Tekstiilikunstnik igavesti

Signe Kivi on poliitikukarjääri kõrvalt ka tekstiilikunstile truuks jäänud. Peagi hakatakse Kreenholmi vabrikus tootma tema disainitud kangast, valmimas on näituseprojekt ja lisaks õppejõutöö Kunstiakadeemias. Kolleegiga vestleb Anu Samarüütel.

Kas poliitikuna ei hakanud sinu allasurutud loominguline pool vägisi välja pressima? Tabasid end paberiservadele kavandeid kritseldamast?

Loomulikult ma kritseldasin! Loomulikult! Ja pildistasin. Ma küll ei näe ühtegi sellist võimalust, et kee­gi saaks kunstnikul mõtteid kee­la­ta. Nad ju tulevad ikka, ideed ja mõtted. Rii­gitöö oli väljakutse. Püüd teha midagi teiste ini­meste heaks. Suruda oma asjad taga­plaa­ni­le.

Kas tunned, et poliitikas tööta­mi­sest oli sulle kui kunstnikule ka kasu?

Tahaks loota. Näiteks praegu see projekt, mi­da ma pakun märtsi alguses toimuvale ON Grupi näitusele, on seotud kul­tuu­riminis­teeriumi-perioodiga. Ma arvan, et ma ei oleks selle mõtte peale muidu kunagi tulnud.

Millega oled viimasel ajal tegelenud? Oled tagasi kunstiakadeemias õpetamas?

Ega ma ei olegi sealt eriti eemal ol­nud. Ma alustasin ministrina 1999. Kuid 1997 olin ma ju kandideerinud kunstiakadeemias professo­riks. Plaanid olid kõik tehtud, mul oli profes­so­ri täiskoormus, sügisel 1999 oli mul ka dip­lo­mand. Kui ma tagasi mõtlen, siis on us­ku­ma­tu, et ma sain õppejõuna hakkama ja ka mi­nistrina ei astunud väga ämb­ris­se. Mee­letu kontsentratsioon! Aga siis jäin ma kuns­ti­aka­deemiast ik­ka­gi eemale ja 2001. aasta jäi päris va­hele – ma tahtsin riigi asjadesse rohkem sü­veneda –, kuigi mingi kokkupuude oli ikkagi.

Möödunud aasta augustist oli mul aga selge, et ma tahan lihtsalt mõnda aega olla niisama. Kõik küsivad, et mida ma tegin, kas mul on ikka tööd. Ma mõtlesin, et kui ma vastan ini­mestele, et ma tahtsin olla niisama, siis paljud ei mõista mind, aga ma olingi neli kuud nii­sa­ma. See tähendab, et mõtted mui­dugi tiirle­sid ja settisid, aga muidu ma magasin poole päevani, siis ärkasin üles, tegin pe­rele süüa. Harjutasin ennast päeval magami­sega, soovitan kõigi­le! (naerab laginal)

Nüüd on mui­dugi jälle läinud niisuguseks rattaks, et ma lihts­alt ei tea... Aga alla ma ka ei anna! (lük­kab mu ette lillelise riideriba) Kaheksandas klassis ma tikkisin endale selle Mu­hu tekkidest ins­pi­ree­ritud vöö. Siit hak­kas­ki hargnema see, et tahaks teha mingit vär­­vi­list, Muhu motiividega kangast ja seda Kreenholmile välja pakkuda. Ma käisin läi­nud nädalal ka Mu­hus, Muhu muuseumis, pil­distasin ja uurisin tikkijate kohta. Ühesõna­ga, mõtted on praegu rahvakunsti lainel. Ma olen küll andnud Riigi­ko­gu ees vande, aga see loomine tuleb välja niimoodi, et ­täiesti PÖÖRANE! Nüüd on küll selline hetk, et kui oleks üks pisike ateljee kahe abilisega, siis saaks tohutult palju vahvaid ideid teoks teha!

Kas sul ei ole ateljee avamise plaani?

Ei. (naerab) Seda plaani hetkel mul küll ei ole.

Kui oled teiste heaks palju teinud, kas ei teki tahtmist tegeleda mõnd aega vaid iseendaga?

Ma olen aru saanud, et ega ma ei muutu ja mind on lihtsalt kogu aja huvitanud ka mitte­kunsti asjad. Kui ma viimase ajani olen na­g­u püüdnud seda välja vabandada, et oi, andke andeks, olen selline, siis nüüd ma olen aru saa­nud – pagan võtaks, miks ma peaksin va­ba­ndama! Selle arusaamiseni jõudmiseks oli­gi mul seda niisama vedelemise aega vaja.

