“Fishscale”
(Def Jam)
Narkodiileri käsiraamat vedelal funk-saundträkil.
Retside lasteaiarühm nimega Wu-Tang Clan on nüüdseks lõplikult laiali, aga peab ütlema, et kogu sellest kambast on Ghostface Killah alati olnud üks mu isiklikke lemmikuid ja “Fishscale” on tõeline töövõit, triumfeeriv naasmine raskekaalu finaali. Muusikaliselt meenutab plaat kõige enam tema teist albumit “Supreme Clientele”, millega sarnaselt ühendab “Fishscale” hüpersürrealistliku lüürika ja laisad obskuursed disko-funk sämplid. Kogu plaat on nagu tänavadiileri õpik – slängist kubisev õpetus, kuidas narkootikume hankida, lõikuda, varjata, transportida, müüa ja tont teab mida veel, ma ei saa aru ju poolest jutust. Aga see, mis kohale jõuab, on lüüriline plahvatus, kirjutamata Hollywoodi blaxploitation-film uskumatutest juhtumitest, mida saadab žanripuhtusele vääriliselt vedel ja veniv funk-saundträkk.
Ja mis kõige hämmastavam, tervel plaadil pole
Wu-Trang Clani ihuprodutsent RZA teinud mitte ühtki lugu. Selles
mõttes on tegemist tõelise iseseisvusavaldusega mehe poolt, kelle
puhul tuli ikka üsna tihti ette seda rewind-nupu vajutamist: kas ma
tõesti kuulsin seda? “Fishscale” on kilosed fooliumisse mähitud
narkopakid, muuseas. 9
Tristan
Priimägi
Neil Young
“Living With War”
(Warner)
Sõjard Bushi vastane. Ja ka tasuta allalaaditav.
Kanada veterani kaubamärgid on kohe äratuntavad.
Kõrge ninahääl, sentimentaalsed ja naivistlikuvõitu
lookesed – ja kitarr. Kui meeldib, siis meeldib ikka. Kuna eelmine album oli
kantri-plaat, siis oligi oodata järjeks käredamat rokikoorega
värki. Sisuliseks ajendajaks sedakorda protest Iraagi sõja vastu.
Raevunud moosekant heidab president Bushile näkku neid kõige
klišeelikumaid sloganeid. Jumalauta, ise ei jaksa küll enam.
Võib-olla mõtleks teisiti, kui elaks USAs? Üldiselt olen
harjunud sõnu, kui vaja, ignoreerima. Musa on aga mõnus, juhatab
meid mehe “Rust Never Sleeps”, “Mirror Ball” jt rokialbumite manu. Toorelt
vahetu, ja toimiv. Protestisõnumit n-ö altpoolt toetav “rahva
hääl” on tükati päris vahvalt esindatud laulu ja
pasunakooridega. 8
Tõnu Pedaru
Pet Shop Boys
“Fundamental”
(Parlophone)
Üheksas objekt samadest legoklotsidest. Efektseim, kuigi mitte üllatav.
Üks briti kriitik väitis, et Pet Shop Boysi edu ja pikaealisus tuleb sellest, et neil on väheütleva väljanägemise ja nõrga häälega laulja. No ma ei tea. Me oleme nendega lihtsalt harjunud. Nad teevad seda mida ikka, aga seekord kuidagi hästi. Küpselt.
Kahtlemata on see oma sound’ilt põnevaim ja keerulisim PSB album. Kui see ka omaette väärtus pole. Produktsioonilegendi Trevor Horni meetodid töötavad ilma eriliste muutusteta ka uuel sajandil. Kas või “Psychologicali” pealtnäha kraftwerklik, aga pisidetaile täis kõla. Nostalgiline vokooder loos “Minimal”. Naturaalsed trummid, keelpillid ja enamikus lugudes Horni enda bassimäng. Frankie Goes to Hollywood tuleb pompöössemail hetkedel meelde. Selle kõrval on ka tagasihoitumat, kuid ikkagi keerukat lähenemist. Horn on ise eriti muutumata pädev ka uuel sajandil, selgub.
Neil Tennant on nüüd 50-le liginev ja aina
poliitilisem. Kuigi vihjeliselt, on juttu sõjast, Blairist, ID-kaardist,
immigratsioonist. Hedonismi asemel on mure ja kerge pettumus. Ja kel olekski
praegu noortepärast naeruväärsust vaja?
7
Tõnu Kaalep
Vind Project
“Vind Project”
(Julm)
Klarnett ja harf. Tagasihoidlik, kohati ka keerukas.
Kui Vind Projecti plaat oleks kuulajale ka esimene, mis kogu
maailma jazz’ipärandist käeulatusse satub, ei mõjuks ta
eemaletõrjuvalt – vaatamata õppinud jazz’aritele omastele
rütmi ja meloodia modulatsioonidele, kordustele ja improvisatsioonidele on
Vind Projecti alatoon sugestiivselt mahe, sobides saatjaks heade sõprade
seltskonna, õhtuse veinipokaali ja kausitäie mustade viinamarjade
kõrvale. Või loen ma seda kõike sisse ja süüdi
on kevad, mis ise meeltes soleerima kipub? Ehk siiski mitte, sest plaadi on
välja andnud tantsumuusikale ja tantsitavale jazz’ile pühendunud Julm
Records, kes hiljuti tõi välja ka lounge-jazz’iga flirtiva Broken
Time Orchestra. Klarnetivirtuoos Meelis Vindi Projectile on see plaat aga
esimene ja juhuslikkust siin ei hakka kõrva ei esmasel, teisel ega
kolmandalgi kuulamisel. Helirännakud on koos lugude pealkirjadega
läbimõeldud ja väljapeetud. Õhustik on malbe,
sümpaatselt tagasihoidlik, lastes aimata ja aeg-ajalt esile kerkida ka
keerukamaid mustreid. Vind Project laseb sul olla, jazz’ilikele keerutustele
vaatamata. Olla kas eneses või muusikas – valik on kuulaja oma. Kaasa
mõtlemiseks sobib plaat kindlasti.
