Federico Garcia Lorca ja New Yorgi “Surmatants”
Kui Federico Garcia Lorca 26. juunil 1929. aastal saabus Madridist NYCi, et
õppida Columbia ülikoolis inglise keelt, oli ta vaat et suitsiidne, sest mõned
kriitikud pidasid ta töid mitte “kõrge” kunsti hulka kuuluvaks, vaid liiga
rahvalikuks. Seda eriti 1929. aastal ilmunud luulekogu
“Mustlasromansseero” (“Romancero gitano”) järel, mis on läbi aegade üks enim
ostetud hispaaniakeelseid raamatuid.
Lorca kartis, et ta luuletaja-tee oli
jõudnud surnud punktini. Salvador Dali, kellesse Lorca armunud oli ja keda ta
pidas oma sugulashingeks kreeka Kastori ja Pollyxi stiilis, oli samal ajal
läinud Luis Bunueliga tegema filmi “Andaluusia koer”, ja Lorca armuke Emilio
Aladrén oli otsustanud hoopis kellegi naisterahva kasuks.
Kui Lorca kuulis,
et nende perekonnasõber professor Fernando de los Rios plaanis Columbias
suvekursust korraldada, veenis ta oma isa, et too ta sõidukulud kinni maksaks
ja ta NYCi saadaks.
Lorca inglise keele õppimine ei edenenud, kuigi kokku
viibis ta NYCis kümme kuud. Selle-eest sai aga raamatust “Poeet New
Yorgis” (“Poeta en Nueva York”) üks Lorca suuremaid luulekogusid. Teiseks
tõukasid just New Yorgi teatrid (nii otseses kui kaudses tähenduses) Lorcat
näidendeid kirjutama.
Lorca, kes oli sündinud 1898. aastal rikkas
Andaluusia taluperekonnas, ei teadnud suurlinnaelust eriti midagi, ja New York
muidugi šokeeris teda. Linn, suure algustähega, sai Lorca enda hingelise
seisundi metafooriks “oma üleinimliku arhitektuuri, metsiku rütmi, geomeetria
ja ahastusega”.
“Esmapilgul võib New Yorgi rütm näida rõõmsana, aga kohe kui
jääda vaatlema selle ühiskonna mehhanisme ja inimese ning masina piinarikast
orjust, saab aru sellest tühjast ängistusest, mis teeb väljapääsuna
vabandatavaks isegi kuriteod,” tähendas Lorca hiljem.
Iial varem polnud
Garcia Lorca, keda Bunuel oma autobiograafias kirjeldab kui kõige
heasüdamlikumat ja võluvamat inimest, näinud sellist kaost ja vaesust. “Koit
New Yorgis kannab nelja räpasammast,” kirjutas Lorca luuletuses “Koit” (“La
Aurora”).
Samuti nägi Lorca pealt börsikrahhi oktoobris 1929, millest räägib
luuletus “Surmatants” (“Danza de la muerte”).
Niisiis keskendus Lorca
keeleõpingute asemel Linna elule. Gaykultuur oli NYCis märksa enam arenenud kui
katoliiklikus Hispaanias. Paljud luuletused Lorca NYCi perioodist on loetavad
kui kodeeritud vihjed ta homoseksuaalsetele seiklustele. Need, kes uuematesse,
mõnikord seksuaalsust ületähtsustavatesse kirjandusteooriatesse skepsisega
suhtuvad, võivad ise Lorca NYCi luulet lugeda ja näha, et seekord kriitikud
mööda pannud pole.
Kõige tähtsam avastus oli Lorca jaoks Harlem. Vaid see
koht NYCist tundus Lorcale tõeliselt puhas ja korruptsioonivaba, samas aga
kandmas New Yorgi essentsi, nii nagu mustlased olid Lorca meelest kõige
iseloomulikum ja huvitavam Andaluusia osa.
“Oh, Harlem, pole ängi võrdset su
rõhutud silmadele (…), su vangistatud, koristajakuues kuningale,” kirjutas
Lorca luuletuses “Harlemi kuningas” (“El rey de Harlem”). Mustanahalisi kujutab
Lorca stereotüüpselt sensuaalsete ja primitiivsetena. Ent rassismi ebaõiglus
jättis Lorca loomingusse kustumatu jälje. Ja ka oma mitteluulelistes
sõnavõttudes tavatses Lorca hiljem võrrelda naiste ja homode olukorda
Hispaanias neegrite olukorraga USAs.
Kui rääkida “Poeet New Yorgis”
mõjutajatest, tuleb muidugi märkida Walt Whitmani, kellest Lorca New Yorgis
oodi kirjutas ja sai inspiratsiooni vabavärsiks ja pikkadeks, deklaratiivseteks
lauseteks. Lorca hülgas oma varasemate tööde klassikalised riimid ja
meetrilised skeemid.
Samuti sümboliseeris Whitman Lorcale (tõu)puhast,
mehelikku heteroseksuaali, kellele ta oleks vist meelsasti sarnanenud. Lorca
teadis, et on habras ja naiselik, ja tundis seetõttu mõnikord
alaväärsust.
