27.06.2002, 00:00
Tõsidusest
Ajalehtede välisuudistest loeme ärevaid teateid Palestiina ja Iisraeli
lõputuna tunduvast konfliktist ning sellest, kuidas palestiinlased kasutavad
võitlusvahendina suitsiiditerrorismi. Ja siis, 30. mail, loeme kellestki “Eesti
esimesest suitsiiditerroristist” Rainerist (23), kes tahtis Port Artur 2
kaubamajas Pärnus õhata riiete alla peidetud omavalmistatud lõhkekeha, olles
nii alkoholi- kui ka narkouimas. Rainer protesteeris selle vastu, et tüdruk ta
maha jättis. Kui pomm oleks plahvatanud, oleks surma saanud väga
paljud.
Maailma ajakirjanduse uudiskünnise ületas nn maffiakohtuniku Merle
Partsi salapärane tulistamine märtsi lõpul. Tulistaja taust polnud puhas, tal
tuvastati narkojoove ning ebaseadusliku relva omamine. Väga ühemõtteline
juhtum. Aga mis selgus? Relv oli läinud lahti kogemata, mingid eraelu
probleemid, tulistaja tänas õnne, et kuul ei tekitanud kohtunikule tõsiseid
vigastusi.
Loetelu võiks pikendada ka “edukate” juhtumite arvel, kui need
poleks mitte liiga valusad (noorsõdurite uppumine “ellujäämiskursustel”,
noorkunstniku enda põlema panek Kunstiakadeemia ees, sadade inimeste surm
metanooli joomisest viina pähe, jahimees tulistamas lõbu pärast looma, kes
osutus hoopis lapseks, jt).
Raineri äpardunud pommimõrv ning ajakirjanduses
tema naivistlik tituleerimine “Eesti esimeseks suitsiiditerroristiks” tundub
vähemalt koomiline, üldtendents aga mitte. Sellised surmad ja üle noatera
pääsemised kannaksid mis tahes riigis sõnumit kas ülimast protestist,
kättemaksust, vabadusvõitlusest vms – mitte aga Eestis, kus kõik taandub
mingile uimerdamisele ja naivismile. Samas on väikerahvale iga inimese mõttetu
kaotus rahvuslik tragöödia.
Imelik, et see, mis teistes riikides on väga
tõsine asi, muutub siin ebatõsiseks. Ja vastupidi.
Märgid viitavad, et
Eestis käib ka tegelikult sõda, aga varjatud, introvertses vormis, kus
agressioon on suunatud iseenda ja oma rahva vastu. Võib spekuleerida, et äkki
võetakse meil tegelikkusest tõsisemalt hoopis arvutimänge, kus igal mängijal on
lugematult palju elusid, nii et siinses reaalsuses pole miski liiga “tõsine”.
Või võetakse tohutult “tõsiselt” trenditeadlikkust, et kui leht ikka kirjutab,
et nüüd on “tegijad” suitsiiditerroristid, siis tuleb see, nui neljaks, ise
järele proovida. Või peame “süüdistama” kohalikke küünilisi ajalehti – mida
rohkem surmasid ja nende ilmekaid, sügavuse dimensioonita kirjeldusi, seda
parem meelelahutus ja seda suurem kasum.
Samas näib meie meedial ja
ühiskondlikul teadvusel olevat raskusi maailmas valitsevate probleemide
tõsiduse tajumisega. Taanis elav prantsuse kunstnik Colonel läks endast välja,
kui kuulis, et temast tahetakse Eestis ajakirjas Kunst.ee avaldada artikkel
pealkirjaga “Colonel – kunstimaailma Bin Laden”. Meie silmis kerge
žongleerimine rahvusvahelise meediakangelase nimega oleks tema väitel toonud
kaasa tema isiku langemise teravdatud tähelepanu alla, nii et tal poleks enam
normaalset elu. Islamiusuliste kogukond on Taanis teatavasti arvestatava
suurusega. Rääkimata kunstniku vastumeelsusest olla seostatud massimõrvariga.
Eks Eesti teadlase arreteerimine ja kohtusse kaebamine USAs mingi kepikese
pärast ole samuti siinse meedia silmis pigem naermaajav kui tõsine juhtum.
Ometi on see märk maailmas valitseva olukorra äärmisest pingelisusest ning
tõsidusest, millega iga ohuvõimalust käsitletakse. Meil on veel privileeg
maailma ohtudesse ja hirmudesse naivistlikult suhtuda.
Väga-väga
ohtlik “privileeg”!