ANTENN: Möödamängimine presidendi vastuvõtul

Presidendi vastuvõtt on Eesti riigi üks pidulikumaid seltskonnaüritusi. Samas on see nii nagu eurovisiooni lauluvõistlus või laulupidu väga paljude jaoks ka telesaade.

Sel aastal oli ETV tasemel: liikuva kaamera „ülesõidud“ andsid edasi pidulikkust, napid ja asjalikud kommentaarid Margus Saarelt ning peoliste meeleolukad intervjuud tagasid ülekande tasakaalu pidulikkuse ja meelelahutuslikkuse vahel.

Saade mõjus just nii nagu peab: parajalt isamaaline, parajalt seltskondlik. Isegi vaikiv ootamine enne kontserdi algust oli omal kohal, kaadrid vaheldusid ja pinget jätkus. Kontserdi erinevate etteastete sujuvad üleminekud, parajalt publiku näitamist nende loomulikus olekus (kes tukkus, kes sosistas midagi kaaslasele) olid paigas.

Kätlemisel ei tehtud kedagi relvituks liiga pikalt kaadris näitamise, suurte plaanide või lähivõtetega, mis oleksid võinud paljastada peokülaliste pisidefekte nende kehaehituses või riietuses.

Kätlemise taustamuusika

Presidendi protokoll on paigas, Piret Saluri abiga aastate jooksul loodud tavad on saanud loomulikuks osaks suurejoonelisest aastapäevapeost. Ei kujutaks seda pidu ettegi ilma Eero Rauna hea diktsiooni ja kõlava hääleta, mis piisas täiesti asendama varasematel aastatel kaadritaguste kommentaatorite kohmakaid ja ekslevaid repliike külaliste ja nende tõenäolise peole kutsumise põhjuste kohta.

Küll aga torkas kõrva (justnimelt kõrva, kuigi tegemist oli ju ennekõike silmale mõeldud meediaproduktiga) aga üks möödalask. Kriitikanoodi teenib seekord mitmekordselt ära kätlemise taustal kõlanud harfimuusika.

Harf on kuninglik pill ja teenib igati piduliku meeleolu loomise eesmärki. Estonia valges saalis musitseerinud ERSO-leiba teeniv Tatjana Lepnurm on ka tõenäoliselt parim, kes Eestis sellest nooblist instrumendist nii kauneid helisid välja võluda oskab.

Kuid ei tea arvata, kas kätlemise jooksul kõlav harfimuusika oli presidendi protokolliteenistusega eelnevalt kooskõlastatud või mitte.

„Bella figlia“ ja „Casta diva“

Meeleolumuutused harfi helipildis, meloodias ja tonaalsuses olid otsekui varjatud kommentaar külalistele, kes parasjagu presidendivaiba servale saabusid. Tugevad ja kurjakuulutavad forte-akordid saatsid neid kätlejaid, kes millegi negatiivsega viimastel aegadel avalikkuses hakkama on saanud.

Urmas Reinsalu, Ken Martti Vaheri ja Rein Langi ilmumisel hakkas aga harf mängima maailma ooperirepertuaaris üht tuntumat ansambli-meloodiat. See oli Verdi „Rigoletto“ III vaatuse kvartett „Bella figlia dell´ amore“.

Muusikahuvilised teavad, mida see meloodia ooperis kirjeldab ja millist süžeeliini „Rigolettos“ märgib. See on võrgutamise, reetmise, litsakuse ja kättemaksu lugu. Kvartetis laulab kergemeelsete elukommetega hertsog palgamõrvari mustlannast õele armulaulu, kes talle „söödaks“ ette on lükatud.

Samal ajal vaatab koos õnnetu ja reedetud isaga hertsogi tõeline armastatu Gilda seda pealt ja ei usu oma silmi. Kas tõesti on hertsog ta reetnud? Kas tõesti käperdab aadlikust noormees igat ettejuhtuvat naist? Isa tõotab hertsogile kätte maksta ja tellib reetmise eest palgamõrvari. Kõik lõpeb aga hoopis õnnetumalt, sest palgamõrvar jätab oma õe palvel hertsogi ellu ja tapab isalt saadud raha eest hoopis tütre.

Presidendivastuvõtu kõige esinduslikemate daamide astumist vaibale saatis aga Bellini „Norma“ tuntumaid aariaid „Casta diva“. Seegi on lugu reetmisest, armukadekusest ja lõpuks nagu ooperid ikka, lõpeb naispeategelase saatusliku hukkumisega. Kas ka see oli muusikaline viide nende kangete naiskülaliste tõelisest palest?

Muusiku naljasoon või pime möödalask

Kas tõesti oli Tatjana Lepnurme taotlus just viimasel ajal kergemeelsete vägitükkidega silma paistnud tegelasi nii muusikaliselt kommenteerida? Nimetatud prominendid [nii Vaheri tundmatu ja erineva perekonnanimega ning prouaks kutsutud /tähendab abielus kellegi teisega?/ kaaslane, Reinsalu puhul meediakajastustes üles kerkinud küsimus:“Kellega siis seekord?“ ja Langi sõnasõjad peaministriga ning ootamatu intriigi tõttu välisministriks tõusmine] annavad piisavalt põhjust, et anda hinnang nende käitumisele eetika ja moraali vaatevinklist.

Samas mõjusid haaravamad ja tempokamad etno-laadsed töötlused harfil vägagi positiivselt, kui need saatsid järjekordset rahvariides külalist. Ja neid õnneks sellele peole jätkus.

Näiteid võiks veelgi tuua, kuid nendest peaks piisama, et esitada küsimus: kas Tatjana Lepnurm andis niisuguseid muusika-kommentaare meelega? Lõbustas ta sellega ehk ainult iseenda iroonilist muusiku-ego? Arvas harfimängija hoopis, et vaatajate-kuulajate seas ei ole inimesi, kes muusika värve ja meeleolusid välja oskavad kuulata või maailma ooperiliteratuuriga kursis on?

* Priit Põiklik on Tartu Ülikooli avalikkussuhete magistrant.