Raua vannutamine
Tallinna raekoja ukse tagant kostab kobinat. Siis läheb see lahti ning linnapea Jüri Ratas astub peaaegu inimtühjale Raekoja platsile. On esmaspäeva varahommik.
"Noh, kus rektor on?"
Rektorit ei ole. Kuid linnapea päevakavas ometi ju seisab hommikune teejoomine Tallinna ülikooli kohe-inaugureeritava rektori Rein Rauaga.
Linnapea otsustab aega parajaks teha sellega, et surub kõigil ukse läheduses viibivatel inimestel – enamasti ajakirjanikel ja kaamerameestel – kätt.
"Soovin ilusat Tallinna päeva!"
Ning kaob kaitsva ukse taha.
Päike venib kõrgemale.
Mõne minuti pärast avaneb raekoja uks aga taas ning noor, kärsitu linnapea on jälle trepil.
"Noh. Kus see teejooja siis on?"
"Ta on ju humanitaar," hõikab läheduses seisev naisterahvas vabandavalt.
Linnapea asetab käed seljale risti ning sammub raekoja ees edasi-tagasi. Ta loeb huviga läbi raekoja seinale kinnitatud hoonet tutvustava tahvli ning siseneb siis uuesti hoonesse.
Linnapead saatev PR-nõunik Kaido Padar järgneb oma ülemusele ning sosistab ukse taga nõutult ootavatele Tallinna ülikooli näitsikutele: "Kuulge, kui ta jõuab, siis las koputab uksele!"
Lõpuks, kümme minutit pärast päevakavas märgitud aega, maandub raekoja ees roheline minibuss ning rektor ongi kohal.
"Kuidas liiklus linna peal ka oli," küsib Ratas huvitatult, kui Raud on raekoja massiivsele uksele mitu korda koputanud ning keskaegselt kostümeeritud uksevalvur selle kavala naeratuse saatel viimaks avab.
Vastupidav Vana Toomas
Linnapea ja rektori teejoomine leiab aset, nagu Ratas uhkusega teatab, raekoja ajaloolises linnapeakabinetis, kust viib uks otse varakambrisse.
"Kas te ka teate, kui kiiresti valmis raekoja hoone?" uurib linnapea professor Raualt.
Raud mõtleb hetke. "Kunagi koolis õppisin ma seda küll," põikleb ta vastamisest kõrvale.
Ratas vastab võidukalt ise: "Kahe aastaga! Olin seda teada saades väga üllatunud. Ja praegune Vana Toomas on juba kolmas Vana Toomas."
Mida oskab rektor neile faktidele vastu käia? Ta poetab: "Päris hästi vastu pidanud siis."
"Kohvi või teed?" vahetab linnapea teemat ning nihutab korvikesed kookidega rektorile lähemale.
Absoluutselt apoliitiline
Raud seletab linnapeale, et Tallinn on olemuselt isepäine linn ning ka Tallinna ülikoolist saab isepäine ülikool. Millegipärast meenutab see jutt Ratasele otsekohe linna lubadust toetada ülikooli ühikate korrastamist.
Raud on lubaduse eest tänulik. "Nii suurt toetust ei osanud oodatagi," sõnab ta. "Ilma ühiselamuteta ei saa kõneleda rahvusvahelisest ülikoolilinnast."
Ratas segab tassis mõtlikult suhkrut, asetab siis käed sülle ja teeb tõsise näo. Lusikas jääb tassi.
"Nii nagu minul, on ka teil täna väga raske päev, täis üritusi," sedastab ta. Rektor on nõus. Ta asub innukalt seletama, missuguseid eesmärke ta viieaastase ametiaja jooksul loodab saavutada.
"Ülikool on apoliitiline," mainib ta muuseas.
"Absoluutselt!" on linnapea kohe nõus.
"Kui kritiseerime, siis tegusid, mitte seltskondi," selgitab rektor. "Loodan, et ka võim oskab seda hinnata."
Ratas teeb tähelepaneku, et üliõpilaste hääl on Eesti avalikus elus juba praegu üpris kõvasti kuuldav. "Kas või viimati Toompeal ühiselamute asjus," toob ta näite.
Rektor vastab, et üliõpilased on igal pool maailmas demokraatia ja kodanikuühiskonna esirinnas. Ka Vabaduse platsil mõne tunni pärast autode vastu korraldataval meeleavaldusel on osalised Tallinna ülikooli tudengid, uhkustab Raud.
See on sama sanktsioneerimata meeleavaldus, mille korraldajatel on linnapea Ratas palunud oma päeva mitte ära rikkuda. Meeleavaldus lõpeb kaklusega.
Selgroost värav
"See oli minu esimene ametlik kohtumine siin ajaloolises kabinetis," avaldab Ratas viimaks saladuse, mis annab märku teejoomise lõppemisest.
