TÄNA 10 AASTAT TAGASI: Ajakirjaniku koju murti sisse. Kahtluse all KAPO!

10 aastat tagasi(2005) kirjutas tollane Eesti Ekspressi krimireporter Janar Filippov järgmise loo.

Padjapüüri jälgedes ehk kes murdis sisse minu koju
Süütust krimiuudisest arenes kaitsepolitsei surveavaldus ajakirjaniku vastu, täis meelitusi ja ähvardusi. Kuni selleni välja, et mul on põhjust kahtlustada just nimelt kapot minu kodust asjade varguses või varguse korraldamises.

On täiesti võimalik, et see jääb minu viimaseks looks Eesti Ekspressis.

Kui kõik läheb nii, nagu mulle hetkel tundub, siis kuuleb või näeb avalikkus peagi uudist reporter Filippovi kadunuks jäämisest või vahistamisest (näiteks seoses narkokuriteoga). Ma ei taha selle looga kedagi rünnata, aga tahan, et äsjased ja võimalikud peatsed sündmused saaksid dokumenteeritud.

Ja mis veel olulisem - soovin, et lugeja saaks teada, missugused meetodid kuuluvad riigi jõulisemate organisatsioonide arsenali. Jutt ei käi valitsusest, prokuratuurist, kohtust ega mõnest niinimetatud kuritegelikust grupeeringust. Jutt käib kaitsepolitseist.

Algus - padjapüürilugu

Pühapäev, 2. jaanuar. Kohtusin ühes Lõuna-Eesti linnas vana tuttavaga. Pole oluline, kes see on. Oluline on, et ta andis mulle ühe paberi. “Sa saad sellest tõeliselt naljaka loo,” muigas ta veel enne, kui lugema hakkasin.

Tegemist oli koopiaga kaitsepolitsei sisejuurdluse kokkuvõttest, mis ei sisaldanud tegelikult midagi erilist. Ütleme nii, et natuke veidrat infot Kapo jaoks piinlikul teemal. Sellest, kuidas üht ametnikku võõra jopega ja padjapüür peas ülekuulamisele viidi. Aga ei enamat. Ei mingit kuuma lugu. Väike uudis, kui sedagi.

Miks ta mulle selle paberi andis? Ma ei tea, kas tal on põhjust Kapot mustata, millegi eest kätte maksta. Või arvas ta pelgalt, et selle kirja sisu võiks olla väärt mõtlemisaine neile äravalitutele, kes jagavad Kapo ametnikele palgaraha ja muid hüvesid. Seadusandjale, seega.

Pean vajalikuks märkida, et raha selle paberi eest ei küsitud. Ekspressi ajakirjanikel ei ole kombeks info eest maksta. Kui, siis teeme lõuna või napsi välja. Ühesõnaga - kehtib kodanikujulguse põhimõte.

Ma ei kavatsenud selle paberiga esialgu midagi peale hakata. Kuni kolleeg tegi ettepaneku, et võiks ikkagi väikeseks uudiseks vormistada. Nii saigi tehtud.

20. jaanuari lehes oli nupuke “Kaposse ülekuulamisele, padjapüür peas”.

Üsna tühine, omamoodi naeruväärne uudis, mille ainus väärtus seisnes kurioossuses ja ehk ka meeldetuletuses, et auväärt Kapogi teeb aeg-ajalt vigu. Kõik. See ei olnud mingit pidi mu karjääri kõige olulisem või saatuslikum uudis. Enamgi veel - vaevalt suurem osa lugejatest seda üldse tähele pani. Küll aga erutas see nupp paarisaja Toompuiesteel ja mujal töötava kaitsepolitseiniku meeli.

Sest juba samal lehe ilmumise hommikul kella üheksa paiku helises telefon. Toru otsas vana semu Kapost. Nimetagem teda esialgu Arviks (nimi muudetud, tegelik nimi on toimetusele teada).

