Dresdeni holokaust
Paar kuud enne sõja lõppu pandi toime Teise maailmasõja koletuslikumaid hävitusrünnakuid, mille ohvrid olid peamiselt tsiviilisikud ja sõjapõgenikud, kellest enamiku moodustasid naised ja lapsed. Kahe päeva jooksul sooritatud õhurünnakute ohvrite arv on täpsustatud andmeil kuni 320 000.
Dresden kui üks Euroopa ajaloolisi kultuurikeskusi ja kunstilinn oli üldise arvamuse kohaselt puutumatu, ka puudusid seal igasugused sõjalised objektid. Kuid Dresden ei olnud ainuke ohver, vaid suure pommitussõja viimane masendav lõppakord. See sõda tsiviilelanikkonna vastu oli ammu enne Teist maailmasõda välja töötatud plaani järkjärguline elluviimine.
Septembris 1939 okupeerisid Saksamaa ja Nõukogude Liit Poola. Poolale kallaletungi pärast kuulutas Inglismaa Saksamaale sõja, kuid mitte Nõukogude Liidule sama teo eest. Saksamaale sõja kuulutamise päeval ütles Briti peaminister Winston Churchill raadios: “See sõda – see on Inglismaa sõda. Tema eesmärk on Saksamaa hävitamine. Edasi, Kristuse sõdurid!”
Teise maailmasõja eesmärk oli formuleeritud järgmiselt: Saksamaa, Itaalia ning Jaapani tingimusteta kapitulatsioon, seda sõltumata poliitilise võimu iseloomust. Selle eesmärgi saavutamiseks käivitati Euroopas pommitussõda tsiviilelanikkonna vastu, mida teostati kogu Mandri-Euroopa riikide linnade pihta. Linnade pommitamisega loodeti murda sakslaste võitlusmoraali, kuid see toimis hoopis vastupidiselt – Saksamaa sõdis viimseni stoilise kangelaslikkusega, sest sõda naiste ja laste vastu näitas, et eesmärk on saksa rahva hävitamine.
Üks huvitav tsitaat pärineb aga juba palju varasemast ajast, 10. novembrist 1932, mil konservatiivide juht Stanley Baldwin kuulutas alamkojas peetud kõnes: "Ainuvõimalik kaitse on rünnak, mis tähendab, et ellujäämiseks tuleb tappa naisi ja lapsi rohkem ja kiiremini kui seda teeb vaenlane." Baldwin oli aastatel 1931-35 lordpresident ja 1935-37 peaminister. Hiljem hakatigi neid sõnu ellu viima. 1. septembril 1939 sai tsiviilobjektide pommituskava ka USA presidendi Franklin Roosevelti heakskiidu.
Pommitamine algab
Inglismaa avas suuremõõtmelise pommitussõja 10. mail 1940. Kell 15.59, ilusal maipäeval, hukkusid esimesed 57 ohvrit. 10.-13. mail teostati 51 õhurünnakut Saksamaa tsiviilobjektidele.
Jaanuaris 1943 aga sündis üks Teise maailmasõja olulisemaid poliitilisi otsuseid. Casablancas kohtusid Churchill ja president Roosevelt ning kinnitasid Inglise sõjakabineti otsuse 14. veebruarist 1942 massiivse pommitamise – “vaippommitamise” – kohta. Määratleti kolm sihtmärki: Ruhri linnmaastik kui Saksamaa relvatööstuspiirkond, kõik Saksamaa suurlinnad ning riigi pealinn Berliin kui poliitilise elu keskus.
Inglise õhujõudude marssal Arthur Harris tõdes: “Casablanca direktiiviga kõrvaldati viimased moraalsed takistused ja anti pommitussõjale vabad käed.” Ülesannet hakkasid täitma Inglise Kuninglikud Õhujõud RAF marssali Harrise juhtimisel ja Inglismaal paiknev Ühendriikide õhujõudude USAAF 8. üksus 1943. aasta isikkoosseisuga 250 000 meest. 14. mail 1943 kinnitati plaan Pointblank lõplikult.
Algasid massiivsed õhurünnakud kõikidele linnadele elanikkonnaga 100 000 ja enam. 5. veebruarist 29. juunini pommitati Ruhri tööstuspiirkonda. RAF kaotas ainult aprillikuus 1943 üle 200 raskepommitaja ja 1500 meeskonnaliiget. Sektorrünnakud nägid ette kontsentreeritud lööke kindlatele objektidele. Mais 1943 pommitasid 1130 lennukit poolteist tundi Kölni. Sihtmärk oli nagu alati linnasüda, alla heideti 2000 tonni pomme.
Ruhri piirkonna pommitamised olid peamiselt suunatud tööliste elamurajoonidele. Märtsis-aprillis 1943 oli Essenis 27 protsenti Kruppi tehastest purustatud, mis vähendas rasketööstuse toodangut 30 protsenti, purustatud olid veoteed, tänavad, kanalid ja raudteejaamad. Ruhri pommitamisel kaotas RAF 18406 rünnaku jooksul 872 lennukit, vigastatuid oli 2136.
