KEELEPORTFELL: Keelt tuleb harida ja kasvatada

NO-teater on praegu Eesti huvitavamaid teatreid. Ka nende "Keeleuuenduse lõpmattu kurv" on huvitav etendus. Rääkimata selle teemast, mis on asja- ja ajakohane olnud üha, sest eesti keel ei ole veel sugugi saavutand täiust. Ja ükski keel ei võigi seda kunagi saavutada, kui ehk vaid hetkeks.

Etenduse sõnum on lihtne: oma keelt tuleb harida ja kasvatada, keel väärib seda. Näitlejad väljendavad seda mõtet intensiivselt ja mis oluline, suurepärase diktsiooniga. Lava on laet positiivsen loomisenergian, valdab rõõmus vaimu ja vaimukuse õhustik. Ühtlasi tekib tunne sügaval kondiüdis, kui õige, vajalik, vältimatu jne oli Aaviku tegevus. Ja kui ilus. Keel – see oleme meie. Etendus on ka hea näide sellest, kuis minetamata sügavust ja tõsidust, olles koguni hariv, võib ometi olla ka suisa lõbus.

Kui me ka kõiges muus võime lasta kõrvad lonti ja öelda, et mis me tillukesed suudame, siis meie keel on see, mille kohta me nii öelda ei saa. Siin me peame suutma, sest see on asi, mida keegi meie eest ei tee. Ja on tõsi, et me seda oma püha kohust täidame halvasti. Liiga suur osa keelest, mida kirjutatakse ja trükis avaldatakse, on lohakas, pealiskaudne, üksluine ja nõtkuseta. Ning mitte vaid ajakirjanduses, seda tuleb ette isegi luules.

Aavik alustas oma keeleuuendust ajal, kui ühiskond oli lühikese ajaga muutund nii palju, et lapselapsele enam vanaisa keelest ei piisand. Eks ole meiega sama lugu. Oleks ammu aeg loobuda ponnistamast soveti kantseliiti (mis jutule, nagu ajuti jääb mulje, alles peakski andma selle tõsise väärikuse). See tähendab aga, et tuleb luua uusi, paremaid keelendeid asemele. Või nad meenutada? Muutkem ELi bürokraatlikud aktid eestikeelseks, nõtkeks, ilusaks, kui selle Heraklese tööga hakkama saaks, oleks suur samm igavikku astutud keeleuuenduse teel… Kuid see pole ainus ülesanne. Keelgi on aldis kasvatama umbrohtu ja metsistuma. Ning maailm muutub kiiresti, keel peab jõudma järele.

Aavik oli väga haritud inimene. Keeleuuendus oli tema elutöö, peamine oli Aavikule küll ehk keele esteetiline külg, kuid loomulikult ka süsteemsus, selgus, võimalus avaldada selles keeles ka peenimaid mõtteid. Tänapäeva keeleloome toimub suurel määral üpris nõmedais ringkonnis. Netijututoa vastu ei saa. Kuid sügav ega peen mõte ei väljendu viletsas keeles, ta õieti isegi ei teki, kui pole selleks keelt. On riigi ülesanne hoolitseda, et eesti keel ei langeks millekski teisejärguliseks meile enestelegi. Kuid ka inimene ise peab oma keele eest vastutama. Miks levitavad oma sõnu trükituna need, kes keelest midagi teada ei tahagi?

Noorena elasin läbi Aaviku-aja, lugesin õhinal temalt kõike, mis kätte sain, jälg sellest jäi. Imestasin kaunikesti oma ema üle, kes väitis, et Aaviku tõlgitud õuduslugudes on tema jaoks õudseim Aaviku keel. Ärgem mõelgem nii. Ütles ju Aavikki, et selleks, et 600 uut sõna käibele läheks, on vaja luua 6000 – selge, et tema tekstes leidus liialisva.

Aavik tegi kogu selle tohutu töö omast vabast tahtest, ning küllap oli hukkamõistjaid ja ilkujaid rohkem kui mõistjaid. Tänapäeval ei alustaks keegi sellist hiiutööd ELi toetuse ja grandita. Aavikul polnud ka mingit institutsionaalset tuge, nagu hiljem Stalini ajal, kui keelereegleid kehtestati sama hästi kui seaduse jõul. Pikka aega oli ÕS toimetustes ja kirjastustes piibel: sellest kõrvale kalduda oli keelatud. Ja kui palju neist reegleist ometi leiab suure osa kõnelejate seas vaikset vastupanu siiani... Õppind keeletoimetaja muidugi teeb need parandused rutiinselt, väär normikohaseks – aga küsi temalt, miks nii...

Aavikul ei olnud muud võimu peale tema oma isiku – ja keele janu muutuste järele. Enamik meist kasutab paljusid Aaviku sõnu ja vorme oskamata hingestki aimata, et need polegi "iseenesest tekkind".

"Keeleuuenduse ..." kavalehel aga – seegi olemuslik – annab Aavik head nõu võõrkeele õppimiseks.