Presidendi pipar
“Ma tundsin kohustust teenida Eesti riiki, ma tundsin, et vanaisa seal üleval võib siis minuga rahul olla,” ütleb Presidendi Kantselei endine protokolliülem, kolmanda põlvkonna Eesti riigiametnik Piret Saluri (58).
Saluri isapoolne vanaisa Theodor Rõuk oli eestiaegne advokaat ja riigitegelane, 1924. a detsembriputši ajal siseminister. Emapoolne vanaisa, kelle juures tüdruk kasvas, oli tuntud seltskonnategelane, Tartu Õhtugümnaasiumi direktor. Piret on leidnud tema nime presidendi vastuvõtule kutsutute hulgast. Perekonnas tähistati nõukogude ajal 24. veebruari, suur mastilipp pandi seinale. Ja muidugi õpetati lapsele, et kodust elu tuleb kooli ja avalikkuse eest varjata.
1966 abiellus filoloogiaüliõpilane Piret bioloog Rein Saluriga, kellest peagi sai nimekas kirjanik. Tallinnas Kirjanike Majas elamine tähendas intiimseid kokkupuuteid kultuuriboheemidega, sest pärast Ku-Ku Klubi või Pegasuse sulgemist kogunes seltskond sageli Salurite poole. “Eks see oli teinekord väsitav ja tülikas, aga sain seal Ott Ojamaa, Arvo Alase või Raimond Kaugveri seltsis istudes väga hea üldhariduse.”
1975. aastast hakkas televisiooni kultuurisaadete toimetaja Saluri vabakutseliseks ja otsustas saada Soome kirjanduse tõlkijaks.
“Kus oli alles tahtejõud selles pisikeses Piprakaunas. Ta töötas nagu lokomotiiv,” ütleb estofiil Eeva Lille. “Hindan tema tublidust ja püüdlikkust, aga muidu on ta natuke karm ja julm naine. Tema hüüdnimedeks on olnud Pipar, Leedi Macbeth ja Salieri, see viimane on vist eeskätt Salurist tuletatud.”
“Ma pole karm, vaid kinnine,” ütleb Piret, “niisuguseks on mind õpetatud.” P>
Sihikindla ja tulusa Soome-töö tulemusena nägi Piret oma uhkes kasukas Loomingu toimetusse astudes välja hoopis teistsugune kui tavalised kirjandusinimesed. Kui pidu peeti, käidi Piret Saluri käest termoseid laenamas. “Ma tõin need termosed alati ise kohale,” kinnitab Piret uhkelt. “Ja tänapäevani käiakse Kadriorus minu toast tarvilikku kraami laenamas.”
Vabaduse koidikul lõi Piret Saluri kaasa Lennart Meri loodud Eesti Instituudis, 1991-95 oli ta Eesti saatkonna esimene sekretär Helsingis. “Kui ma esimest korda Soome sattusin, saingi järsku aru, et see Eesti Vabariik, millest mulle oli kodus räägitud, oli tõepoolest olemas olnud. Minu kasvatust arvestades oli see tõesti eriline sündmus, et sain osaleda Eesti Vabariigi esimese aastapäeva pidustuste korraldamises ja võtsin Helsingis õnnitlusi vastu.
1995. aastal andis Piret järele president Meri korduvatele kutsetele ning hea lastetoaga ja pedantne daam sai Kadrioru protokolliülemaks.
Nagu kinnitab Piret ja ka teised juuresviibinud, oli protokolliülema ja tema patrooni, kelle maksiimide hulka kuulub ka väide “protokoll on kuradist”, suhetes vägagi pingelisi perioode. Piret tunnistab, et puhuti oli tal klomp kurgus. Juhtus, et protokolliülema paberitega pidid presidendi juures käima nooremad kolleegid, sest Saluri ise poleks neile kinnitust saanud. Ja vahel tõmbas president Saluri nime seltskonda kutsutute seast maha.
Kas selles oli süüdi Meri tujukus ja kiuslikkus? “Ei, ta on lihtsalt keeruline inimene ja ta ei lepi, et temaga seonduv oleks tavaline. Ta on väga nõudlik ja seda ka enese vastu. Ja ma ise tegin temaga suhtlemisel vigu. Ta teadis protokollist rohkem kui keegi teine, aga ei armastanud selle järgi painduda”.
Veel ütleb Piret, et väga andeka ja vähem andekate inimeste kooslus on alati keeruline ja ebavõrdne. “Vähem andekas issanda sipelgas peab endale aru andma, et seda tööd tehes peab eneseuhkus olema sul tagumiku peale kirjutatud – et selle saaks sealt välja peksta. Tuleb mõelda tulemusele.”
Mõned asjaosalised arvavad, et president Meri ei teinud protokolliülem Saluri elu kibedaks sugugi ilma põhjuseta, sest viimane olevat võimujanune ja olevat juhtunud, et Saluri serveeris (näiteks välisministeeriumile) presidendi otsustena asju, mis seda polnud.