Ajaloolise tõe huvides märgin, et Arviga tutvusime ühel sünnipäevapeol aastat viis tagasi. Toona olime sisuliselt kolleegid - tema Võrus resideeruv Kapo töötaja, mina Tartu prokurör. Meil oli, millest rääkida ja seda nii siis kui hiljem. Ka pärast minu ajakirjanikuks saamist ja tema ületoomist Kapo Tallinna kontorisse saime normaalselt läbi. Kohtusime aeg-ajalt ja mekkisime õlut. Mitte liiga sageli. Mitte ainult ega peamiselt tööasju arutades. Alatasa naljatades.

Ent seekord läks asi tõsiseks. Arvi küsis, talle iseloomulik naerunoot hääles, kas mina kirjutasin “padjapüüriloo”. Ja tegi ettepaneku kiirelt kohtuda. Teda huvitas väga, kellelt ma Kapo sisejuurdluse paberi sain. Ja kas sain midagi veel. Iseäranis huvitas just see teine küsimus.

Loomulikult ei öelnud ma talle paberi andnud tuttava nime. Küll kinnitasin, et see oli kõik, mis ma sain, ning et asi on minu jaoks ammendatud.

Kohtumised Tiigrikäpas

Päev pärast uudise ilmumist, s.t reedel kohtume Arviga uuesti. Siinsamas toimetuse lähistel kohvikus nimega Tiigrikäpp. Arvi jätkab samas võtmes - seda nime on talle väga vaja, muidu peab mees hakkama endale uut töökohta otsima. Mille kuradi pärast, küsin. Aga sellepärast, et oleme tuttavad ja oleme suhelnud ning “direktorid” esitasid talle selge ultimaatumi.

Jään endale kindlaks, sest ma kavatse ega saa oma allika nime avaldada. Ma ei suuda ka Arvi nõudmisi liiga tõsiselt võtta. Jah, olgugi ta silmad nii kurvad, et kangastub pilt sulavast lumemehest. Aga pagan võtku, selle “padjapüüriuudise” näol ei olnud ju tegemist mingi erilise paljastusega - ei olnud siin mängus ei riigisaladus ega ka mingi roim, vaid ühe ametkonna naeruväärne ja väike ämbrisseastumine.

Aga oh minu püha lihtsameelsust - loomulikult ei tohi sellesse uudisesse kergelt suhtuda! Miks? Sest kui juba niisugune kergekaaluline sisejuurdluse kokkuvõte majast välja lekkis, siis küllap võis lekkida ka midagi tähtsamat.

Siin ongi asja tuum. Hirm teadmatuse ees. Ju siis on, mille pärast karta. Ent vannun veelkord, et mulle pole antud midagi peale selle “naljaka” paberi.

Nõnda see pingpong jätkub, kuni lepime lõpuks (pärast kolmandat pikka kokkusaamist) kokku, et kaitsepolitseinik tuleb mulle veel samal õhtul külla ja räägime asjad napsuklaasi taga sirgeks.

Arvi tuleb õhtul, seitse minutit enne kaheksat. Oleme külalise ootuses valmistanud head-paremat, tema on kaasa võtnud liitrise viina. Sööme-joome, puhume juttu, vaatame telekat. Enam-vähem iga pitsikese eel või järel märgib Arvi, et stress on meeletu ja küll tahaks "selle probleemi" kaelast ära saada.

Ja mida edasi õhtu poole, hakkab meie muidu meeldivasse vestlusse siginema vana küsimus - kes oli see inimene, kes mulle selle paberi tõi. Ja taas vastan, et selle koha pealt on mu suu lukus. Ent härral näivad olevat selged juhised. Dialoog läheb koguni nii kaugele, et Arvi teeb ettepaneku - nimetagu ma rahasumma, mida nime eest tahan. Lõõbin vastu - ütlen, et summa võiks olla miljon. Arvates, et vastus on naljaks hea küll. Ent ootamatult teatab mees, et ka miljon pole probleem - ta toob selle tulevaks esmaspäevaks, võttes kas või laenu.

