Iris Murdoch"'Liivaloss"'
Iris Murdochi "Liivaloss" on tegelikult triviaalne lugu, aga kirja pandud viisil, mida oskas ainult tema. Ma jäängi imestama, kui selgelt see naine inimese sisse nägi ja seda ka kirjeldada oskas.
Teemad on, nagu öeldud, tavapärased: abielukolmnurk, kus igaüks võitleb halastamatult vaid enda eest, taustajõududena kolleegid ja teismelised lapsed. Koolimiljöö ja tuttav maalt linna pääsemise kihk. Väike võimuvõitlus külakohas ja peresõbra flirt vananeva neljakümneaastase daamiga.
Klassikaline palett hea maali tegemiseks.
Mis teeb sellest kõigest Murdochi, on tema teostele iseloomulik ängistav segapuder, kus kõik tegelased tajuvad lõpplahendust erinevalt ja mõistavad üksteise sõnumit nagu läbi pideva müra.
Mis oleks hea lahendus keskealisele mehele, kes ei armasta oma naist ega tööd, kellele on võõrad ta lapsed ja kes ei ole rahul mitte ühegi küljega oma praeguses elus? Murdoch mõistab ta kinni just sellesse, mis teda ahistab. Leppigu sellega, mis on. Parema saatuse saab konflikti algpõhjus ja kolmnurga tekitaja: võluv ja andekas noor naiskunstnik, kes tekitab maakohas tõelise tunnete tormi. Temale jääb osaks pääseda virilast keskpärasusest. Sest tema pole seda ära teeninud.
Pöörde nii loogiliselt kulgevas sündmustikus toob šokk. Murdochile nii omaselt on selleks õnnetus lapsega. Romaani parim koht on kirjeldus, kuidas juhtunu tegelaste tugevad tunded pöörisena õhku keerutab ja siis hoopis teisiti järjestab, kui nad seni olid.
Ma ei arva, et "Liivaloss" on Iris Murdochi parim romaan. Kindlasti mitte. Ei "Meri, meri" ega "Must prints" saa siin endale konkurenti. Aga ta on siiski väga hea.
