Lestbergi esimesed meesaktid kaante vahel
Mulle tundub, et su raamat on väga isiklik. Kas eksin? Ja – on see raamat ideaalsest ehk kättesaamatust armastusest?
Loomulikult on isiklik. Ma ei oskagi mitteisiklikku kunsti teha. Sellel puudub ka sügavam mõte – pildilist ja tekstilist müra on ilmas niigi ülearu. Aga see, et sulle see raamat VÄGA isiklik tundub, tuleb vist tekstidest – otsestest sina-vormis pöördumistest. Ise arvan, et neil on albumis suhteliselt marginaalne roll. Kõige jõulisemalt suudan ennast väljendada ikka pildiliselt, mitte sõnaga. Kuna tahtsin selle raamatu otsast lõpuni ise teha, kujundamisest kuni kirjastamiseni välja, siis tuli ka saatetekstid endal kirjutada. Aga mingi ühtne tundetoon peaks raamatut läbima küll. Rõhutasin seda romantilis-pateetilist meeleolu täiesti teadlikult, kuna seal on kandev osa noorusaegsest maksimalismist kantud aktifotodel.
Muidugi võiks see kokku tekitada hinges mingi magusvalusa äratundmise, et sugugi kõik unistused ei ole selles maises elus määratud täituma. Pikkamisi olen jõudnud arusaamisele, et lõpuni ideaalne armastus pole mitte ainult võimatu, vaid seda on ka mõttetu soovida. Elamine on ennekõike ikka kompromisside kunst. Loomingus on võimalik tegelda absoluutsete kategooriatega. Kohati tundub, et meie kultuuriruumis ekspluateeritakse seda armastuse teemat lausa kohatult üle. Elementaarse ligimesearmastuse propageerimisest enamasti täitsa piisaks. Vigala Sass vist ütles mulle kunagi, et inimeste vahel pole mitte armastus, vaid kiim.
Ütlesin avamisel sulle, et su raamat on ilus ja esteetiline. Sa võtsid seda kriitikana. Miks?
Eks see kriitika oli su näoilmesse ja hääletooni sisse kodeeritud. Tean isegi, et praegune aeg nõuab palju dokumentaalsemat diskursust. Esimese hooga ma midagi sellist mõtlesin ka. Peale jäi aga soov teha üks totaalselt klassikaline raamat – ilusate piltidega, kõvade kaantega, suures formaadis. Selline rõhutatult igavikuline ja kaunis asi.
Seda raamatut, mis on ühtaegu esimene Eesti meesakti-fotoalbum (fotod aastast 1992), miniatuuride kogu ja kunstiprojekt, läbib tugev pihtimuslik alatoon. Eriti lööb see välja tekstides. Kuidas need tekstid sündisid?
Tekstid sündisid sellel kevadtalvel. Imelikul kombel mängis elu just täpselt selleks ajaks mulle kätte enam-vähem samasuguse hingeseisundi kui viisteist aastat tagasi üht koduõues kasvavat õites õunapuud pildistades. Otsisin negatiivi üles ning sellest sai minu albumi võtmetöö.
Siis on hästi, kui tekst pihtimuslik välja kukkus. Samas on just see kokku "heegeldatud" väga erinevatest mõttejuppidest, mida olen aegade jooksul internetist korjanud. Neid on mul kogunenud igasuguseid – alates populaarteaduslikest kuni piiblikatketeni välja. Korduva copy-paste’i käigus on need omavahel lootusetult segunenud – peaaegu nagu rahvaluule. Mõned otseselt autobiograafilised katked põimisin muidugi ka sisse. Tükk tegu oli erinevate juppide enam-vähem ühtsesse vormi silumisega. Nii palju keelelisi abitoimetajaid pole ma ka palju mahukamate lugude puhul iialgi kasutanud.
Pilt ilma tekstita mõjuks pihtimuslikult ilmselt alles siis, kui ma kujutaksin sellel ennast või kedagi oma lähedastest intiimses situatsioonis. See on huvitav ja samas ka kurb, et foto on oma olemuselt sõnast nii palju neutraalsem.
Mis põhjusel oma vanad aktifotod digitaliseerisid?
Digitaliseerimata pole tänapäeval piltide trükkimine üldse võimalik. Omal ajal pildistasin täiesti suvalistele filmidele ja ega ma kõige korrektsem filmiilmutaja ka just ei olnud. Sellepärast on need negatiivid äärmiselt ebaühtlase kvaliteediga. Nägin laboris enam-vähem korrektsete koopiate valmistamisega hirmsal kombel vaeva. Lõpuks olin sellel alal lausa nipitamise suurmeister. Lõpuni ideaalseid fotosid, kus nii must kui ka kõik halltoonid oleksid maksimaalselt välja joonistunud, ma siis kätte ei saanudki. Paljud head poosid jäidki vaid filmile. Nüüd on arvuti abil piltidega võimalik imet teha. Sellepärast soovisingi raamatu tarvis need töödelda maksimaalselt ideaalsetena – sellistena, nagu ma oleksin neid viisteist aastat tagasi näha tahtnud.
