07.03.2002, 00:00
Vabadusmonumendi võimalused
Mari Sobolev refereerib Viljandis toimunud vabadussamba arutelu.
Viljandi Kultuurimajas 8. veebruaril toimunud ajurünnaku “Vabadus”
eesmärgiks oli Viljandi vabaduse monumendi konkursi taustal vaagida vabaduse
tähendust, et ei juhtuks, nagu juhtus Tallinna konkursil – tähistati ja
sümboliseeriti, aga mida, ei teadnud õieti keegi.
Vabamees Priit-Kalev Parts
alustas eeldusest, et vabadus samastatakse rahva teadvuses omariiklusega. Riik
on tükk maad, ja seotus maaga on seega vabaduse eeldus. Seotus ei ole siin
vabaduse vastand. Kui vabadus toob kaasa võitluse, mille käigus hävivad rahvas
ja maa, siis kaotab vabadus mõtte.
Ugala teatri direktor Jaak Allik
meenutas, et Engelsi järgi rajaneb vabadus looduse paratamatuse tunnetamisel.
Iga võit looduse üle on aga millegi arvelt.
Eksistentsialistide järgi
ahistab ühiskond inimese vabadust. Samas kuulub ühiskondlikkus inimese
põhitunnuste hulka. Intiimne kontakt teise inimesega ja loominguline tegevus on
käitumisviisid, mis eristavad inimest teistest liikidest ja peaks seega olema
aluseks valikute tegemisel.
Vabadus on võimalik ainult siis, kui on
valikuid. Inimene, ja ka rahvas, peaks tegema valikuid reaalsuse paratamatust
tunnetades, valides alati käitumise, mis suurendab vabaduse astet. Kui
vabadusvõitlus viib rahvuse ehk vabaduse subjekti kadumiseni, siis on vabadus
võimalik ainult eksistentsialismi kontekstis, kus üheks valikuks on
surm.
Kirjanik Jan Kaus tõi vastandpaarina välja vabaduse ja kohustuse.
Praegu üldlevinud eneseteostuslikus kultuuris näib inimesele, et kohustused
teiste ees vähendavad tema vabadust. Kui ta aga mõistab, et kehv on elada
maalimas, mis on täis samasuguseid egoiste, siis peaks ideaalis vabadus ja
kohustus teise inimese ees samastuma. Seda toetab ka Kanti seisukoht, et teine
inimene peaks olema eesmärk, mitte vahend.
Viljandi kultuurikolledži rektor
Anzori Barkalaja tõestas Rooma riigi sünni näite põhjal, et vabadus riigi
kodanikele sai võimalikuks kolme seisuse ühiskondliku kokkuleppe alusel. Üks
neist kihtidest olid talupojad, kelle jumala nimi oli Liber – sealt on ilmselt
ka tulnud liberalismi mõiste. Kokkulepe lõi mänguruumi ja
-reeglid, mille
raames sai võimalikuks vabadus teha valikuid. Enda mänguruumi avardamine toimub
paraku teiste ahistamise arvelt.
Indo-Euroopa kultuuris on vabaduse vastand
ahistus, ja inimese pürgimusi ahistab loodust. Binaarsed opositsioonid oleme
saanud Indo-Euroopast, boreaalsele kultuurile need omased ei ole.
Läänemeresoomlane ei vastanda end loodusele, tema sümboliks on ilmapuu, mis
ühendab endas nii kultuuri kui loodust. Selline terviklik maailmapilt annab
ainsana võimaluse suurendada oma vabadust teisi ahistamata – suurendada
vaimuvabadust. Vabaduse monumente peaks kavandama suunaga tulevikku, mitte
minevikku.
Kunstikriitik Hanno Soans avaldas imestust, miks räägitakse
monumentide puhul ainult sümboliseerimisest, kui kunstil on ka palju muid
instrumente. Sümboliseerimine võib osutuda ebaõnnestunuks, nagu näiteks üks
Tallinna vabaduse monumendi konkursi auhinnatud töö, kus sümboliks oli valitud
Kalevipoja mõõk, seesama, mis tal jalad raius. Toetudes Tallinna piinlikule
näitele, soovitas ta mitte kuulata pragmaatilist arhitekti häält, vaid valida
kunstiteos. Kunstiteos on alati sügavalt isiklik. Selle soovituse vaidlustas
Barkalaja väitega, et sügavalt isiklik on ühtlasi ka individualistlik. Soans
tõi vastuseks näiteid kunstiteostest, mis rajanevad kommunikatsioonil ega
ole seega individualistlikud.
Kunst.ee peatoimetaja Heie Treier esitas
põhjaliku ja publiku jaoks hariva ülevaate monumendikultuurist Eestis. Selgub,
et meie monumendikultuur lähtub ohvri, mitte võitja positsioonilt. Toimivateks
monumentideks võib pidada neid, mis on inimeste poolt kodustatud, kus
tõepoolest käiakse ja mille juures toimub kommunikatsioon.
Viljandi muuseumi
direktor Jaak Pihlak asetas vabaduse monumendi kõrvuti teiste riiklike
sümbolitega nagu lipp ja vapp. Eesti vabaduse monumendid esimese vabariigi
ajast olid püstitatud inimestele – väejuhtidele, vabadussõjas langenutele. Need
võisid olla kunstiliselt mannetud, kuid olid rahvale mõistetavad erinevalt
moodsatest lahendustest. Rahvas kui tellija maksab ja tellib ka muusika,
kunstnikud ei peaks looma monumente ainult iseenda jaoks.
Selle peale ei
saanud Soans jätta mainimata, et kes maksab, pole sugugi kindel. Näiteks lükkas
Eesti Kultuurkapital Viljandi monumendi konkursi žüriis osalemise ettepaneku
tagasi.