Puhken naerma ja ütlen midagi taolist, et sellest, kuidas Arvi mind “lõhub” (mis politseinike žargoonis märgib eriti intensiivset ülekuulamist), peaks loo kirjutama. Et lugejatel oleks ka hea teada, missugused on Kapo töömeetodid sellistes kriitilistes olukordades.

Midagi sarnast. Ent ju ei mõju mu jutt naljakana, sest järgnev pole enam sugugi ilus.

Ah nii, minu arust rääkisime nagu sõbrad, aga sina ähvardad artikliga, ütleb Arvi.

- Arvad sa tõesti, et me selle artikli niisama jätaksime?

- Hmm...aga mida te siis teeksite?

- Meil on oma vahendid.

- No millised?

- Väga lihtne. Näiteks leitakse sind avalikust kohast alkoholijoobes. Või leitakse su autost narkotsi.

- Aga tehke seda! Laske käia, kurat! Mul tekib sportlik huvi. Mismoodi te loodate, et ükski kohus mind sellises “narkokuriteos” süüdi mõistaks?

- Küllap meie juba oma tahtmise saame…

Siinkohal jääb see jutt sinnapaika, sest ma rahustan külalise maha.

Hea lugeja teadku, et mul pole kombeks reedeõhtuseid sõprade või siis arvatavate sõpradega koosistumisi salaja lindistada. Seepärast ma ei saa neid sõnu kuidagi taasesitada. Ent neid ähvardusi kuulis ka tagatoas uinuda üritanud elukaaslane.

Nõnda lahkub kaitsepolitseinikust külaline pärast osalt sõbralikku, osalt inetut õhtut siiski üsna rahumeelselt. Ja oodatud tulemusteta. Aga ainult esmapilgul.

Paar päeva hiljem, kui mainin talle, et mu elukaaslane oli kõlanud ähvardustest šokeeritud, palub ta vabandust. Lisades, et tööasjad ei pea isiklikke suhteid mõjutama. Nii lahkumegi.

Villemi lõhkumine

Vahepealne nädal möödub peaaegu täielikus vaikuses. Nädala keskel kuulen, et Kapol on olemas kahtlusalune, keda peetakse padjapüüri intsidendi kohta käivate paberite näppajaks. Reedel või laupäeval (28. või 29. jaanuar) saan teada, et kahtlusalune on teo üles tunnistanud.

“Süüdlaseks” osutub umbes kuu aega varem Kapost lahkuma sunnitud endine korrapidaja. Nimetagem teda siin Villemiks. Tõepoolest, tema on üks vähestest, kellega ma tolle organisatsiooni inimestest üldse suhelnud olen. Viimati küll paar aastat tagasi.

Niisiis - Kapo ametnikud varitsevad Villemit. Mees ise oli neil päevil (möödunud nädalal) Soomes. Jõudnud sadamasse, palutakse tal kõrvale astuda ja… mõni hetk hiljem istub mees juba mikrobussis, endistest kolleegidest ümbritsetud, ja sõit viib Toompuiesteele. Seal asutakse meest töötlema.

Stopp! Villem ei ole sel hetkel enam Kapo töötaja, seega peaks juriidilises keeles seda vahejuhtumit nimetama isikult vabaduse võtmiseks.

Niisiis, kujutlegem, mis seal toimub:

Villemilt küsitakse, kas tema toimetas paberid majast välja.

- Ei!

- Me teame, et viisid. Tunnista üles.

- Mismoodi teate, kui ma ei viinud?

- Aga vaat teame, sest meil on paljundusmasina juures pisike varjatud kaamera.

Sellest piisab. Villem läheb lõhki ja tunnistabki, et viis paberi majast välja. Ent mitte see pole enam oluline. Oluline on, kas välja viidud pabereid on veel. Villem vastab, et ei ole, aga loomulikult tuleb lisaks uskumisele ka kontrollida. Teada saamiseks jääb ainult üks võimalus.

Vargus

Pühapäev, 30. jaanuar. Kell 23 jõuan tagasi Tartumaalt, kus veetsin nädalavahetuse. Pikk sõit jäisel teel seljataga, tunnen trepist üles viiendale korrusele minnes suurt kergendust.

