Sellist autot pakuti müüa Kuldses Börsis. Kauplesin hinna 3750 peale (pluss 600 krooni vormistamine) ja esmaspäeval ostsin ära.

Esimest korda Tallinnas tipptunni ajal rooli hüpates on kõhe, nagu läheks võõra hobusega galopivõidusõidule. Aga selgub, et auto on tubli. Tahab ainult, et vajutataks jõuliselt gaasi ja mitte vähem jõuliselt pidurit, ja et rooli keerataks kahe käega, muidu ei jõuagi keerata.

Autopesulas sajab vett hoogsalt akna vahelt sisse, ja kolmekümne sekundi pärast on kintsud märjad ja telefonil pilt udune (pesuveest.)

Andeka naivisti Ave Nahkuri käe all saab Žigulist kunstiteos, mis peaks olema riigimehele vääriline. Kapotile joonistab Ave kaks jõulist maanaist, kes kannavad loosungit “Heimar on alati meiega!”

Vasakule uksele tuleb sinimustvalge lipp, Heimar Lengi nimi ja hollywoodliku naeratusega portree. (Tõsi, see kukub välja nagu rahandusminister Taavi Veskimägi.)

Paremale uksele samuti sinimustvalge lipp, ja Marika Tuus. Marika näeb Ave pildil välja mitte vanem kui kakskümmend kaks. (Nagu ka päriselus.)

Tagumise akna peale maalib kunstnik lateksvärviga paksud volangidega kardinad. Ta on televiisorist näinud, et Lengi koduses interjööris on sitsi ja satsi.

“Kui ta seda ka vastu ei võta, siis ta on küll ikka…” arutab Ave pintsleid puhastades pärast maalritööd.

***

Heimar Lenk tuleb lossist välja, prill särab.

“Näete, härra Lenk, siin on teile odav auto, mis rahva õigustatud ootusi arvestades peaks olema saadikule sobiv.”

“Väga hea!” Teeb tiiru ümber auto. “Väga hea!”

“Et lahendada see rumal lugu nende kuluhüvitistega, mõtlesime, et võibolla oleks see auto rahvasaadikule hea variant.”

“Väga hea!”

Lengile auto meeldib. Ja eriti meeldib talle (see on minu mulje) väheldane krants vasakul esitiival, kes suunatule kõrval usinalt kuseb.

Lenk teeb kolmanda tiiru.

“Väga hea. Aja aga siia parkimisplatsi ja lähme ajame juttu.”

Rahvaasemike autoplats on ääreni autosid täis. Ei ole Lengi Žigulile platsi peal ruumi. Sõidan kaks korda ümber Nevski katedraali. Signe Kivi läheb mööda (tema käib õnneks jala), punane müts peas. Lõpuks jätan auto lavakunstikateedri ukse taha. Seal on autosid vähem.

* * *

Kabinetis kuus minutit hiljem on Lenk tõsine ja vaatab mind nagu teismelist sugulast.

Lenk: “Ole nüüd mõistlik, kuidas ma saan seda autot vastu võtta!”

Ma räägin, et pakkumine on tehtud parimate kavatsuste ja soovidega. Ise veel aitasin pilte värvida, tegin keskerakondlikud ristikulehed auto kapoti peal seest roheliseks. Dokumendid on siin. Omanik olen mina, kasutajad Heimar Lenk ja Marika Tuus.

Lenk on kimbatuses. “Ametiisik võib kingitusi vastu võtta väljaspool tööalast suhtlemist. Ma olen ju tööl praegu! Mis sa nalja teed!”

Lükkab paberid kõrvale. “Ei no mõtle nüüd ise!”

Lenk sätib lipsu, kohendab prille ja esineb lühida selgitusega: “Asi oli ju nii. Selle Riigikogu koosseisu esimesel istungil, kui õpetati, kuidas arvutid töötavad, küsis keegi otse, et kas saadiku kuluhüvitiste hulka käib autorent. Ja talle vastati selgelt – kasutusrent käib kuluhüvitise sisse.”

Lenk kordab viimast lauset kaks korda järjest ja pärast veel kolmandat korda ka.