Võibolla on paljudele pettu­mu­seks, et ma tegelen paralleelselt kahe väga erineva asjaga. Aga esimest korda elus ma aktsepteerin seda ka ise iseendas, mis on hästi oluline. Seda ma võin küll öelda, et kunstitegemist, eriti just õpetamist, ei jäta ma mitte kunagi! Mulle meeldib tegeleda noorte loojatega ning mul ei ole kade anda neile oma häid mõtteid, ausalt ei ole. Nendel on ju alati mulle nii palju anda.

Millal sinust sai sina? Millal sa tundsid, et oled küps tegija?

Ma olen küpseks saanud kindlasti inimesena – ma nimetan ennast selliseks kenaks kesk­ea­li­seks. Aga kunstnikuna? Kui ma kunstiüli­koo­li astusin, olin ma väga noor. Ma ei suuda isegi meenutada, miks ma läksin just tekstiili. Te­gin sisseastumiseksamid ka sisearhitektuu­ri, aga seal oli vaja joonlauaga tõmmata. Ma ei ole üldiselt tugev olnud kahe joone paral­leel­selt tõmbamises. Mitte kunagi (naerab kõ­la­va­lt). Ma ei arva, et ma kunstnikuna oleksin valmis. Teised ütlevad, et mul on oma käekiri, aga see on ka nagu muutunud. Praegu ta­haks tegeleda jõulise rahvakunstiga. Kaas­­aegses võtmes – kaasaeg­ses, eks! See tänase päeva nägu on minu meelest jube oluline, ilma sel­leta ei saa kohe mitte kuidagi.

Vaatasin täna hommikust peale sadu pilte oma töödest. On ikka uskumatu, kui eri­ne­vaid asju ma olen teinud. Alustasin hästi suur­te mustvalgete trükikangastega, millel olid tohutud pealkirjad – “Taevane raev” ja “Kirg” ja ma ei tea, mis seal kõik oli. Siis oli üks periood pärast ühisnäitust Jaak Arroga aastal 87. See oli muuseas hirmus hea näitus. Iga kangas oli kümnesse! Mulle on teised teks­tiilikunstnikud öelnud, et võtku ma nüüd need vanad disainid ja pakkugu neid tootmis­se. Need tulbid ja sidrunid – mõtle, ma olen need kõik ära kinkinud! Mul ei ole ÜHTEGI kangast! Nüüd andsin tarbekunsti­muu­seu­mi­le selle kollaste sidrunitega kanga, et ma ju­mala pärast sedagi kusagile ära ei kingiks. Seejärel tegin ma täiesti mittetekstiilseid as­ju, nagu “Laastuvaip” ja “Vesikardin” tar­be­kunsti­muu­seu­mis. Siin on üks Soome projekt, laastudest tee üle järve. Siis jõudsin ma tagasi lillede juurde – ristusid minu loojanatuur ja harrastustendroloog, kes ma olen – Kreenhol­mi slaavilikud sitsikangad koos elavate lille­dega. Enne seda oli veel ka Kunstihoone akna pakkim­i­ne – mulle on Christo kogu aeg meel­di­nud.

No ma tegin absoluutselt kõike! Siis aga tuligi näitus “Rutiin”. Seal oli mõte kasutada olemasolevaid lillelisi kangaid ning trükkida nende peale veel oma lilled. Niisiis ikka jälle selle armsa trüki juurde tagasi, mis ON nii suurejooneline. Ma olen ikka trükiinimene. Ma olen küll juhendanud vaipu ja saanud hakkama ühe väga suure gobelääniga, mitte küll ise kududes, aga kavandades ja juhendades. Rahvusraama­tu­kogu suur gobelään on minu au­torlus. Aga trükk mulle sobib, sest ta on suhteliselt kiire, sa näed oma tulemust.

Kuidas sujub koostöö Narva Kreenholmiga?

Narva Kreenholm on üks väga tore koht! Näed, need on sellised ringðabloonid, mille sis­se kallatak­se värv, nad on iseenesest juba ilu­sad. Neid on seal tuhandeid, nad hoiavad KÕIK alles! Ruum, kus need seisavad, on na­gu näitus, sinna peaks inimesi viima piletiraha eest. Ja kuidas tuleb kangas! Üks asi on see, kui sa trükid ise, sul on suur raam ja sa oled käpuli trükilaua peal. See on üks võimlemine. Tööstuses aga tuleb see trü­ki­tud kangas masinast sadade meet­rite kau­pa. See on võimas! Oma kangaga ma ei ole seda veel näinud, sest minu kangast on Kreen­holmis tehtud alles ainult pisikesi eks­perimentaalkoguseid.