Elukaaslane keerab ukse lukust lahti ja… miskipärast põleb tagatoas tuli. “Ohhoo, küllap meil on vargad käinud,” naeran enne, kui esikus tule süütan. Ent naljast on asi kaugel. Toa põrand on laiali puistatud pabereid täis. Hetkeks olen nagu halvatud, ent see on alles algus. Kiire inventuur näitab, et kaduma on läinud tuttuus arvuti koos monitoriga ja veel üht-teist. See-eest on alles videomakk, passid ja veel üht-teist, mille “tavaline” varas oleks kindlasti ära viinud. Muide, alles on ka modem. Küllap eksperdid teavad, et kui modem vooluvõrgust välja tõmmata, on see liigutus minuti pealt fikseeritav. Seega olnuks teada varguse kellaaeg. Ent lihtsalt rahaks tehtav seade on alles…

Peas taovad küsimused - mispärast ometi vargad lahkudes ukse korralikult lukku keerasid? Mispärast nad jätsid alles nii palju väärtuslikku? Vastus pole keeruline. Mingil põhjusel on vargaid eelkõige huvitanud minu töö, s.t arvuti ja paberid.

Loomulikult mõtlen esimeses järjekorras sellele isikute ringile, kellel oli motiiv või lausa tuline vajadus minu koju ja arvutisse tungida. Ja kellel oli selleks ka võimalus.

Seepärast helistan Arvile. Ütlen, et olgu nii kena ja öelgu oma kolleegidele, et ma tahan oma asju tagasi. Mispeale tema, tõsine mees, kes kunagi oma tööst ei räägi, ütleb esimese asjana: “Kuule, meil pole sinult enam midagi tarvis, me saime ta juba kätte.” Mõeldes niisiis Villemit. On uskumatu, et ta mulle seda mainib. Mispeale lõpetan kõne poolelt sõnalt.

Ta ei helista mulle tagasi, kuigi võiks.

Ta ei tule kohale, kuigi elab sama maja kõrvaltrepikojas.

Hea lugeja, kui sulle ootamatult helistab mõni sõber ja kahtlustab sind varguses, mismoodi sa käitud?

Mina helistaksin tagasi, läheksin kohale, annaksin nõu, rahustaksin… teeksin mida iganes, välja arvatud vaikimine. Aga Arvi vaikis. Kas ehk sellepärast, et oli juba peaaegu kesköö ja polnud enam võimalik ülemusi kätte saada ja edasisi juhtnööre küsida?

Ent hommikul, uue tööpäeva aluguses, kaks minutit enne üheksat ta helistab. Kutsub kokkusaamisele. Ja püüab teada saada, miks täpselt ma just Kapot kahtlustan. Kas on jälgi?

Ma olen Tartu Ülikoolis juurat õppinud ja mõnda aega prokurörina töötanud. Seetõttu olen elu jooksul näinud palju vargaid ja rohkelt sündmuskohti. Nendega võrreldes pean märkima, et mul vedas roppu moodi. Vargad ei lõhkunud midagi ära, jätsid alles palju “puhast raha” ehk kergesti maha müüdavat kraami. Isegi sahtleid polnud läbi kammitud, kuigi kust mujalt tavaline varas sularaha otsib.

Seevastu on piilutud (NB!) igasse karbikesse ja pakikesse, mis asusid paari meetri raadiuses sellest kohast, kus Arvi mul külas käies istus ja üsna palju rääkis. Arvasid nad tõesti, et ma salvestasin meie jutuajamise?

Näidake mulle tavalist korterivarast, kes jätab sahtlid ja kapid läbi tuhnimata, kuid piilub põrandal vedelevasse Aliase lauamängu karpi! Paberites on tuhnitud mehemoodi. Loetud ja sorteeritud.

Hindan mõttes ära viidut. Kogukahju on nii viiskümmend tuhat krooni. Päris palju.

