Berliini dissident
Paar nädalat hiljem istun Alexanderplatsil oleva hotelli hästikonditsioneeritud fuajees ja ootan. Terve päeva on Berliini kohal haudunud ebaloomulik leitsak ning pärastlõunaks kerkib temperatuur 35 kraadini varjus.
Kell saab pool, siis kolmveerand kaheksa. Villa paistab olevat jäljetult kadunud, vihma poolt maamuna pealt alla uhutud. Lõpuks, tubli 50 minutit kokkulepitust hiljem, ta saabub. Laup läigib, juuksed tilguvad, suur roheline vihmavari on pihku pigistatud otsekui trepi käsipuu. "Mina keeldun niisuguse palavusega olemast inimene," räägib Villa. "Mina tahaksin olla hüljes või valaskala!"
Suvi 2003 on Marika Villale Saksamaal kaheteistkümnes. Tema, Eesti Raadio Moskva korrespondent, lahkus Tallinnast 1991. aastal, esimese võimaluse tulles. "Kuna olen saksa ohvitseri tütrena poolsakslane, ei ole ma Saksamaa vastu kunagi olnud ükskõikne, aga kui mulle poleks tehtud takistusi selle maaga tutvumisel, poleks igatsus "isa maad" näha ja isakodus elada mind võibolla vallanudki."
Äraminek ei teostunud kergelt. Välispassi saamiseks tulnuks minna “pensionäridest kokkupandud väliskomisjoni" ette. Selline alandus oli mõistagi mõeldamatu. Lõpuks, Kultuurifondis töötava Sirje Kiini abiga, sai Villa vajaliku dokumendi. "Mäletan siiani, kuidas temalt Eesti Kongressi vaheajal abi paludes pidin ennast ületama, sest ei abi ega teenete palumine pole minu iseloomu programmitud. Pean silmas niisuguseid teeneid, mis normaalsetes süsteemides kulgevad loomulikult, iseenesest. Me ju ei palu kellaosuteid aega näidata ega trammijuhti sõitma hakata."
Tänapäeval on Villa vabakutseline ajakirjanik. Eesti Raadio ja Kanal 2 saavad temalt regulaarseid lähetusi, mis käsitlevad Saksamaal sündivat. "Elan nii, nagu oskan ennast müüa. Ühel hetkel avastasin, et ma ei oska end müüa, sama hästi kui mõni 17-aastane."
Saksamaale minnes oli Villal kaasas Peeter Sookruusi käsk leida Eesti Raadiole sponsoreid ning Eesti Komitee ettepanek avada Berliinis Eesti Informatsioonibüroo, luua Eesti Selts, väljastada Rumesseni passe ja aktiveerida üldist lobbytööd Eesti iseseisvuse nimel. Paraku "sai Eesti iseseisvaks enne, kui ma midagi erilist ära teha jõudsin. Lisaks hakkasid eestisõbralikud parunessid ja sõjapõgenikest vanad eestlased Bonni saatkonnale kaebama, et keegi Moskvast tulnu käib ennast eestlase pähe välja ja tahab teha kahtlasi asju. Nad helistasid koguni parimaid KGB-traditsioone järgides Müncheni Vaba Euroopa toimetusse ja pärisid, et kas seal üldse tuntakse sellist ajakirjanikku. Issand! Ja mina veel arvasin, et olin tulnud vabasse maailma!"
Ta naerab, ei ole pettunud, vähemasti mitte avalikult. Suhted väliseestlastega on küll praktiliselt kaputt. Sest: "Juba selline nimi nagu ""Eesti Ühiskond Saksamaal" tekitab minu keelevaistuga inimeses rõvedat naeru!" Ja: "Ma ei suhtle ühegi inimesega sellepärast, et ta on eestlane -- huvitav venelane või huvitav mustlane võib olla minu jaoks palju parem õhtutäitja. Pean tunnistama, et algul kui Saksamaale tulin, oli mul puudus vestluskaaslastest. Aga sellest ajast, kui käin Mensas, on see probleem olnud lahendatud."
Berliinis on Villa elupaigaks Kreuzberg, kunstnike ja türklaste linnaosa. Kui Istanbul kõrvale jätta, pole kuskil Euroopas nii suurt türklaste populatsiooni. Kreuzbergis juhtub, et "isa tütre ära tapab, kui viimane sakslasega käima hakkab - see on probleem, millega me mõnekümne aasta pärast ka Eestis laiemalt võime hakata kokku puutuma."
