Verner von Heidenstam"'Karoliinid"'
See raamat ilmus juba esimese vabariigi ajal Looduse kirjastuses. Siis määratleti seda teost kui poeemi proosas. Praegu on selle žanriks antud romaan novellides. Eks ta ole mõlemat pidi õige. Verner von Heidenstam kirjutas selle 19. sajandi lõpus. Ernst Raudsepp tõlkis selle 20. sajandi alguses. Ma ei tea, kas see on põhjus, aga nii puise keelega raamatut pole mina ammu kätte võtnud. Esimene lause: “Lossipööningult, kus brandmeister müütas viina ja õlut, löödi pikk kitsaste õlgedega kunde uksest trepile ja tühi tinatoop lendas talle järele, veerdes kolinal tema saabaste vahele”.
Selline stiil lõpuni välja. Teose lugemine on vaevaline nagu Rootsi armee rännak Põhjasõja lahingutandritel. Mis oli üks kümneaastane tiirutamine Ukraina, Poola ja Türgi aladel. Oskaks rootsi keelt, vaataks originaalist, kas stiil on tõlkija panus Heidentsami loetamatuks muutmisel või on kirjanik ise selle nimel vaeva näinud.
Nobeli laureaatide üle kohut ei mõisteta. Imelik on siin praegu Heidenstami kallal iriseda. Inimesed, kes koguvad Nobeli laureaatide sarja endale riiulisse, ostavad selle nii ehk nii. Teema ise aga igati huvitav – Rootsi suurriigi kokkuvarisemine Karl XII kaaslaste silmadega nähtuna. Lõpus on ka hariv järelsõna Anu Saluäärelt.
