ELU ÜHES PÄEVAS: Eri Klas
"Ma mõtlen ärkamise peale väga tihti. Vaata et igal hommikul. Et kui silmad lahti teen ja silmamunad pöörlema hakkavad, siis tähendab see, et ma olen elus, et mul algab uus päev. Tuleb tõele au anda - elatud on ka päris palju aastaid ja võibolla ühel päeval ei tule seda äratust.
Tegelikult on mu päevad seotud mitte ainult mõtlemistegevuse, vaid ka, ütleksin, kõikvõimalike füüsiliste ettevõtmistega. Pean silmas dirigeerimist ja muud organisatoorset tööd. Võibolla on mul seetõttu lootust, mine sa tea, ka vanaks elada. Sest räägitakse, et dirigendid elavad kõrge eani.
Nii olen ma iga päev aktiivselt tegev nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Ja, ega siin pole salata – kui on hommikul proov ja õhtul neli tundi kontsert, siis võid sa selle päevaga kaotada päris palju kilosid. Ja see on muidugi hea. Aga kahjuks on halb selle juures, et pärast sööd need kilod kiiresti ka tagasi. Sest neil päevadel režiimi ei ole.
Seoses oma erialaga olen ma ärganud aastakümneid eri kontinentidel. Ma arvan, et mul on enesedistsipliin – sundida ennast ükskõik mis ajal tööle või ka magama. Kuskil pead ju ennast laadima. Seega võin ennast sundida magama lennukites ja rongides ja vajadusel olema üleval pikemaid perioode.
Kui ma siin Tallinnas olen, siis ärkan kuskil kell seitse ikkagi, mitte enne. Kella viiene firma ma ei ole. Tihti on aga selliseid juhuseid, kui ma olen ärganud vara, ühtteist toimetanud ja siis uuesti magama läinud. Ma ei tea, kas on see eilne päev, mida ma siis nagu edasi magan.
Ma ei ole pirts toidu suhtes, nagu olen ka repertuaaris kõigesööja – armastan džässi ega põlga ära ka kõikvõimalikke rock-piece’e, ja klassikalises muusikas olen haaratud nii kammeri kui sümfoonia kui ooperi kui muusikaliga. Sama käib ka mu toiduharjumuste kohta.
Minu hommikusöök koosneb suurest tassist teest – ma ei ole nii suur kohvisõber. Aga mida ma hommikul väga armastan, on muna ja sink. Ja muna kahelt poolt praetuna. Ja võibolla üks võileib.
Samal ajal lülitan sisse televiisori või raadio, et teada saada, mis on maailmas uudist. Kahju, et meie uudiskünnise ületab mingisugune kohalik pisiskandaal, mis pääseb esilehele. Tegelikult võiksime tunda rõõmu õnnestunud asjade üle ja neid rohkem populariseerida, sest muret on maailmas küllalt.
Tööle minna meeldib mulle jala. Kui võimalik. Et sisse hingata selle koha õhku ja olla lähemal sellele maale või linnale, kus ma parasjagu toimetan. Proovid on tavaliselt kas kümnest kaheni või üheteistkümnest kolmeni. Siis on lõunasöögiaeg või hoopis kõikvõimalikud muud ettevõtmised. Seoses oma erialaga peaksin ma hoopis õhtusöögi vahele jätma, aga mul juhtub tihtilugu, et jääb lõunasöök vahele ja õhtusöök on alles pärast kontserti.
Dirigendiametis on kaks poolt: sa oled kogu aeg ühelt poolt nagu õpetaja, sest sa kogu aeg õpetad ja annad juhiseid, aga samaaegselt oled sa õpilane, sest kogu aeg õpid uusi partituure ning lisaks tuleb õppida ka uusi ühiskondlikke ülesandeid täitma ja seda vastutust kandma. Mõlemad pooled on seotud ka võrdlemisi suure närveerimisega, nii ei saa tekkida mingisugust rutiini. Näiteks ei saa mul tekkida tunnet, et oi, seda lugu olen ma juhatanud, küll ma oskan. Iga hetk võib kogu see oskamine pöörata küll mitte selja, aga võid sõita külg ees. Sest minu eriala on nagu Markko Märtini eriala. Tihtipeale on ka ooperietendus ühe rattaga kraavis ja sa kunagi ei tea, kuidasmoodi seda suurt ooperilaeva jälle rahulikult koduranda viia. Selles peitub võibolla see seletamatu närv, mis haarab nii esinejaid kui ka kuulajaid. Kui ooper on väga äralakutud ja paladest kokku liimitud, siis sellest elavat tervikut ei saa. Aga öeldakse ju, et teos peab puudutama. Minule mõjub see generaatorina. Ma laen oma akusid ja samaaegselt üritan anda selle energia tagasi nendele, kes mulle seda saadavad.
Ehkki mul on kõikvõimalikke kohustusi üsnagi palju, olen ma aru saanud, et ma ei olegi loomult selline, kes vajab väga palju vaba aega. Et ma siis väga puhkaksin, kui lesiksin, ütleme, kuskil mererannas tundide kaupa. Mul on pigem nii, et tihtipeale, kui on täielikult vaba päev, siis ei saa ta olla täielikult vaba, sest varem või hiljem lähen ma plaadiriiuli juurde või võtan partituuri, et õppida. Õppida ja lugeda, sest et kogu aeg pead sa ju tunnistama, et tegelikult oled ju siiski loll ega tea paljudest asjadest tuhkagi. Aga ma ei ole ka niisugune muusikafanaatik, et peaksin istuma kõikidel kontsertidel – vastupidi, kui kontsert mind ei puuduta, jään ma kohe magama. Olen maganud ka New Yorgi Metropolitan ooperis päris mitmeid etendusi maha.
Mida aeg edasi, seda rohkem tunnen, et mitte ainult töö ei ole see, millele tuleb pühenduda, vaid ka suhtlemine ja lähedus omastega on tähtis. Nii et kui ma õhtul ei dirigeeri, kulubki aeg sõpradega kokkusaamiseks või mingiks visiidiks või teatrietenduseks või kinoseansiks. Ja kui mul ei ole mingisugust muud takistavat asjaolu, siis ma läheksin heameelega kell kümme magama."