Üllatavalt väike oli aga terasetööstuse toodangu vähenemine – 1943. aastal 3,8 ja 1944. aastal 9,4 protsenti. Selle eest purustati 43 hiigelõhurünnakus Aachen, Duisburg, Bochum, Dortmund, Essen, Düsseldorf, Münster ja Köln.
Massiivne tuhande pommitaja rünnak tabas Kölni 30. mail 1942. Orientiir oli keskaegne toomkirik, käsu kohaselt tuli keskaegse Kölni linnasüda muuta tulemereks. Harris täpsustas staabiülemale antud käsus: “Ma loodan, et teil on selge järgmine: rünnaku eesmärk on elurajoonid ja mitte dokid või vabrikud.” Hävitati 20 protsenti linnast, Churchill õnnitles Harrist sõnadega: “Euroopa muudetakse pulbriks õhust!”
Hamburgi pommitamise direktiiv oli: “Te peate vana hansalinna Hamburgi põhjalikult hävitama.” 24. juunil 1943 pommitasid 740 Briti lennukit Hamburgi kaks tundi. Teisel päeval 122 pommitajat B-17. Öösel jälle 739 lennukit, alla visati 2,5 tuhat tonni pomme. Nii kuus ööpäeva järjest. Süütepommid põhjustasid vanalinnas 1000 kraadise kuumuse, inimesed hukkusid keldrites kuumusest ja õhupuudusest. Tänavad olid täis poolpõlenud laipu. Ohvreid loendati 55 000 ümber, neist 5500 last. Harris praalis: “Hamburg kadus maakaardilt!”
Juba Inglismaal endas tõsteti häält niisuguse sõjapidamisviisi vastu, Chichesteri piiskop protestis alamkojas 9. veebruaril 1944 tsiviilelanikkonna ja kultuuriväärtuste hävitamise vastu. Rünnakud linnadele aga jätkusid. Järgnesid Kiel, Rostock, Stettin, Berliin, Mannheim, Nürnberg, Frankfurt, Stuttgart, München jpt.
Pommitussõja üks agaramaid initsiaatoreid, marssal Harris “Bomber Harris” oli energiline ja julm inimene. Kanada kindralleitnant E. L. M. Burns kirjutas temast kui mehest, kes sõjalisi eesmärke taotles naiste ja laste mõrvamisega ning nende kodude hävitamisega. Briti õhujõudude marssal Tedder ja tema Ameerika kolleeg kindral Arnold arvasid nagu Harriski, et linnade pommitamine lõpetab sõja ja maavägede dessanti ei ole vaja.
Ajaloolane Liddell Hart tunnistas pärast sõda avalikult, et vaippommitamine oli “inimestest hoolimise ja sõjareeglite ühemõtteline eiramine”. Briti kindral Fuller kirjutas oma “Teise maailmasõja ajaloos”, et niisugune õhusõda oli naasmine meetodite juurde, millest tsiviliseeritud rahvad olid ammu loobunud. Ta nimetas seda primitiivseks barbaarsuseks.
Dresdeni viimnepäev
Dresden oli seni jäänud pommitamistest puutumata. “Dresdenis vilistasid aurukatlad ikka veel rõõmsalt. Trammid tilisesid. Telefonid helisesid ja neile vastati. Tuled süttisid ja kustusid, kui vajutati lülitile. Teatrid ja restoranid töötasid. Töötas ka loomaaed,” kirjeldab linna Ameerika kirjanik Kurt Vonnegut romaanis “Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda”. Arvati, et linna ei rünnatagi ning Dresdenist sai põgenike linn, kuhu kogunesid pommitamistest peavarjuta jäänud inimesed. Linn oli täis põgenikke, laatsarette, siin oli ka 26 000 sõjavangi. Puudusid sõjalised objektid, samuti õhukaitse.
Enne sõja lõppu aga sooritati Dresdenile viis suurrünnakut ja 13.-14. veebruaril 1945 hävitati totaalselt kogu linn. Leekides hukkus kuni 320 000 rahulikku elanikku, jällegi peamiselt naised ja lapsed.
13. veebruari hilisõhtul ründasid 244 Briti lennukit linna, kella ühe ja kahe vahel öösel tegid 529 Briti lennukit teise rünnaku. Heideti alla 400 000 süütepommi, mille tulemusel vallandus kohutav tulemöll ja tekkis kuumus, mis meeletu tulena keerles taevasse, põletades õhust hapniku. Tänavatel sulas asfalt. 14. veebruaril vastu keskpäeva pommitasid linna 311 Ameerika "lendavat kindlust", neile lisandus hiljem veel 210 lennukit.
“Ülevalt kostis otsekui hiiglase jalasamme. Need olid tugeva lõhkejõuga pommide sarjad. Hiiglased astusid ja astusid...” kirjeldab Vonnegut.