Kõnnime läbi kõleda kahhelplaaditud metroojaama, üles, värske õhu poole. Pärast tormi on läinud jahedaks.
Allmaaraudtee suu kohal avanev maailm on tume ja salapärane. Kivist elumajade tänavakorrustel vilguvad klubide, kebabirestoranide ja kneipede tuled. Pargipuud sahisevad. Villa kõnnib võimukalt ja enesekindlalt. Ta ei karda midagi.
"Siin on üks väga huvitav galerii," räägib ta vaateakna ees seisatades. "Miks ta juba kinni on? Kell on alles kümme. Ta ei tohi kinni olla! Vaadake kui huvitav pilt."
Suletud kunstikaupluse vitriinis võib näha Jeesust, kellele on ette joonistatud Bin Ladeni habe. Nähtus köidab Villat umbes kolmeks sekundiks.
"Kahju, et teil rohkem aega ei ole," jätkab ta edasi kõndides. "Peaksite minema türklaste juurde juuksurisse. See on oivaline, kuidas nad seal lõikavad. See on omaette kunstiteos!"
Tekkib mulje, et moslemite seas elamine meeldib Villale väga. Vaimustusega räägib ta, et on õppinud tegema maiustusi, mis sisaldavad roosivett; küpsiseid, kuhu käib või asemel oliiviõli. Elu muudab: "Kui elad türklastega kümme aastat samas linnas, omandad väga hea araablasliku ostuvaistu. Soolapuhujatel ei ole minuga enam mingeid shansse."
Et kauplemist täiel määral nautida, ostab Villa praktiliselt kõik elutarbed ebay.com´ist. Hindade ülempiirid on kindlad - näiteks graafika eest ei maksa ta iial üle 10 euro. Hiljuti lisas internetioksjon kodusele kollektsioonile "väga ilusa" sõjavaiba Afganistanist. "Te ju teate, mis asi on sõjavaip? Afganistani kirjaoskamatud naised, kellel polnud praktiliselt mitte mingeid eneseväljendamisvõimalusi, sõlmisid neid sõja ajal; kudusid sinna sisse granaate, vene tanke, automaate. See vaip on bülletään, manifest, proklamatsioon. See on nõukogudevastase sisuga kultuuriajalooline dokument!"
Mõistan, et eneseväljandus on Villale kallis anne. Ta ütleb: "Minul on alati üks võimalus rohkem kui jaa-ütlejatel, mul on käibes ka armas sõnake "ei"!" Enamus eestlastest ei tea ei-ütlemisest suurt midagi, aga siin ei ole ka midagi parata, paremat eestlast ei anna teha. "Iialgi ei jagu biosfääri energiat kogu populatsioonile, suurem osa jääb sellest ilma. Nende järeltulijad ei tee vigu, ei anna kõneainet, ei satu pealkirjadesse. Seda teades saan ainult soovida, et pärisorja veri põlvest põlve lahjeneks, et vastuhakkamist alustataks harjutusega "ei", et teisitimõtlemist üpitaks hindama ega peljataks oma arvamusega välja tulla."
See on Lev Gumiljovi (Anna Ahmatova ja Nikolai Gumiljovi poeg, nimekas vene ühiskonnateadlane) teooria.
Saksamaal häirivad Villat mitmed asjad. Ta ei saa paljustki aru. "Ma ei mõista näiteks seda, miks makstakse neile, kelle elukoht jääb endise Ida-Saksamaa, Ida-Berliini territooriumile, täiesti ametlikult madalamat palka. Minu meelest pole see õiglane! Aga riigi tasemel öeldakse: Ja, ja! Mis oleks õiglane, pole alati ratsionaalne; võibolla kolme aasta pärast ühtlustame veidike seda asja.
Mind häirib väga palju ka see, et sakslased lasevad endast välja pressida tohutuid summasid niinimetatud sõjaohvrite valurahana. Nad maksavad ja maksavad ja arvavad, et nüüd on kõik ennistatud ja heaks tehtud, aga siis tuleb kusagilt USAst uus kaebus ning sakslased maksavad jälle. Ma pean seda kummaliseks ja ebaõiglaseks, sest pole olemas mingit kolmandale generatsioonile päranduvat kollektiivset süüd. Aga sakslased arvavad, et sellest ei tohi rääkida.