Samal ajal tõlkis üks Lorca sõber T. S. Elioti
“Tühermaad” (“Waste Land”), kust hiilis Lorcale üle palju luule sõnavara ning
Eliotile omast suunatust ja võõrandumisetunnet.
Näiteks kasutab Lorca isegi
samu lausekonstruktsioone mis Eliot.
1930. aastal naasis Lorca Hispaaniasse
ja pöördus tagasi klassikalis-eleegilise stiili juurde. Kuid just New Yorgis
tõusis Lorca poeesia minalt meiele, ajalooliselt tasemelt
metafüüsilisele.
Lorca ise ütles oma New Yorgi luulekogu kohta: “See on
olemuselt abstraktne poeem, kus tähtis on summutatud, ridade vahel. Pole ronge,
pilvelõhkujaid, lennukeid ega väsitavat urbaanset keskkonda. Vaevalt on
nimetatud mõni konkreetne nimi. Selle asemel on hirm, julmus või lõikav rõõm.
Aga ei mingit irooniat ega nalja.”
Kogu “Poeet New Yorgis”, eriti aga sealse
luuletuse “Surmatants” (“Lummutis. Vaadake lummutist // Kuidas see tuleb
Aafrikast New Yorki” moraal kõlab: loomulik ja elementaarne hävitab kunstliku
ja mehhaanilise. Tsivilisatsioon ja ta sümbolid (börs, WASPid) saavad hävitatud
nõrgemate poolt – neegrid, lapsed, idioodid.
Kas maailma praegust seisu
vaadates oli Lorca luulekogu apokalüptiline? Mingil määral kindlasti, kuna
praeguse “hirmu ja kaimani New Yorgi kohal” põhjustas ju ka teatud osas see, et
USA pluss Iisrael nõrgemaid (näiteks palestiinlasi) eriti ei arvestanud. Ja
nüüd need nõrgemad (õigemini nõrgemate “vennad”) maksid kätte, kuigi ülemäära
rajult. Kui lugeda “Surmatantsu”, võib vabalt kujutleda, et see Manhattanit
kattev paanikapilv käib 2001. aasta sündmuste kohta.
Rohkem rõhub Lorca
abstraktse raha võimu karmidele tagajärgedele, mis omakorda tulenesid Lorca
meelest protestantlikust moraalist, mis temal, “tüüpilisel hispaanlasel, tänu
Jumalale, närvid võdisema ajas”. Tundub, et New York oma vappuv-vabameelsuses
tegi Lorcale vastureaktsioonina tähtsaks (usu)dogmad, mille vastu ta ise
nooruses tuliselt võidelnud oli.
Harlem tundus Lorcale ka seepärast NYCi
sümpaatseim osa, et seal oli kõige rohkem südant.
Wall Streeti aga Lorca
lausa jälestas.
“Mitte üheski maailma paigas ei tunne nii täielikku hinge
puudumist kui Wall Streetil. Kõige kohutavam on see, et Wall Streetil käivad
inimesed arvavad, et maailm jääb alati ühesuguseks ja et nende kohus on seda
suurt päeva ja öö ja igaviku masinat liigutada,” kirjutas Lorca oma
kommentaaris New Yorgi luuletuste kohta. “Üle kogu ilma tulevad Wall Streetile
kullajõed, aga koos nendega tuleb ka surm.”
Milles aga Lorca kohe kindlasti
teatud (jumalikku) ettenägevust tundis, oli ta enda surm. Isegi nii
surmakeskses kultuuris kui Hispaania oli Lorcal surma kinnismõte
tähelepanuväärne. Just New Yorgis kirjutas ta luuletuse, mis räägib sellest, et
ta mõrvatakse ja tema surnukeha kunagi ei leita.
19. augustil 1931. aastal
lõpetas Lorca autobiograafilise näidendi “Kui möödub viis aastat”. Täpselt viis
aastat hiljem mõrvati Lorca ühe fašistliku grupi poolt ja tema haud on siiani
leidmata.
Ärgu tantsigu paavst!
Ei, ärgu
tantsigu paavst!
Ka mitte
kuningas
ega sinihambuline
miljonär
ega katedraalide kuivad
baleriinid
ega konstruktorid ega smaragdid ega
hullud ega sodomiidid.
Ainult see
lummutis,
see lummutis iidselt punerdavas rüüs,
ainult see lummutis!
Suhistagu juba
kobrad kõrgeimalt korruselt,
väristagu juba nõgesed
õuesid ja terrrasse,
saagu börs
samblapüramiidiks,
tulgu väätkasvud püsside
järel
ja hästi ruttu, hästi ruttu, hästi
ruttu.
Oi Wall Street!
Lummutis! Vaadakse
lummutist!
Kuidas ta sülitab džunglite
mürki
üle New Yorgi tumeda tusa!
(Luuletuse “Surmatants” lõpustroofid. Ilmunud Ain Kaalepi tõlgitud Garcia Lorca luulevalimikes “Kaneelist torn” (1967) ja “Mu kätes on tuli” (1997)