7
Tõnu Karjatse
Diesler
“Keepie Uppies”
(Tru Thoughts)
Klassikaline Tru Thoughts, võib-olla liigagi.
Diesleri teine album kõlab nagu segu oma Tru Thoughtsi kolleegide muusikast. Quanticu ja Natural Selfi funk ning hip-hop, Nostalgia 77 uitamised laiades jazz’iavarustes ning Maga Bo brasiilia tingel-tangel. Lisaks veel pisike annus kõigi eelnevate suure sõbra, Mr Scruffi ülimalt tantsitavat huumoribiiti. Mis ei tähenda, et Diesleril oma nägu puuduks. Muidu poleks tal ju Tru Thoughtsi lepingut taskus.
Kui osa plaadist kipubki kõlama veidi väsinult (“Day
Of Jackalli” klišeelik batucada või Joseph Maliku poolt lauldud “Stylus
Rise”, mis viitab liigagi avalikult Bugz In The Atticu paariaastataguste
hittide poole), siis leiab siit lugusid, mis kompenseerivad väikese
igavuse mitmekordselt. Esimene singel “Charmed” oma toore gruuvi ja Laura
Vane’i võimsa vokaaliga on otsekui ajamasinaga tulevikust imporditud
r’n’b megahitt. Või siis “Puppy Fat”, mis viib mõtted sellele,
kuidas võiks kõlada Run DMC või Beastie Boysi looming ERSO
esituses. Tõeliselt tummine. 7
Lauri
Tikerpe
Akvarium
“????????? ??????? ???????”
(Misterija Zvuka)
Uus ja eksperimentaalne Akvarium
kõlab ikkagi nagu vana hea Akvarium.
Niisiis teatas Akvariumi juht, Vene rock’iisake BG (Boriss Grebenštšikov) viimatise plaadi ilmumisel, et soovis seekord teha teistsugust plaati.
Rohkem eksperimenti, rohkem mängu. Et plaadid, mis olid viimasel ajal enne seda ilmunud, polnud tema hinnangul sugugi halvad, ent paraku liialt ootuspärased.
Jah, pole lihtne olla sauruse mõõtu staar, kelle vanu laule teab pool Venemaad peast.
Publik nõuab seda, millega ta on harjunud, ent endal pole enam liiga huvitav sama vagu künda.
Niisiis ilmus aprillis “????????? ??????? ???????” (“Muretu vene hulgus”).
Esimesed paar lugu, mis siin salata, panevad muigama. Vana hea BG
paneb tehno’t! Imelik nagu tümakaga varustet Leonhard Cohen. Vist huvitav.
Vist julge. Ent edasi, pärast raputavat algust, suubub viimane Akvariumi
plaat ikkagi sellesse sängi, mida tead ja oskad oodata. Keldilikud
rütmid segi veneängpoeesiaga, pisut sürri, ja ikka
ebaproportsionaalselt palju joomist. Seda hoolimata asjaolust, et plaadi nimi
ise nii muretut kulgemist ennustab.
Armas, vana ja hea Akvarium. Las see
tehno jääb, BG. 8
Raul Ranne
Hardcore Superstar
“Hardcore Superstar”
(Gp)
Järvakandis esinevad Rootsi glam-rokkarid.
80ndate lõpu Los Angeleses võimutsenud ja seejärel grungelt surmahoobi saanud sleaze rock ilmutab viimastel aastatel elavnemise märke. USAs on taaskogunenud vist pea kõik tolleaegsed tegijad, kuid keskendutakse rohkem tuuritamisele ja vanal rasval liugulaskmisele. Euroopas, kus selline muusikastiil polnud kunagi nii populaarne, on revival-liikumine ka vähem mastaapne, ent märksa sisulisem, sest originaallooming ruulib – Norrast tervitab meid Wig Wam, Soomest Hanoi Rocks ja ehk isegi anomaalne on seda tüüpi artistide suur kontsentratsioon Stockholmi piirkonnas (Backyard Babies, Crash Diet, Gemini Five jt). Viimasesse koolkonda kuulub ka käesolev totra nimega Göteborgi bänd, mille käesolev album on juba neljas ansambli diskograafias.
Visuaalsele küljele rõhuv muusika paistab harva silma
sügavusega ja erandiloomega pole tegu ka siinkohal.
Põhimõtteliselt on sellele plaadile siiski üks hea laul
peidetud, ent selle kokkusaamiseks tuleb hakata lugusid tükeldama,
võttes intro, salmi, refrääni ja kitarrisoolo vastavalt
lauludest “Kick On The Upperclass”, “My Good Reputation”, “Simple Man” ja “We
Don’t Celebrate Sundays”. Ülejäänu on pigem funktsionaalne
muusika, mille taustal õlut libistada ja noortele tütarlastele
lähenemiskatseid teha. 5
Andri
Riid
