Tagasivaatav tulevik
Lembit Saartsi näitus Tartu Kunstimusueumis, avatud kuni14. novembrini.
Lembit Saarts tähistas 28. septembril oma 80. juubelit. See on üks põhjuseid, miks Tartu Kunstimuuseumis on avatud tema näitus, kus näidatakse maale ja joonistusi aastatest 1943-2003. Teine põhjus on see, et hoolimata vanusest ja keerulisest tervisest ei ole ta maalimist lõpetanud. Näiteks kuulsale “presidendi näitusele” Berliini ja Pariisi valisid Lennart Meri ja Olev Subbi Tartu kunstnikelt ainult tema töid.
Saarts on üks vähestest elusolevatest kunstnikest, kes alustasid oma kunstiõpinguid sõjaaegses ''Pallases''. Tegelikult on ta maalid ilusaks näiteks sellest, kuidas “Pallase” maalitraditsioon on säilinud elava ja arenemisvõimelisena. See tähendab, et kunstnik ei ole kapseldunud enne sõda õpitusse, vaid saades Ado Vabbelt, Aleksander Vardilt või Johannes Võerahansult kaasa suhteliselt realistliku, värvi esmaseks pidava koolituse, oskas seda ka uute kunstisuundade tulekul kasutada. Õigem on ehk öelda, et traditsioon muutis uued suunad tema käsitluses palju rikkamaks ja põnevamaks. Kunstikooli, mis vahepeal oli ümbernimetatud Tartu Riiklikuks Kunstiinstituudiks, lõpetas Saarts 1948. aastal. 1949. aastal arreteeriti koos temaga praktiliselt kõik nende kursuse poisid – Ülo Sooster, Valdur Ohakas, Heldur Viires, Henn Roode ning kuni 1956. aastani olid nad vangilaagris. Kuid nagu Saarts ise ütleb:”Kunsti saab igal ajal teha!” See ütlus kehtis nii vangilaagri kui ka pärast vabanemist järgnenud aja kohta, mis liberaalsusega eriti ei hiilanud.
Tema enne vangistamist tehtud piltidest pole palju säilinud. Kõnesoleval näitusel saab näha ainult joonistusi. 1957. aastal tegi ja 1958. aastal esines Saarts aga juba abstraktsete töödega “Piimabaar” jt., mis tookord olid suure põlu all. Nii näitas ta, et laagriaastad ei suutnud teda tümaks teha ja kunstis teeb ta ikka seda, mida ise heaks arvab.
Enim üllatavad sellest ajast aga hoopis kui itaalia neorealistlikust filmist väljaastunud geomeetriliste mustritega kleite kandvad naised – “Naine kannuga” (1958) ja mitmed sürrealistlikuks deformeeritud figuraalsed kompositsioonid “Ikla öösel” (1958) ja “Ikla päeval” (1958). 1960-ndate keskpaigaks jõudis Lembit Saarts varasematest hoopis teiselaadsete õrnade õhuliste poolabstraktsete või abstraktsete kompositsioonideni, mille hämmastavalt peened värvinüansid on nii hõrgud, et selle tabamiseks peab neid kaua ehk mitu korda vaatama –“Videvik” (1968), “Kevadine tundmus” (1969), “Varahommik Karlova pargis” (1961). Samas jätkas ta ka katsetusi vormiga - enim figuuriga (“Roheline kardin”, 1967; “Rannapungerja”, 1972).
1970-ndatel aastatel lõi ta rea tänaseks juba eesti kunsti klassikasse kuuluvaid portreid (“Tambet isaga”, 1976), jätkas nauditavate värvidega abstraktset laadi (“Hommik ateljees”, 1975) ning maalis arvukalt maastikke. Nendest aastatest pärineb ka üks paremini maalitud rannaliiv eesti kunstis üldse – sillerdav ja krobeline – näiteks “Jäljed rannaliival” (1973).
Kogu Saartsi loomingu üheks tunnuseks on ka sädelev vaimukus, mis toob kaasa huvitava kontrasti - üheltpoolt pilti elavdav nali ja teisalt vaikne värvilumm. Vastukaaluks veel 1980-ndatel valitsenud tugevatele värvikontrastidele (“Sinine liblikas”, 1982 ) on viimasel kümnel aastal maalitu leebelt impressionistlik, kuid seda enam nüanssiderohkem ja valitum.
Valiku oma 60 aasta vältel tehtud loomingust on kunstnik näitusele teinud ise. Nii on väljapanek arvatavasti ka heaks näiteks sellest, mida Lembit Saarts oma loomingus ise enim hindab. Kõike seda ilu saab vaadata novembri keskpaigani.
; & nbsp; &nb sp; ; & nbsp; &nb sp; ;
Fotod Lauri Kulpsoo