Mina olen tõesti üks kanga-inimene! Ema õpetas mind õmblema ja 7. klassist tegin kõik riided endale ise. See tähendas, et ma sain õmmelda just nii lühikese seeliku, kui taht­sin. Siis tuli ju mini moodi ja mul oli 33 cm pik­ku­ne kooliseelik! Muidugi sai ikka käidud kangapoodides. Seesama Kreen­holm, mis on prae­gu Sangar – ALATI oli seal järjekord. See oli üks mõte “Rutiini” näituse taga. Trükkisin nendesamade ajalooliste Kreen­­holmi kangas­te peale. Neil on oma muu­seum, kus on igast toodetud kangast 20 meetrit. Kujutad ette, nad andsid mulle igast­ühest kolm ja pool meetrit! Ma olin väga õnnelik. Ma võtsin tük­ke eri ajastutest, alates 20. aastatest, ja ka selliseid “koledate” vär­vi­kombinatsioonidega kan­gaid. Just nendest tulid päris huvitavad näitusetööd. Kreen­hol­mis on tohutult potent­siaali, kas või kui need­samad aja­loo­lised mustrid taas tootmis­se tuua.

Kuidas läheb sinu ristpiste-must­ri tootmisse juurutamine?

See disain oli Kreenholmil Frank­fur­di messil väljas, ning asi on hästi lootusrikas, aga mulle tundub, et ma saan seda veel natukene parandada. Kuna ma ei tee päris uut asja, vaid püüan olemasolevat disaini toot­misele kohandada, siis on see pä­ris keeruline. Ma tegin ju selle must­ri tükk aega tagasi valmis, mõt­lemata mingitele tehnilistele pii­rangutele. Aga Kreenholmi poolt tuli pakkumine, et prooviks seda ka toota.

Kas sa intuitiivselt tabad moodi, või vaatad ajakirju ka?

Kunagi pole vaadanud, tegelikult minu meelest... kui sa ELAD, siis sa ju NÄED ja ongi tore, kui sa näed teistmoodi. Ma olen saanud häid mõt­teid moest ja arhitektuurist. Aga ma ei ole kunagi spetsiaalselt läi­nud raamatukogusse ideedeja­hile. Ku­idagi need ideed nagu tulevad. Ma kritseldan mõnele paberile ja viskan sahtlisse, õigel hetkel leian need sealt jälle üles ja saan edasi minna.

Kas sul ei ole seda tunnet, et Eesti tarbe­kunst põeb ja ei ole prestiiþne?

Ma ei ole sellega nõus. Meil on nii vahvaid noori, kes on osanud leida tarbekunstile – üld­se mitte paha sõna: TARBE, TARVILIK, TA­HAN, TAR­VITAN, igatahes meeldib mulle rohkem kui rakenduskunst – täiesti uue hinguse. Kõik need vahvad väi­kesed disainiettevõtted ja poed.

Just tekstiilikunstnikud on ol­nud hä­sti tub­lid. Siinsamas kesklinnas on mitu stuudiot ja saadaksegi hakkama! See ei ole kindlasti enam see galeriisse müügiasjade voh­mi­mi­ne, millest peab ka muidugi aru saama, aga vahepeal see ületas piiri. See ei olnud enam ilus disain, tarvilik, ega olnud ka pilvepealne asi… Või noored mööblikunstnikud. Ma ei ta­ha küll ületähtsustada seda sõna “no­ored”, sest on olemas “loojad”. Loomine, see ei ole amet, mis lõpeb pensionieaga. Ma olen täiesti veendunud, et ka meie sinuga oleme kindlasti sellised vinged vastikud vana­moorid, kes ela­vad kaua ja loovad kaua (hahahaa).

Kes on su mõjutajad nooruses?

Uhkusega hinges võin öelda, et suures osas minu kodu ja minu ema. Ma pean oma ema väga hea maitsega inimeseks. Ta õmbles kõik asjad endale ise ja käis väga moekalt riides. Ta oli koolidirektor. Mäletan ühte helesinist suur­te nööpidega kleiti, passe lä­bilõikega – see oli 60. aastate algus. Prae­gu vaatan – kui LÜHIKE see oli! Di­rek­torina istus ta suure koolipildi kes­kel – ilus, natuke üle 30aastane nai­ne. Või see, et mu isa tegi kõik mööbli koju ise. Kust 60ndatel ideid ammutati – ajakirjast Kunst ja Kodu. Seal oli Bruno Tombergi lehekülg: “tee­­me endale ilusa lihtsa riiuli”. Ilu­sad lihtsad riiulid! Us­kumatult mu­gavad ja kenad tugi­too­lid, mis on praegugi veel suvilas olemas. Ma arvan, et kõik see kujundas mind. Mu ema oli ka harrastusmaalija ja joo­nistaja. Ma mäletan, kui­das me läksime maal karjamaa­le. Ema võttis maalikasti kätte, pani selle seisma. Endal oli niisugune ilus sitsikleit – moodne – seljas ja hak­kas maalima – no mis sa veel tahad! Edasi tulid kõik need muud asjad.

Siis, kui ma olin keskkoolis ja üliõpilane, mõjutas hästi palju muusika. Aga ka avarus, paljudes asjades, mitte ainult ruumis või looduses. Tegelikult on mind väga palju mõ­ju­tanud ka Eesti kunst. Kui ma läksin kooli õp­pejõuks, siis ma kutsusin Andres Toltsi and­ma ühte väikest kursust. Ta oli nii üllatunud. Ma ütlesin, et mina olen teda alati pidanud väga heaks tekstiilikunstnikuks. Ta on ka seda sitsi-asja, kirjude pindade komponeerimist, oma maalides kasutanud. Ka minu kangad olid hirmus kirjud. Kunagi ei ole ju nii, et punane lamp lööb peas põlema – ahah, see asi oli temast inspireeritud, aga tagantjärele on päris põnev neid seoseid leida.

Kas sul on ka sisemine tsensor, kes ütleb, et mingit asja nii ei tehta?

Vanasti me kogu aeg kaklesime Kal­ju­ga sel teemal. Ma olen ju väga kor­ralik, õppinud korralikku trükki. See tähendab, et ei tohi olla mingit näpujälge või vahet. Ma mäletan esi­mesi töid, mis ma tegin, ma või­sin neid kümneid kordi ümber trük­ki­da, sellepärast et ma olin nii nõud­lik.

Me tegime kunagi koos Mai­lega (Grün­­bergiga – Toim.) tooli. Ma oota­sin siis kaheksandat kuud Kalju Karli ja trükkisin seda tooli­kan­gast, aga ei tulnud ega tulnud korralik väl­ja. Issakene, suure kõhuga trük­ki­sin! Ja lõpuks ma ikkagi ei saanud sellist, nagu ma tahtsin! Ma mäletan, et Maile ka juba ahastas, et “tae­vas appi, halasta nüüd enda peale, mis sul viga on? KÄIB KÜLL!!!”. Ma ei ole kunagi selline olnud, et “käib küll”.

Lood Signest

Laastuvaip
Kui Signe käis kunstiinstituudi tekstiiliosakonnas, siis õpetati seal muuhulgas ka laastuvaiba kudumist. Laastutehnika on üks eriti keerukas telgedel kudumise tehnika.
Signele laastuvaiba tegemine ei istunud mitte üks raas. “Kuidas ma põdesin! Küll ei tulnud kavand välja, ja telgede taga olin ma tohutu hädakott. Siis ma mõtlesin, et ma MITTE KUNAGI ei hakka ise mingit laastuvaipa tegema!” meenutab Signe.
Aastaid pärast kooli lõpetamist tuli laastuvaip uuesti meelde. Mõttekäik oli umbes selline: kuna päris laastuvaip oli väga keeruline, siis teeks õige sõna-sõnalt võetava laastuvaiba. Signele meenus, et kui ta oli paariaastane, siis vanaisa tõmbas maal ise laastu. Ta sõitiski isa maakoju ja leidis sealt laastuhunniku. Üllatuseks nägid need vanad laastud välja täiesti nagu uued, ehkki olid 40 aastat tagasi tõmmatud! Tavaliselt läheb laast ilmastiku käes ju kohe halliks, need olid aga kollased. Laastuvaip saigi tehtud ja eksponeeritud näitusel Tallinna Tarbekunstimuuseumis.
Laastuvaibaga seoses on aga veel üks lugu. Signe oli siis kolmeaastane ja vanavanemate juures maal. Oli ilus päikesepaisteline suvepäev ja vanaisa tõmbas masina peal laaste. Pere suur hundikoer oli otsinud päiksevarju laastumasina alt ja oli üleni mattunud laastuhunniku alla, ainult saba paistis. Väike Signe tuli õue, nägi saba ja muidugi tõmbas sellest. Koer kargas RAUH püsti, aga nii õnnetult, et väikse Signe nina jäi koera hammaste vahele. “Sellest ajast peale on mul selline nina,” naerab Signe. Koer aga pani metsa ja ei tulnud enam kunagi tagasi ning küllap lasid külamehed ta hundi pähe maha. Signe aga viidi Raasikule velskri juurde, kus ta ninale tehti mitu õmblust. “Koer ei olnud ju süüdi,” ütleb Signe. Vot selline pikk ja dramaatiline lugu ühe laastuvaiba taga.
Tööeesrindlane
Pärast kunstiinstituudi lõpetamist töötas Signe rahvatööndusettevõttes Kodu, kavandades kardinaid ja laudlinu. Vana tööraamat tõendab, et Signe sai selle aja jooksul kaks korda preemiat “eesrindlike toodete juurutamise eest”. Esimesel korral 12 ja teisel 40 rubla.