Hea üritus
Tänavune, 21. Pärnu visuaalantropoloogia ja
dokumentaalfilmide festival oli hea üritus. Eesmärk oli ju hea:
tunnustada erinevaid põlisrahvaid, kultuure ja mõtteviise;
portree- ja kunstifilmidega austada suuri isiksusi nagu
tuumafüüsikust dissident Andrei Sahharov ja kirjanik Anatoli
Rõbakov, või hoopis vana taani veidrikut, kes otsustas oma
mõisa annetada Moskva patriarhaadile kloostri rajamiseks. Siis veel
Eesti dokumentaalfilmid, Iisraeli-teemalised dokumentaalfilmid ja mis
kõik veel.
Väljendit “hea üritus”
võib mõista ka nii, et prooviti küll innukalt, kuid
välja tuli lahjemalt kui loodeti. Soosaare festival, nagu lugematud teised
(ja palju suurema eelarvega üritused), rõhub kvantiteedile enam kui
kvaliteedile. Tulemuseks võib olla see, et otsid teri, aga upud
sõkalde keskele ära. Oled küll ehedate põlisrahvaste ja
eredate isiksuste fänn, aga režissööri koba ja täiesti
läbimõtlemata teostus peletab filmist eemale... Žüriiliikmetel
ja kriitikutel on abiks telekapult, millega saab venivat kohta edasi kerida
– saalis istuval publikul aga seda pole.
Äkki peaks
otsustama – mis kuulub muuseumisse (keegi on videokaameraga salvestanud
kaduva hõimu rituaale) ja mis kinosaali (keegi on videokaameraga
salvestanud kaduva hõimu rituaale nii, et tulemuseks on pingestatud ja
peen teos)? Ehk linastada kümme head filmi, selle asemel et linastada sada
kehva filmi? Aeg on kaduvaim ressurss - kusagilt pole võtta pulti,
millega kerida tagasi hetke, mille sa oleks võinud veeta teisiti. Kas
või paremat filmi vaadates.