Tüdruk mustvalgest maailmast
Eskimote keeles on mitukümmend sõna lume jaoks, mille eristamine on nende elus ülioluline.
Iris on hallide toonide meister. "Ma näen, et lapse riietel ükski värv ei kordu, et need on kõik erinevad, aga ma ei oska neid nimetada. Sukkpüksid on heledamad. Kampsunil on see värv tume, see on vahepealne, siin ees on Miki-Hiir. Kujundeid ma kõiki näen. Ainult mõned kindlad pruuni ja punase ning rohelise ja sinise varjundid sulavad kokku, kui need kõrvuti satuvad. Vahel ma näen ka kollast värvi, aga siin vist kollast ei ole," lõpetab Iris küsivalt.
Tegelikult on – pisikese Aliise (üheksa kuud) kampsikul ilutseb Miki-Hiire kõrval ka kollane koer Pluto.
Sõrmedega riiulis üle raamatuselgade libistades peatub Iris potisinisel. "See värv tundub mulle kole. Raamatu peal see ei häiri, küll aga suurel pinnal nagu näiteks autol."
Natuke kollast ja teist natuke koledat on ka ainsad kõrvalekalded heleda-tumeda skaalast, kuhu Irise jaoks paigutuvad kõik muud värvid. Kusjuures näiteks pojengiroosa kampsun näib talle tumedam kui sinised teksased. Ka oma maasikpunast jopet näeb Iris nii tumedana, et kellegi teise seljas peaks ta seda kindlasti mustaks. Kord ostis Iris pidulikud pikad püksid, arvates, et sellised on kõik soliidselt musta värvi. Aga ennäe, kodus sai teada, et need on hoopis erepunased. Aga mis siis, ilusad ikkagi.
Tütrele on Iris kogemata ostnud ka helesiniseid sipukaid, neid roosaks pidades. Nii et tavaliselt eelistab Iris poes garderoobi täiendada koos värvinõustajaga, kelleks varem oli ema või õde, nüüd enamasti abikaasa. Iris vaatab lõiget, mees soovitab, millised värvid kokku kõlksuvad.
Iris vaevub end meikima haruharva, vahel teatrisse minnes ripsmeid või huuli, sest ta ei näe peeglisse vaadates erilist vahet. Küll aga on looduslikult pruunipäine Iris mänginud juuksetooniga. Küsib enne juuksurisse minekut mehelt nõu ja esitab soovi: palun punakat läiget! Viimati värvis ta juuksed kodus mustaks ja jäi peeglisse vaadates tumeda läikiva peaga igati rahule.
Ravimid, mis muudavad värvitaju
Ütlemata üleüldine statistika ütleb, et maailmas sünnib tuhande lapse kohta kaks, kel on nägemispuue.
Täpset statistikat pole tehtud, kui palju eestlasi näeb maailma mustvalgelt nagu Iris. Paar-kolm? Nelikümmend? Igatahes on see ülimalt haruldane. Kas nii võib elu jooksul juhtuda igaühega?
Mitte küll mustvalget pilti, kuid siiski värvitaju häireid võivad tekitada muuhulgas sellised ravimid nagu digitaalise preparaadid, Thioridazine, Sildenafil, Ethambutol jt. Värvitaju mõjutavad ka mitmed nägemisnärvi ja silma võrkkesta haigused, samuti kae.
Tartu linna polikliiniku silmaarst Leili Soovere märgib: "Näiteks tuberkuloosiravimite pikaajalisel võtmisel võib värvitunne muutuda. Inimene ise seda ei märkagi, aga kui me talle värvitabeli ette paneme, siis saab aru, et ta ei näe näiteks rohelist või punast."
Iris sattus mustvalgesse maailma sündides. Põhjuseks ümber kaela põimunud nabanöör, mistõttu vastsündinul tekkis õhupuuduse tõttu ajukahjustus.
Kolme-nelja aastasena rääkis Iris omaette, et joonistame nüüd ilusa rohelise kuusekese, ise hoolega sinise vildikaga sorgeldades. Nii avastasidki ümberkaudsed, et laps ei näe värve – õpeta või ära õpeta, meelde ei jää midagi. Trikk: Iris lasi endale vildikate värvid ära seletada ja jättis meelde nende järjekorra karbis. Nii et kui keegi polnud vahepeal vildikaid segi ajanud, sai ta päris hästi hakkama.
Silmaarsti juurde sattus Iris juba imikuna, valguskartlikkuse tõttu. Näiteks kui väljas paistab ere päike, siis ta ei näe aknast õue. "Õhtul ma näen küll aknast välja. Hämaras näen ma päris hästi, mitte küll päris kottpimedas. Kui õhtul läheb pimedaks ja ma toas tule ära kustutan, siis abikaasa ei saa aru, kus mingid asjad on, aga mina näen neid kohe," tähendab Iris.
Päikeselisel päeval varjab Iris silmad tumedate klaaside taha: ilma selleta lähevad silmad kissi ja hakkavad vett jooksma. Silmade valguskartlikkuse tõttu on Irisel ka raske (ehk endise liigituse järgi II) invaliidsusgrupp, mida ta peab iga paari-kolme aasta tagant uuendama. Kuigi arstide sõnul pole tal nägemise paranemist loota.
Kooli ajal ei tundnud Iris ennast kuidagi isemoodi olevat, sest ta õppis Tartu Emajõe koolis, kus kõik lapsed on nägemishäiretega. Ei häiri Irise elamine mustvalges maailmas ka tema sõpru-tuttavaid ega Raivot (27), kellega Iris kolme aasta eest internetis tutvus ning kahe ja poole aasta eest abiellus.
Tühja neist pisiviperustest nagu sel ilusal pühapäeva hommikul, kui Raivo tegi hommikusööki ja Iris veel põõnas voodis. Kui söök valmis, kutsus mees Irise lauda. Kuna nad mõlemad joovad kohvi piimaga, valas Iris kärmesti mõlema tassi sortsu piima. "Abikaasa hakkas naerma ja ütles, et tegelikult ta endale täna hommikul kohvi ei teinudki, see oli hoopis puljong, mille peale ma piima valasin," räägib Iris.
Valgusfooridega saab Iris hakkama tänu sellele, et roheline tuli paistab talle valgem kui punane. Ainult üle väga laiade teede ei näe ta valgusfoori tulesid ning söandab teele astuda alles siis, kui rahvas liikuma hakkab.
Esimest korda elus tundis Iris enda erilisust, kui hakkas tööd otsima.
"Meie vajame tervete silmadega inimest"
Kõrgharidus, töötahe, särav naeratus, arvutioskus, keeled – mida veel tahta?
"Ega eriti ei taheta tööle võtta, kui värve ei näe," nendib Iris, kes on lõpetanud ärijuhtimise Mainori kõrgkooli Tartu õppekeskuses.
Tudengina otsis ta kooli kõrvalt osalise ajaga tööd. Näiteks müüjana väikeses riidepoes. "Kaks-kolm päeva olin seal olnud, siis nad juba teadsid, et ma näen natuke halvasti. Kükitasin ja panin mingeid riideid korda, minu selja taga seisnud müüja läks sel ajal minema. Selja taha ei näe ju keegi ja vaiba peal ei kuule samme ka. Hakkasin sellele müüjale midagi ütlema, aga selja taga oli mul hoopis klient. See müüja läks kohe ülemustele rääkima ja järgmisel hommikul öeldi mulle konkreetselt, et meie vajame tervete silmadega inimest," meenutab Iris.
Ettekandja oli ta poolteist kuud. "Seal paistis päike aknast sisse ja ma kissitan valges silmi. Kliendid tulid küsima, miks mul silmad pilukil on," seletab Iris, kes seepeale ise töölt lahkus.
Eriti palju on ta otsinud sekretäritööd. Tulutult. "Mõnel pool on olnud vaja autojuhiluba, päris paljudel tööintervjuudel on küsitud, et miks sa silmi kissitad," seletab Iris. "Optikakaupluse juhatajaks oleksin peaaegu saanud. Sealt öeldi mulle, et muidu valiksime teid, aga ei saa, sest siin on vaja värve näha, et päikeseprillide klaase tellida. Ma ise arvan, et seda prilliklaaside valimist oleks saanud korraldada, oleksin kellegi teisega nõu pidanud."
Iris on internetist lugenud spetsiaalsete kontaktläätsede kohta, mis varjavad päikest nagu päikeseprillid. Sarnaseid päikeseläätsi kannavad näiteks sportlased. Iris loodab, et niisuguseid läätsi kandes ere valgus teda enam ei segaks. Ainuke viga – Eesti prillipoodides pole ta päikeseläätsi müügil leidnud.
Praegu ei mahu Irise päevadesse pisikese lapse toitmise-jalutamise kõrval suurt muud kui paar korda nädalas aeroobikatrenni. Ent edaspidi loodab Iris leida praeguses elukohas Tallinnas töö lihtsamalt kui endises kodulinnas Tartus. "Tahaksin töötada kuskil firmas sekretärina, et saada oludega tuttavaks, ja siis jätkata turundustöö või personalitöö alal. Siin on hästi palju tööpakkumisi, midagi peab ikka õnnestuma," usub Iris.
Oi kus sul veab, et sa seda koledat värvi ei näe, on Irisele vahel sõbrad öelnud.
Oi kui õudne, oi kui hirmus, on Irise mustvalgest nägemisest kuuldes soigunud mõned võõramad inimesed. “Minu meelest ei ole hirmus," ütleb Iris. "Ma olen nii harjunud. Vahel olen mõelnud, et oleks huvitav näha kas või hetke nii, nagu teised näevad. Aga ma olen mõelnud, kas see ära ei tüüta, kui on hästi palju värve. Kas see mind häirima ei hakka?"