Suurrünnakus osalenud 1300 lennukilt heideti alla 650 000 süütepommi, 2978 tonni lõhkepomme ja 4500 fosforleegipommi. 2. märtsil ründasid 400 lennukit linna veelkord. Pommitajaid saatnud hävitajad tulistasid pardarelvadest põgenejaid ja tuletõrjujaid. Ka Vonnegut on seda kirjeldanud: “Suitsupilve all lendasid kohale Ameerika hävitajad, et vaadata, kas seal all keegi veel liigub. Nad nägid seal Billyt ja teisi ringi liikuvat. Nad puistasid ameeriklased kuulidega üle, kuid need ei tabanud. Siis nägid lennukid veel mõnd inimest jõe ääres liikumas. Nad tulistasid neid. Mõni sai pihta.”
Dresdeni pommitamiste tulemused olid kohutavad. Täielikult purustati 75 000 maja, hävitati 143 kooli, haiglat ja kultuurimälestist. Hukkunuist suudeti tuvastada vaid 35 000.
Vonnegut tsiteerib USA õhujõudude kindralleitnant Ira C. Eakeri sõnavõttu: “Mul on raske mõista neid inglasi või ameeriklasi, kes nutavad vaenlase surmasaanud tsiviilelanike pärast, kuid kes ei ole valanud ühtki pisarat meie vaprate lennumeeskondade pärast, keda me oleme kaotanud lahingus julma vaenlasega.”
Dresdeni holokaust – just siinkohal kehtib see Piibli sõna, mis tähendab täielikku põletusohvrit – saab oma jubedaima tähenduse. Dresdeni hävitamine oli veresaun, mida ei ületanud ohvrite arvu mõttes isegi Hiroshima, mida Harold Nicolson Observeris 5. mail 1963 nimetas "sõja suurimaks ühekordseks holokaustiks".
Totaalses pommitussõjas hukkus Saksamaal 570 000 rahulikku elanikku, 26 000 mundrikandjat, 39 000 välismaalast ja sõjavangi, kokku 635 000. Vigastatuid ja haavatuid oli 955 000, neist 885 000 tsiviilelanikku.
Dresden, Hiroshima, Nagasaki... Pärast seda ei ole maailm enam sama, mis enne. Uue ajastu jubedused olid sisse juhatatud.
Miks pommitati Saksa linnu?
Dresdeni hävitamise põhjusi on nähtud Luftwaffe rünnakus Inglise linna Coventry pihta, mida tuntakse ka koodnimetuse “Kuuvalguse sonaat” all. 14.-15. novembri ööl 1940 ründas pool tuhat Saksa pommitajat Coventryd. Tosin relvatehast ja suur osa kesklinnast, kaasa arvatud 14. sajandist pärit katedraal, hävitati. 380 inimest hukkus ja 865 sai vigastada. Alla suudeti tulistada ainult üks pommitaja.
Coventry polnud kaugeltki ainuke linn, mida sakslaste julmad õhurünnakud tabasid. Septembrist 1940 kuni maini 1941 tegi Luftwaffe 127 massiivset öist pommirünnakut, neist 71 Londoni pihta. Teisteks tähtsamateks sihtmärkideks olid Liverpool, Birmingham, Plymouth, Bristol, Glasgow, Portsmouth, Manchester, Newcastle jt. Niisamuti pommitas Luftwaffe Varssavit (1939), Rotterdami (1940) jpt linnu. Ja juba mitu aastat enne maailmasõda hävitasid sakslased Hispaania linnakese Guernica.
Ometi ei saa Coventry ja Dresdeni pommitamise põhjusi ega sihte omavahel võrrelda, kuigi Coventry osutus hiljem heaks õigustuseks. Dresdeni pommitamise peamine sihtmärk olid rahulikud elanikud ja barokne linnasüda, Coventrys seevastu aga tosin relvatehast. Viimast kinnitavad ka inglased ise. Niisamuti tõendab seda ohvrite arvu vaat et tuhandekordne vahe – 380 ja 320 000.
Igatahes ei põhjustanud Coventry pommitamine Dresdeni pommitamist. Hoopis Inglise õhuväe marssal Hugh Montague Trenchard (1873-1956) oli see, kelle ideed viisid Dresdenini. Juba juunis 1918 kavandas Trenchard Saksamaa strateegilist pommitamist. Veebruaris 1919 kutsus Briti sõjaminister Churchill ta Air Staffi ülemaks. Trenchard oli strateegilise õhusõja toetaja, kes arendas välja Briti kuningliku lennuväe (RAF). Just temalt pärineb pommitussõja doktriin, mida RAF kasutas Teise maailmasõja ajal Saksamaa linnade vastu.
Õigustada ei saa muidugi kumbagi poolt. Tsiviilobjekte ründasid suurel hulgal nii Luftwaffe kui ka Briti lennuvägi. Ainult et inglased olid efektiivsemad ja väljusid sõjast võitjana. Inglaste andmeil hukkus nende pommitamise läbi 600 000 Saksamaa tsiviilelanikku ning hävitati täielikult või vigastati tõsiselt umbes kuus miljonit kodu. Inglased kaotasid sõjas 70 253 lennukite meeskonnaliiget, neist 47 293 pommituslennuväest.
PEKKA ERELT
