Otto Tammeraid – hõbedataguja
Kolmekümnendate aastate kodukaunistamise kampaania ei tähendanud ainult majade välisilme ja aedade särama löömist. Eestlase kodu muutus ka seespoolt. Esile kerkis terve hulk kunstnikke-disainereid, kes kujundasid esemeid üha nõudlikumale maitsele. Nad muutsid julgelt seni valitsenud rahvuslikke stampmotiive. Nende esemete teostust iseloomustas väga kõrge kvaliteet nagu luksusesemetele kohane. Nende nimedest kujunesid kaubamärgid, mida tunti ka piiride taga.
Sarja varasemates lugudes on neist meestest jäädvustatud kolm – Johannes Lorup, Eduard Taska ja Roman Tavast. Neljandana siia ritta võiks lisada metallikunstnik Otto Tammeraidi.
Otto Tammeraid on sellest nelikust noorim – septembris möödub tema sünnist sada aastat – ja kõige vähem tuntud. Tema looming hakkas suuremat tähelepanu pälvima alles kolmekümnendate lõpul, kuigi kunstnik eksponeeris oma töid juba kümnendi algul. Aga nii nagu Lorupil, Taskal ja Tavastil, kulus Tammeraidilgi oma nime ülestöötamiseks hulk aastaid.
Tallinnast pärit Tammeraid õppis Riigi Kunsttööstuskoolis skulptuuri ning täiendas ennast seejärel kullassepatöö alal Saksamaal. 1927. aastast alates töötas ta kaua aega joonistus- ja käsitööõpetajana. 1935. aastal sai Tammeraidist Riigi Kunsttööstuskooli metallitöökoja juhataja. Siitpeale hakkas ta ka ise tõsisemalt metallikunstiga tegelema.
Pöördepunktiks Otto Tammeraidi elus kujunes 1938. aasta. Sel aastal pälvis ta oma elu kõrgeima tunnustuse – aumedali Rahvusvahelisel Käsitöönäitusel Berliinis. Ja samal aastal asutas Tammeraid Tallinnasse Ahju tänavale oma metallehistööateljee. Tema valmistatud esemetele on sisse pressitud ka firmamärk: “OTTO TAMMERAID”.
Tammeraidi töökoda tootis hõbetaondis taldrikuid, kausse, kastikesi, pandlaid, preese, käevõrusid jt esemeid, mille kujundus pärines rahvakunstist. Lisaks neile lõi ta dekoratiivseid küünlajalgu ning ovaal- ja valgustusarmatuure. Nendes oli rohkem kunstniku isikupära ja rahvakunsti mõju on siin heal juhul vaid aimatav.
Tammeraidi peetakse üheks veendunumaks rahvusliku suuna pooldajaks Eesti tarbekunstis. Samas erinevad tema tööd rahvusliku joonega masstoodangust. Sarnaselt kunstnik Adamson-Ericule ei võtnud ka Tammeraid rahvuslikke motiive üks-üheselt üle, vaid arendas neid edasi. Ja seda Adamson-Ericu eeskujul. Mõlemad mehed hindasid teineteist. Kui Adamson-Eric tegi 1930ndate teisel poolel kavandeid metallesemeile, valis ta nende teostajaks just Tammeraidi.
“Otto Tammeraidil on metall jäänud selleks, mis ta on. Siin on teatud arhailisus koos moodsa mõtestatusega leidnud otstarbe ja ilu,” iseloomustas kunstniku loomingut keraamik Valli Eller.
Rahvakunst polnud aga Tammeraidile pelgalt ideede ammutamise koht. Ta töötas ka pikemat aega Eesti Rahva Muuseumis. Ja kogus ise suure entusiasmiga vanu ehteid, kanne, piipe, keppe ja vappe. Tammeraidi rahvapäraste ehete kogu oli suurim erakogu Eestis, kuhu kuulus üle 1300 eseme. Kahjuks hävis see väärtuslik hõbedakogu suures osas sõjatules ja ainult vähesed esemed sellest asuvad Eesti Rahva Muuseumis. Sõjatuli hävitas ka Tammeraidi ateljee ja töökoja.
Kõigi nelja andeka mehe saatus oli sarnaselt traagiline. Lorup, Taska ja Tavast arreteeriti pärast juunipööret ning nad surid sõja ajal Siberis. Tammeraid aga mobiliseeriti 1941. aastal Punaarmeesse. Ta elas küll üle Leningradi karmi blokaaditalve, kuid rohkemaks polnud tal enam jõudu. Tammeraid evakueeriti 1942. aastal tagalasse Kamõšlovi, kus ta ka suri. Tammeraidi täpne surmaaeg pole tänaseni teada.
Otto Tammeraidi loomingut hinnates küsis kriitik Eduard Ahas: “Kas ei oleks meie kodukultuuri suhtes otse viimane aeg veidi tõsisemalt mõtelda kinkeesemete laadi ja mõtte eestistamisele ja muutmisele? Asendagem auhinnakarikad, ristilapse-puditopsid ja vabrikute peekrid maitsekate kunstkäsitöö-mälestusesemetega, millesse on sisse graveeritud või taotud tükikene meie oma rahvuslikku minevikku.” Selle 1940. aastal kirjapandu üle tasuks mõtelda tänapäevalgi.