Raamatus valitsevad tugevad emotsionaalsed kontrastid,
staatilistele aktifotodele järgnevad kord mäslevad, kord
tüüned meremotiivid, siis aga dramaatilised pilvevaated ja
"udupildid" puutüvedest. Samas, paratamatult tekib mulje, et vastandad
loodust (= stiihiat) inimesega
(= poseerijaga). Või eksin?
Elus ma kohe päris kindlasti ei vastanda loodust inimesega, kuna inimene ise on samuti osake looduse stiihiast. Oma raamatus võtsin printsiibiks kasutada vaid neid oma kõige varasemaid aktifotosid, kuna neid sai tehtud väga suure põhjalikkusega – kaks aastat peaaegu igal nädalavahetusel. Noore inimesena oli mulle vormiline täius sisulisest tähtsam. Lähtusin siis enamasti oma poosieelistustest, mitte modellide eripärast. Võimalusel sättisin isegi sõrmed ja varbad nii, nagu ilusamaks pidasin. Nii olid paljud pildid vormiliselt küll täiuslikud, aga mõjusid samas ebaloomulikult. Nüüd, kogu materjali üle vaadates, ma kõikide pooside loogikast enam päris hästi aru ei saanudki – kohati olid need tõesti ülelavastatud ja kunstlikud. Aga eks need mu enese sisemisi pingeid väljendasid. Raamatusse panin mitu sellist fotot, mida ma omal ajal olin tavalisuse tõttu ära põlanud.
Selles kontekstis vastanduvad mu loodusfotod tundetoonilt tõepoolest aktidega. On spontaansemad, emotsionaalsemad ja mõjuvad helgelt.
Pealkiri "Maine taevas" on kaunis poeetiline kujund. Ja nagu näitab su raamat, võib maine taevas võtta väga lihaliku kuju.
Sain nii pateetilist pealkirja kasutada just tänu neile kainelt idealistlikele stuudioaktidele. Kui need oleksid ka olnud romantilised, siis oleks asi liiga läägeks läinud. Ega ma harilikult nii vohavalt dramaatilisi sõnalisi väljendusi eriti ei salli. Esitlusel oli üks üliõpilane siiralt üllatunud, et ma oma raamatule sellise pealkirja panin. Tundides olevat ma tema tööde nimetuste hulgast järjekindlalt välja rookinud igasugused omadussõnad, eelistades pikkadele tundlemistele kargeid ja ühesõnalisi vasteid.
Sinu melanhoolsed miniatuurid või miniesseed räägivad fataalsusest. Tüüpnäide oleks: "Kõik, mis vaja, tuleb niikuinii. See lihtsalt juhtub." Palju sa üldse usud saatusse, ettemääratusse?
Usun sellesse, et inimene ei saa ega vist tohigi oma põhiolemust muuta. Heal juhul saab ta end üha paremini tundma õppida ja ümbritsevaga kohandada. Kui nii, siis võib uskuda saatusesse, aga ka lihtsalt leppida oma iseloomuga. Mingi vääramatu maailmakord on kindlasti olemas, ükskõik kui kaootiline see elu vahel ka ei tunduks. On üsna ükskõik, kui suure amplituudiga me oma vaba tahte ajel vahel äärmustesse ka ei pendeldaks, aja jooksul loksub kõik paika nii ehk naa. Vastasel juhul inimene lihtsalt hukkub.
Tinglikult oleme kõik mingi kindla energia kandjad. Vähemalt minul on sellise äratundmise baasilt kergem mõista erinevaid inimsuhteid, omavahelisi võnkeid, tõmbumisi ja tõukumisi. Mulle meeldib lugeda igasuguseid selleteemalisi populaarteaduslikke kirjutisi. Oma Jaani seegi muuseumi näitusele "Kusagil mujal" installeerisin neist terve seeria. Üks lõik sealt kummitab mind seniajani: /…Tänapäeva teadus väidab, et maailm on hologrammiline ning informatsioonitasand asub väljaspool ruumi ja aega, olles seega vaimset päritolu ja igavene. Peenmateeria tasandil on informatsioon olemas iga üksikisiku ja kogu inimkonna kohta…/
Nii et eksistentsiaalne raamat?
Mis tahes loominguga tegelemise peamine õigustus peitubki ju selle eksistentsiaalsuses – ehk siis olemusliku tabamises.
Ly Lestberg
"Maine taevas"
Autori väljaanne. Tallinn, 2006. Leheküljed nummerdamata.
