Meretagused üllatused
Olen veetnud suvesid Vilsandil juba üle 30 aasta. Tänavu aga üllatas saar mind enneolematult. Jaanuaritorm oli rannajoone meie Väike-Vilsandil lausa ära muutnud. Kus enne oli paar lahte, seal oli nüüd rand sirgeks tõmmatud, neemed mujale paigutatud. Ennegi mõnusas ujumiskohas vanas sadamas oli merepõhi kruusast puhtaks pühitud ja päris liivane, kruus aga oli kuhjatud paarikümne meetri laiuse vallina üles rannale, vastu kadakaid. Selliseid laiu kruusavalle oli mujalgi. Mõnelgi pool oli adru- ja mullakiht ära kooritud ja paljastus mõnus pank, kohati suisa kiviparkett. Mina olen mere tegevusega rahul, pärast esimest ehmatust leian, et ka nii on väga tore.
Teine üllatus tabas mind Pangale minnes. Vanasti käidi seda teed mööda Panga pool heina tegemas, kas hobuse või traktoriga, kuid viimasel ajal enam keegi seal heina ei tee ja rada metsistus vaikselt. Meie küll läksime seda pidi mere äärde, oma lemmikujumiskohta, ning suvel oli seal teisigi käijaid, nii et lõplik kinnikasvamine teed ei ähvardanud. Vajaduse korral, kui enam läbi ei pääsenud, olen minagi sealt teele langenud puid ja oksi koristanud ja ette kasvanud oksi maha saaginud.
Nüüd aga ehitatakse sinnakanti uut maja. Oli raske oma silmi uskuda, kui esimesel õhtul Pangale jalutades leidsin tee servadest hulganisti sodiks sõidetud kadakaid ja muid põõsaid, koguni mände, teelt hunnikutena suuremaid ja väiksemaid oksi, mis ilmselt olid koormale ette jäänud, siit-sealt vedelemast suuri teepinnast välja rammitud kive – nendest jäänud auke polnud keegi püüdnudki siluda. Üleüldse polnud keegi püüdnud midagi siluda. Olin üsna vapustatud. Hea algus uues kohas! Kõigele lisaks on tegemist looduskaitsealaga. Sellise inimtegevusega ei saa kuidagi rahul olla.
Mida siis nüüd ette võtta – minna looduskaitseala direktori, vallaametnike jutule? Kõigepealt rääkisin siiski läbustajast autojuhiga, kes ütles, et mis saab tema parata, kui masin lihtsalt ei mahu läbi. Kuid loomulikult, kõik tehakse korda, täiesti selge, enesestmõistetav. Aga millal? Siis, kui maja valmis? Seni aga venib läbi saare kilomeetripikkune ehitusplats? Minu puhkus on lühike, ja seda teed käin ma iga päev. Sai kokku lepitud tähtaeg, millal tee korda saab (minu hinnangul ei nõudnuks see rohkem kui kolm-neli tundi), kuid selleks ajaks polnud midagi tehtud. Siis mõtlesingi, et tuleb sellest kirjutada. Töömehed küll ütlesid, et nemad tahtsid minna koristama, aga ülemus keelas, et enne ei saa, kui üks teine töö valmis - masin selleks maksvat 500 krooni päev. Minu puhkus sai läbi. Nüüd olevat rada küll korrastatud, aga minu silme ees püsib ikka see masendav pilt.
Ja üldse tundub kogu värk mulle jabur. Kas poleks normaalne kitsast teed juba enne liiga suure autoga sinna sõitmist tsiviliseeritud viisil laiendada? Kas ei poe naha vahele paha tunne puid-põõsaid puruks sõites ning nädalate kaupa seda laastatud maastikku läbides? Ja kas ikka peabki autojuht selle peale mõtlema? Mu meelest peaks selline asi elementaarselt töökorraldusse kuuluma, et materjalide kohaleveoks rajatakse kõigepealt tee, mitte ei sõideta lihtsalt kõigest üle nagu sõda. Eriti imestasin, kui kuulsin, et ehitusettevõtja on mees, kes varem töötas sealsamas looduskaitsealal ülemusena. Kuidas temal küll ei tulnud pähe, et selline ehitustegevus on ju loodusvaenulik? Või on mõtet loodusele mõelda vaid siis, kui amet otseselt kohustab?