Ma ei pea õigeks ka seda, et ohvrimõiste on reserveerinud juudid, nagu Berliini Brandenburgi väravate kõrvale rajatava "Hukatud Euroopa juutide" memoriaali varal näha võib. Aga ülejäänud Euroopa rahvad? Ma loodan, et iga eestlane peaks kohatuks, kui pretensioonid kommunistliku okupatsioonirezhiimi vastu oleksid sõnastatud ainult kui "eestlaste küüditamine, eestlaste asumisele saatmine, eestlaste õigusvastane tapmine, eestlaste genotsiid." Teistel rahvastel oli ju samasugune saatus!"
Mõistagi kõlab see kui mitte lausa antisemiitlikult, siis ketserlikult igatahes. Meenub Jaan Kaplinski, kes registreerib oma netilehel, et Villa rääkis raadios juutidest "selge pahameelega". Aga Villa vastab, et see, mida hr. Kaplinski arvab, ei kepsa teda üldse. "Kui keegi hakkab mind, poolsakslast, süüdistama holokaustis, õigluse mõttes siiski pool-holokaustis, siis selle saadan kohe üle varre!"
Ta jätkab: "Berliin on ainuke linn Saksamaal, kus ma elada saan. Olen elanud ka Münchenis, aga München on kitsas. Seal (äkilise torkega) öeldakse üksteisele tervituseks ju: "Grüss Gott!”. Ja mind häirib va baieri katoliiklus; ma pean seda nii naeruväärseks ja tagurlikuks. Kas teate, miks on Saksamaal kõik poed pühapäeviti kinni? Sest Piibli järgi lõi jumal kuue päevaga maailma ja seitsmendal puhkas. Ja siis nad arutavad parlamendi tasandil, et ehk ikka võiks pühapäeval poode ikka lahti pidada."
Ta on ateist, jah, täiesti kindlalt. "Kristlike traditsioonide jätkamine on loomulikult ka tähtis, nagu rahvakunsti ja kaduvate käsitööoskuste säilitaminegi. Aga peaks nagu olema midagi enamat.
Olin vapustatud, kui minu vanemapoolsed sõbrad, usklik abielupaar, kord ütlesid: "Siinsamas köögis tunnistas meie tütar üles, et vanaisa on teda mitu aastat seksuaalselt kuritarvitanud"
-- "Mis te sellepeale tegite?" küsisin. "Me viskusime põlvili ja hakkasime valjul häälel Jumalat paluma," vastasid nad, näidates käega seda kohta. Ma kahtlen, kas seesugust abi ootab laps oma vanematelt. Mida hüvitas see palvetamine? Minu mõistus neile küsimustele vastuseid ei leia."
Istume tänavakohvikus. Cappuchinod. Laternate ere valgus hakkab silmadele.
"Inimesed, kellega mul mitte midagi ühist ei ole, on need 50-aastased naised, kes püüavad elu eest näha välja nagu 30-aastased."
"On selles enda nooremaks mängimises siis midagi nii halba?
"Mitte mingis mängimises pole halba, anti-ageing mängud kaasaarvatud. Iseasi, kes mängib ja miks. Kui lusti pärast, siis tore on. Aga siin mängitakse hambad risti, eesmärgi nimel. Tuleb olla vastavuses teatud standardile! Ema kingib tütrele 16.sünnipäevaks uued, numbri suuremad silikoonrinnad! Teismelised on ilukirurgide patsiendid! Inimesed muudavad nagu mitshurinlased loodust ümber! Märkate, ma tulin ka hiljuti iluoperatsioonilt - lasin endale 20 kilo rasva sisse pritsida. On näha, jah?"
"Ei ole."
Villa itsitab. "Vastik meelitaja!"
Hiljem küsin e-meiliga üle ja Villa väidab (ümbrik vastustega jõuab kohale neli-viis päeva hiljem), et ta tõesti ei ürita näha välja parem kui looduse poolt antud. Ta ütleb: "Minu meelest kardetakse vananemist asjatult. End pidevalt noorendaja ei saagi teada vahvaid eakohaseid asju ega neid nüansse, mida hoomab ainult väärikalt vananeda oskaja. Võibolla sellest, et olen piisavalt ülbe lubamaks endale olla niisugune, nagu parajasti tahan." Ta ütleb: "Pressikonverentsidel ei esita ma küsimusi kõigi kuuldes, et kõrvalised kolleegid minu ilusat head küsimust, veel enam vastust sellele, oma töös ei kasutaks. Ja mind jätab täiesti külmaks, kui te praegu vastikusest õlgu võdistate - olen jah kole, alatu moor, ja ma meeldin endale just sellisena."