“Ja ma võtsin juulikuus rendiauto Ford Mondeo. See pole minu auto. Ma rendin autot selleks, et ajada tööasju. See on minu tööauto. Ma ei ole selle omanik.

Ma käin valijatega kohtumas Põlvas, Valgas, Võrus. Ma tõmban ju mööda valdasid seal kõvasti. Üks sõit on 600-700 kilomeetrit. Lähen sinna, teeme kohvilaua päeva keskel, arutame inimestega probleeme. Kuidas ma lähen bussiga? Tulen Valgas maha ja millega ma edasi saan?”

Ootan ära, millal Lenk sisse hingab, ja ütlen vahele, et selle 7800 krooni sisse, mis on rahvaasemikule kuluhüvitiseks määratud, on hakatud ju igasugu uskumatuid asju tegema. Mõned saadikud liisivad oma naisele autot. Mõni võtab metsikult kalli Chrysleri. Mõni…

Lenk: “Muidugi pole see ilus!”

Ja pärast saavad kõik need autod odavalt endale?

Lenk: “See ei pruugi nii olla.”

Ja nüüd kirjutavad lehed, kuidas Lenk tahab, et need asjad Riigikogus edaspidigi niimoodi käiks?

Lenk: “Ei, ei, ei, ei! Ma ei ole nii öelnud. Kuula nüüd tähelepanelikult! Ma pöörasin Riigikogu esimehe tähelepanu sellele, et kui me nüüd lõpetaksime oma rendilepingud autofirmadega, tooks see kaasa trahvid. See on asi, mis ma kirjutasin.”

Kas pole nii, et see arv 7800, mida iga saadik kulutada võib, äratab madalad instinktid, sunnib välja mõtlema, kuidas seda raha kulutada võiks?

Lenk ennast kõige paremini ei tunne. Vanasti enne AK otsesaadet tundus ta rahulikum.

Lenk: “Ma ise pole mingi autofriik. Ma sõidan enamasti tööle bussiga number neliteist. Mulle on vaja autot ainult sõitudeks valijate juurde.”

Kuidas peaks olema korraldatud Riigikogu liikmete autode kasutamine, härra Lenk?

Lenk vaatab aknast välja ja pakub kaks varianti.

a) Riigikogul võiksid olla autod, mida saadikud saavad kasutada, kui vaja on. Et kui on vaja sõita Võrru, saab võtta kaheks-kolmeks päevaks auto ja asi korras.

b) Saadikud teevad oma sõidud isikliku autoga ja pärast tasutakse neile kulud.

Lenk: “Aga mulle meeldib su Žiguli väga. Lähme käime ära Oraval, Põlvas ja Valgas. Muidugi, kui see Žiguli jõuab kohale. Lähme näitame rahvale! Võtame Saagimi ka peale ja teeme ära!”

P.S

Et Heimar Lenk iga päev Võrumaal ei käi ja Žiguli seisab ilmselt ka jõude, siis, lugupeetavad rahvasaadikud, kellel on autoga kitsas, võtke ühendust. Ave võib veel nimesid ja pilte juurde ka joonistada. Robert Lepiksoni oma näiteks (või vajadusel tema abikaasa).

Kaks küsimust Ene Ergmale

1. Kas pole nii, et saadikute kuluhüvitis 7800 krooni kuus tekitab Riigikogu liikmetes madalaid instinkte ja sunnib välja mõtlema mittevajalikke kulusid, mida maksumaksja pärast kinni maksab?

Te peaksite selle küsimuse saatma ülejäänud sajale saadikule. Minul isiklikult ta madalaid kirgi välja ei kutsu.

2. Kuidas on rahvaasemike autode kasutamine lahendatud naabermaades?

Enamuses Euroopa parlamentides ei ole mingeid piiranguid sõidukuludele ja parlamendi liige sõidab tööga seotud sõite täpselt nii palju kui vaja. Näiteks Soomes on vaba lennuki sõit riigisiseselt. Prantsusmaal hüvitatakse osaliselt ka parlamendi liikmete pereliikmete sõidukulud. Läti ja Leedu perlamendil on säilinud veel oma autobaas.

Lugu ilmus 12.novembril 2003

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid