteerium. "Olen temalt küsinud, miks ta mind aitama hakkas. Lihtne oleks ju võtta mõni noor täht ja viia tippu. Aga mina olin siis juba vana karu, kes nagu ei tohiks enam tantsima õppida. Ta on vastanud, et tahtis spordiringkondadele tõestada, et palju asju tehti valesti. Et saab ka teistmoodi sihile jõuda."
"Teistmoodi" on Rebase ja kogu Kanteri tiimi iseloomustamiseks väga õige sõna. Küllap on Kanter ainus sportlane maailmas, kelle tiimis on kasutusel mõisted nagu "õnneliku kana juhtum", "kolme kurgihunniku juhtum" või "laadalkäimise juhtum". Viimase jutustab Rebane lahkesti lahti: "See on lugu, kui Järva-Jaani mees hakkab laadale minema ja sõimab naisel näo täis, et see ei oska hobust ette rakendada: "Kuus korda olen ümber rakendanud, aga ikka tuleb lahti." Ühesõnaga, ära süüdista teisi, kui millegagi hakkama ei saa, vaid tee ise ja tee hästi."
Tuleval laupäeval üritab Kanter Stuttgardis
GP-finaaletapil teoks teha ühe seni tegemata vägiteo -
võita Aleknat. Raul Rebane aga võtab
järjest vastu kutseid välismaalt - Soomest, Inglismaalt, Jaapanist
- tulla õpetama, kuidas luua sportlasele efektiivset meeskonda.
"Jagan oma metoodikat meeleldi. Kui keegi kunagi Gerdi maailmarekordi
ületab, ei ole mul sugugi kahju. Tulemused kaovad, aga sportlase
l u
g u jääb."
Raul Rebanen
- Sündinud 6. oktoobril 1953 Pärnus
- Lõpetanud Tartu ülikooli ajakirjanduse 1977
- 1977-1997 ETV toimetaja ja programmijuht
- 1998-1999 TV1 programmijuht
- 1999-2004 konsultant
- Lapsest peale kõva maletaja. Paarkümmend aastat olnud meistrikandidaat. "Mulle meeldib teha tuju halvaks nendel, kes loevad end heaks maletajaks."
- Kaks aastat tagasi Pühajärve maleturniiril mängis Rebane viiki eksmaailmameister Aleksandr Halifmaniga. "Pärast TV3 uudistes teatas Halifman, et hea turniiri oli, ainult üks üleliigne viik tuli sisse. Ta mõtles minuga tehtud viiki ja selle üle oli eriti hea meel."