Välisministeeriumis arvatakse koguni, et presidendil pole mingit protokolliülemat vaja, kõik tarviliku ajaks korda ministeeriumi vastav osakond. Piret sellega ei nõustu ja kinnitab, et ei tea riiki, kus protokolliosakondade hõõrumine puuduks. “Nad ei tunne ju presidenti. Inimest ei tohi panna olukorda, mis tal üle jõu käib”.
Kahtlemata on protokolliülem Saluri oluline panus toimetajatöös: ta valvas hoolega selle järele, et Presidendi Kantselei koduleheküljele riputatavad tekstid oleksid heas eesti keeles. Tulevasele kantseleirahvale õpetuseks on ta kirjutanud kogunisti raamatu protokollist. “Ma oskan oma ametit hästi,” ütleb ta.
President Rüütli ametisse asudes protokolliülema roll tähtsustus. Päris loomulik, et esialgu kogenematu inimene vajab tseremooniate ettevalmistamisel tuge. “Rahvas valis Rüütli, aga tahab näha presidenti,” sõnastab protokolliülem paradoksi. See tähendab, et kui Rüütel kodusel viisil – nagu ta seda alati varemgi teinud – mõnda vallamajja sisse astub, on rahvas ehk pisut pettunudki, et see nii lihtsalt käib. Protokolliülem peab lavastama presidentlikku pompöössust.
“Kahju, et Piret ära läheb, nüüd kaotab kantselei viimasegi sideme reaalsusega,” arvab president Meri pressinõunik Epp Alatalu. Kantseleiülem Tarmo Mänd tahtvat “Meri-aegsetest nuhkidest” vabaneda.
Piret Saluri kinnitab aga, et lahkub ise – au, viie kuu palga ja kaitseväe annetatud Teeneteristiga. Nimelt kuuluvad protokolliosakonda ka presidendi käsundusohvitserid ja Piret on nende väljaõpetamisel andnud väärika panuse kaitseväe ülesehitamisse.
Laupäeva hommikul, esimesel päeval pärast nii paljusid aastaid, kui ta tohib oma mobiiltelefoni välja lülitada, annab Piret mulle intervjuud väsinult ent õnnelikult, sest on Teeneteristi tähistanud ja kella neljani ööklubis noorte ohvitseridega tantsinud. Lõuna ajal sõidab ta Hiiumaale, kus ostis aastakümnete eest 30 rublaga maamaja. Sinna kavatseb ta jääda kuni septembrini, sest ehkki “daam ei ütle kunagi, et ta on väsinud”, on palju tööd ära tehtud. “Ma olen tõesti väga üksik, sest kõik aeg on läinud tööle. Mul on koolid käidud, korter makstud ja lapsed suured, mul on see võimalik olnud.”
Piret räägib kadakast, mille ta just Hiiumaal maja juurde istutas. Tal olevat aiatöö peale kätt.
“Ma lugesin oma nooremale tütrele – tal on ka korraarmastust nagu minulgi – sõnad peale: vaata, et mu kadakaga midagi ei jutuks, saja aasta pärast tulen ja vaatan, kas kadakas on õnnelik. Tütar ütles, et sinust võib uskuda küll, et sa seda ka saja aasta pärast kontrollima tuled.”
Sidebar
Kaks ülesannet Lennart Merilt
- Õhtul enne volikirjade esitamist president Koivistole palus suursaadik Lennart Meri tuua endale koopia eelmise saadiku Aleksander Varma noodist Soome välisministrile 1940. aasta 7. augustist. Selles teatab too, et kuna Eesti on okupeeritud, ei pea ta oma volituste jätkamist võimalikuks ning sulgeb saatkonna ja annab selle võtmed hoiule Esplanaadi politseijaoskonda.
Esimesel pilgul ränka arhiivitööd tõotav ülesanne lahenes kergesti, sest Piretile meenus, et selle teksti olid nad koos Toomas Haugiga ju eelmise aasta Loomingus avaldanud. Piret tegi Loomingu lehekülgedest kähku koopia ja Lennart Meri andis selle Koivistole üle, paludes vastu võtta ka eelmise saadiku tagasikutsumiskiri. Selline samm tekitas üldist elevust ja Koivisto sattus segadusse, sest polnud valmis neil teemadel kõnelemiseks, aga Piret usub, et just see samm andis esimese tõuke saatkonna maja tagastamiseks.
- Kord augustiõhtul kell 11 tekkis presidendil soov saada laulu “Jää vabaks Eesti meri” nooti. Valvesekretär helistas protolliülemale. Piret Saluri mõistis, et sellise sooviga vastu ööd pooltuttavaid muusikainimesi tülitades on raske tõsidust säilitada, aga presidendi soovi täitmata jätmine oleks mõeldamatu. Seepärast asusid nad koos endisest koorilauljast käsundusohvitseriga vapralt nooti otsima. Hankisid kuskilt noodi originaali, käisid seda paljundamas ja muretsesid koguni kasseti laulu salvestusega, sest äkki nõuab president järgmisena seda. Ja kui Piret siis saadetise Lennarti lauanurgale asetas, hakkas telefon presidendi taskus mängima meloodiat “Jää vabaks Eesti meri”…