Ma usun, et Kapol oli ja on põhjust kahtlustada, et mu käes võib olla nende salajasi pabereid. Kuigi ma vandusin, et ei ole. Seega nad mitte ainult võisid, vaid lausa pidid selles veenduma.

Kuidas korterisse pääseti? Nagu öeldud, võtmega. Kuidas võis võti minu käsutusest väljuda? Seda oleks saanud teha näiteks mõni minu külaline. Võttes võtme ja tehes näiteks tualetis jäljendi. Näiteks. Ega see keeruline ole. Ikka käib inimene kohvi keetmas ja tavaliselt ei saada ma ka oma külalisi tualetti ega oota neid ukse juures. Seda enam, et me võtsime napsu ja üsna tempokalt.

Pealegi: jälitustegevuse seaduse järgi oli Kapol aastaid luba teatud tingimustel varjatult eluruumidesse siseneda. Neist olnukski äärmiselt ebaprofessionaalne jätta sündmuskohale mõni jälg või teha midagi teisiti. Välja arvatud need paar veidrat detaili, mille juba esile tõin.

***

Mis järgmiseks? Ei tea… ilmselt ei midagi head.

Luku vahetasin ära, eks leian raha ka asjade asendamiseks. Usku tagasi saada on raskem.

Lisaks sissejuhatuses viidatud võimalustele, mis minust edasi saab, on olemas veel üks. Näiteks leiab Põhja politsei korterivarguste grupp mõne nädala (või juba päeva) pärast mõne narkari korterist minult varastatud asjad. Nii muuseas.

Ega seda pole raske korraldada.

Lugu ilmus 3.veebruaril 2005

Olles saanud teisipäeva õhtul põgusalt lugeda Janar Filippovi artiklit ja kuulanud ära ka teise poole – oma kolleegi, kes läbib antud lugu kokkuleppenime Arvi all – ning tutvudes kaitsepolitsei kasutuses olevate materjalidega, mis kirjeldatud sündmustega seonduvalt tähtsust võivad omada, olen jõudnud kindlale veendumusele, et ajakirjanik Filippov on teinud valed ja meelevaldsed järeldused, seostades ekslikult ja alusetult kaitsepolitsei töötajat tema korteris toime pandud vargusega ja nähes seost varguse ja selle aasta 20. jaanuari Eesti Ekspressis ilmunud loo "Kaposse ülekuulamisele padjapüür peas" vahel.

Arvi räägitu erineb niivõrd oluliselt ajakirjanik Janar Filippovi kirjeldatust, et nende vastuolude lahti kirjutamine võtaks rohkem leheruumi, kui Eesti Ekspress meile loo kommenteerimiseks võimaldas.

Kaitsepolitseil on muidugi kahju, et järjekordne inimene, seekord ajakirjanik, on kuriteo ohvriks langenud, kuid meile jääb mõistmatuks ning ausalt öeldes on isegi solvav, et ajakirjanik Janar Filippov kaitsepolitseid vargusega seostab. Filippovi süüdistused lähtuvad ilmselgelt emotsioonidest ja oletustest ning ei rajane faktilistel andmetel. Usume, et asja põhjalikumalt analüüsides tõdeb ta ka ise, et kapo seostamine tema korteris toime pandud vargusega on põhjendamatu ja ebareaalne.

Muidugi ei saa keegi inimesele ette kirjutada, mida ta peaks uskuma, kuid pelgalt oma uskumuste pinnalt kedagi süüdistada on teiste inimeste õiguste põhjendamatu eiramine ning on käsitletav laimuna.

Endise prokurörina peaks Janar Filippov mõistma, et selleks, et kedagi süüdistada, peavad olema tõendid, mitte lihtsalt emotsioonide pinnalt tulenev arvamus, et just see isik võis seda teha. See oleks samaväärne kui väita, et Filippovi kasutuses olevast korterist viisid tema vara ära tulnukad või et tegemist on vabamüürlaste vandenõuga.

Henno Kuurmann

Kaitsepolitseiameti komissar