"Minule oli see ka esimene ametlik kohtumine rektorina," vastab Raud. Vahepeal on ta jõudnud lubada, et Tallinna ülikool osaleb Euroopa Liidu rohelise pealinna statuudi väljatöötamises.
Mehed kätlevad ja suunduvad järsust trepist alla Raekoja platsile, kuid enne seda tutvustab Ratas Rauale nurgas seisvat Teist Vana Toomast.
Raekoja ukse taga närveldab puhkpilliorkester, ent mitte edukate teejoojate tervitamiseks, vaid Tallinna kogunenud 17 linnapea austamiseks.
"Ma loodan, et ma täna mingil tähtsal üritusel magama ei jää," avaldab rektor Raud, kui on rohelises mikrobussis taas istet võtnud.
Ta on tõusnud kell kuus hommikul ja kirjutanud valmis oma rektorikõne ning selle ingliskeelse sisukokkuvõtte. Ta peab jalul püsima veel vähemalt kella üheni öösel.
"Seejuures tuleb mul mitu korda riideid vahetada," muretseb Raud.
Terve eelmise õhtu on ta kodus teinud "ketiproovi". On katsetanud, kuidas julge kujundusega ametiraha ülikonna peal kõige paremini kanda.
Ametiraha ootab rektorit tema Kadrioru korteri kabinetis, mida ilmestab maast laeni kõrguv raamaturiiul. Madalasse musta pappkarpi asetatud alumiiniumist ehe näeb esmapilgul välja nagu kassisuuruse imetaja prepareeritud skelett.
"Selle motiiviks on selgroog ja värav," selgitab rektor kunstnike fantaasialendu. "Väikestest väravatest koosnev selgroog."
Mõne tunni pärast peab president selle talle lõplikult kaela riputama.
Rektor kui projekt
Rektori ametikabinet ülikooli uue peahoone ülemisel korrusel on tulvil päikesepaistet ning suurepärast vaadet Tallinna kerkivale city’le, vanalinnale, merele ja Bagdadi-laadsele betoonkarpide kvartalile selle ääres. Ainult ametist lahkuv rektor Mati Heidmets,kes kabinetis laua taga istub, näib pisut tõredavõitu.
Kabinet on juba kraamitud, laual ei vedele enam isegi ühtegi pastakat. Vaid läptop on veel seinast välja tõmbamata.
"Rektoriamet ei ole elukutse. See on projekt. Viis aastat on selleks paras aeg," vastab Heidmets küsimusele, kas tal ei ole kahju ära minna.
Linnapea Jüri Ratas oli hommikul uuelt rektorilt uurinud enam-vähem sama. Ta märkis kooki nokkides ettevaatlikult, et mõnes ülikoolis jäävad endised rektorid juhtkonda alles.
Aga uus rektor Raud vastas: "See ei oleks tark. Kui keegi on harjunud rektoriks olema, on tal väga raske jätkata samas keskkonnas teistsuguse positsiooniga."
Heidmets asub just seletama, miks oli Tallinna ülikooli asutamine hädavajalik, kui kabineti uksel kõlab nõudlik koputus ja uks lendab lahti.
"Ma ei peakski vist enam sellele uksele koputama," arvab sisse kõndiv Raud. "Noh, sul on mulle vist üks ülikool üle anda!" tervitab ta Heidmetsa.
Esinduslik rivistus
Endise Peda peahoone koridoris rivistab ülikooli suhtekorralduse osakonna juhataja Katrin Maack paarikaupa üles kõigi olulisemate ülikoolide rektorid, et üheskoos aulasse marssida. Roosiks sellel tordil on aga presidendipaar.
"Kummale poole me siis saalis pöörame?" uurivad raskeid ametirahasid kaelas kandvad rektorid ärevalt-lõbusalt nagu sööklasse suunduvad koolipoisid. "Vasakule? Kumb pool on vasak pool?" "Kas valsisammul võib minna?"
"Võib," lubab Maack.
Rivi eesotsas sammuvad trepist üles Raud ja Heidmets, nende järel meelitatult naeratav president Arnold Rüütel koos proua Ingrid Rüütliga. Siis tulevad paaridesse jaotatuna kõik ülejäänud.
Ent aula ukse taga protsessioon peatub. Edasi ei pääse, sest saalis valitseb segadus. Võim on seal läinud fotograafide kätte, kes ei suuda loobuda publiku seas istuva haridusministri Mailis Repsi ja tema lapse pildistamisest üha uuesti ja uuesti. Viimaks käratatakse fotograafid oma kohtadele ning rektorid ja president lubatakse ukse tagant aulasse. Raua inaugureerimistseremoonia võib alata.
