Mari
Mari on viieteistkümneaastane. Kaageveres on ta
olnud aasta ja viis kuud.
Mari isa-ema on lahus. Tütar elas kord ühe, kord
teise juures. Lõpuks hulkus. Liikus pundis, kes röövis. Tüdruk oli kaasosaline,
mille eest teda ka Kaagverre saadeti. Üks tema kambakaaslastest sai röövimise
eest üle kuue aasta vanglakaristust.
Mari ei salga, et on ka ise väikest
viisi varastanud, aga pole vahele jäänud. Ja peksnud. Tegelikult ütleb ta, et
kui on kellegagi probleeme tekkinud, on ta lasknud sellele peksa anda.
Narkootikume on proovinud, aga narkomaaniks Mari end ei pea. Suitsetab 12.
eluaastast. Joob oma sõnul vähe ja lahjasid jooke. Magu on haige.
Esimene
vahekord oli siis, kui ta oli 13 aastane. Ütleb, et on koolis üldiselt rahulik
ja läbi saab kõigiga. Vahel keerab ära. Ütleb halvasti. Kaagveres talle
meeldib. Õpetajad on üldjuhul normaalsed. Mõistlikud. Poisid teda praegu ei
huvita. “See oli varem nii, et panime sõbrannaga koos miniseelikud selga ja
läksime kutte lantima. Sõitsime mingite meestega jooma. Kui hommikul üles
ärkasime, vaatasime, mis tondid need on, ja tulime tulema,” räägib tüdruk.
Tulevikus tahab Mari minna ülikooli. Ta unistab saada presidendiks. Maril on
huulerõngas.
Kool või vangla
Kaagvere kooli juhid tunnistavad, et ehk
peaks Kaagveres kooli asemel oleme käitumishälvetega tütarlaste karistusasutus.
Sellisel koolil, nagu ta praegu on, pole suuremat mõtet.
Dirketor Mare Reiu
siunab kehtivat seadust, mis lubab tüdrukud Kaagverre saata alles siis, kui
need on midagi kriminaalset teinud. Varastanud või peksnud näiteks. Niisama
hulkumine, joomine, narkootikumide tarvitamine ja lodevad eluviisid pole
piisav põhjus, et tüdruk erikooli tuua. Aga võiks. “Tüdrukuid laastab selline
elu väga kiiresti. Kui nad siia jõuavad, on lootusetult hilja,” räägib
direktor.
Õppealajuhataja lisab, et kooli toodud tüdrukud vajavad
kõigepealt võõritust narkootikumidest ning senistest eluviisidest. Õppimisest
ei tule esialgu midagi välja, arvestades veel, et paljud tüdrukud on
kooliskäimise ammu unustanud ning õpiharjumus neil lihtsalt puudub.
Aga seadus ütleb, et Kaagveresse saab korraga saata üheks aastaks. “Selle
ajaga ei ole sisuliselt mitte midagi võimalik teha,” selgitab õppealajuhataja.
Veel ütleb seadus, et Kaagvere kool on nagu mis tahes teine põhikool ja kogu
programm, mis on tavalistes koolides, tuleb läbi võtta ka siin. Füüsika,
keemia, matemaatika jne.
Kaagvere õpetajad teavad, et see on tegelikult
võimatu. Senised ettepanekud erikoolis tööd teisiti korraldada, pole
haridusministeeriumis mõistmist leidnud.
Katja
Katja on Kaagvere kooli tüdrukute liider. Nagu
igas teises kinnises süsteemis, on ka siin koolis oma hierarhia. Bossid ja
nn jooksupoisid. Jooksupoisid koristavad Bosside riideid, koristavad tube
jne. “Tegelikult on nii, et koristatakse ja pestakse teiste asju selleks, et
saada suitsu,” ütleb boss ise. Tüdrukud ise tulevad ja teevad sellise
ettepaneku, keegi ei sunni neid. Teinekord vahetatakse suitsu vastu mõni
isiklik asi.
Seda, et Katja on boss, tunnistavad ka õpetajad. Teda
kuulatakse, tema abil püsib kord majas. Ta on Lasnamäe tüdruk. Kaelas ripub tal
silmapaistvalt palju hõbekette.
Kaagverre tuli ta 6. klassis. Nüüd hakkab
lõpetama põhikooli.
Vanemad on normaalsed, tööl käivad inimesed. Ühel heal
päeval hakkas Katja hulkuma. Siis varastama. “Selleks, et narkootikume saada,”
ütleb ta. Esimest korda proovis ta narkotsi 12 aastaselt.
Katja
teab, et suitsetamisse suhtub kooli juhtkond suhteliselt leebelt. Kui suitsu
pole, lähevad tüdrukud jooksu. Käraka sissetoomine majja pole hoolimata rangest
kontrollist kuigi keeruline. Aga ta ei viitsi sellega enam eriti jamada.
Katja ütleb, et sellest ajast, kui tema bossiks sai, pole koolis tüdrukute
omavahelisi kaklusi. Varem oli peksmine tavaline. Talle meeldib siin
koolis. Viimased korrad, kui Tallinnas on jälle jamaks läinud, tuli ta ise
vabatahtlikult Kaagverre tagasi. Erikoolis on üks samasugune liider veel
ja temaga saab Katja hästi läbi.
Katja unistab reisimisest. Varsti on
tal võimalik koos veel mõne Kaagevere kasvandikuga sõita Saksamaale.
Habras tasakaal
Mööda koolimaja käies näen, kuidas üks
tüdruk hoiab klassiuksel väljaspoolt jalga ees ning keegi täiskasvanu, ilmselt
õpetaja üritab end ruumist välja suruda. Tundub lõbus.
Kooli sööklas
näitavad mõned tüdrukud fotograafile keskmist sõrme. Poose pärast justkui.
Kasarmulaadses ühiselamublokis, kus pikk koridor on palistatud kaheste
tubadega, märkan, et enamik voodeid on üheks laiaks asemeks kokku lükatud. Nagu
abieluvoodid. Tubade ustel pole enamasti klaasi ees. On vaid raam. “Oi, meil
oli siin mõni aeg tagasi suur progromm. Tüdrukud, keda me välja lasta ei
saanud, lõhkusid aknad ja panid protesti märgiks kolm tuba põlema,” selgitab
kasvatuse ala juhataja Valli Vahtel. Tuli sai õnneks omade jõududega
kustutatud.
Huvitav, miks kohtab harva mõnd täiesti tervet mööblitükki?
Vahtel ütleb, et tüdrukud Kaagveres ongi suured lõhkujad. “Kui ikka vihastavad,
siis peavad midagi lõhkuma. Mööblit või ennast.”
Koolil on plaan riputada
üles poksikott – ehk aitab see mööblit ja tüdrukuid endid säästa.
Kooli narkoklassis, mille riiulil seisab ainsa raamatuna miski kristlik
teos, on laual kohver Rootsist saadetud kantud riietega. Kümmekond tüdrukut
sobravad ses kohvris kirglikult. Sealt peaks saama esinemisriided lähiajal
toimuvaks peoks.
Direktor Mare Reiu ütleb, et rahulik olukord võib hetkega
kapitaalselt muutuda. “Üks ütleb teisele: “Mis vahid siin sellise näoga?” või
“Kes sa oled selline?” ja ongi sisuliselt ei millestki suur tüli majas.”
Lahkun. Uks mu järel keeratakse lukku. Suur osa kooli tegelikust elust jäi
mul tõenäoliselt nägemata.