Paavstid, viinapuud ja Godot
Provance mõjub põhjamaisele tüübile šokeerivalt, sest siin on kõik liiga täisvereline. Temperatuurid kipuvad äärmustesse. Vihm, kui juba kord sadama hakkab, langeb taevast alla sihukese hooga, et uhub minema teed ja katkestab liikluse. Mistraal on eriti kõle ja kurnav tuul, vinge talvel ja kuivalt kare suvel. Toidud on maitsestatud nii rohkete vürtsidega ja nii maiselt, et purustavad seedimise, mis on harjunud vähemagressiivse dieediga. Vein on noor ja petlik, seda on lahe juua, kuid mõnikord sisaldab joodav rohkem alkoholikraade kui vanemad veinid, mida juuakse ettevaatlikumalt.
Peter Mayle, “Aasta Provence’is” P>
Kell 10 novembriõhtul on
Avignon inimtühi ja hääletu. Meie hotell asub raekoja kõrval, 18. sajandi
majale peale ehitatud viiendal korrusel. Tuba täidab hiiglaslik raudvoodi ja
kohe selle veerelt avaneb uks inimkõrguse piirdega (päike paistab siin ju nii
kõrgelt) ja dušiga varustatud terrassile. Mis romantika!
Karl August
Hindrey kirjutas oma Pariisi-mälestustes, et prantslannadel on laiad voodid ja
väikesed pesukausid ning nende kaelad seepärast kahtlase puhtusega, aga
tänapäeval pole see enam kindlasti nii. Ka kõige romantilisema apartemendi
juurde kuulub kogu meie reisi vältel vann (mitte üksnes dušš, nagu meil siin
kombeks) ja bidee. Järgmist ööd magan Aix-En-Provence’i lähedases parkmetsas nn
maahotellis, mida tähistati sõnaga mas (talu, farm). Minu tuba avaneb suure
aidavõtmega maja soklikorrusesse, aga massiivse kuuriukse taga oli
raamatukapiga salong ja punase plüüšiga kaetud vannituba.
Avignon on
ajaloos peaaegu sama palju kannatanud kui eesti rahvas. 1. sajandil oli sel
kohal Rooma koloonia Avenio. Pärast Rooma riigi langust tulid barbarid ja
rahvaste rändamine ning lõpuks maurid. Karl Martel vallutas Avignoni 737. ja
739. aastal mauride käest kaks korda tagasi. Avignon kuulus Burgundia
kuningriiki, hiljem Toulouse’i ja Provence’i krahvidele. 1226. aastal, siis kui
eestlased ristirüütlitega võitlesid, hakkasid Avignoni elanikud vastu Louis
VIII ristisõdijatele, kes tahtsid minna albilasi nottima. Albilased oli
katarite – algkristlusest lähtuv õpetus, mis katoliiklikke kombeid eitas –
viimne vool. Kangelasliku vastupanu käigus purustati suurem osa linnast.
1309. aastal algas nn Avignoni vangipõlv: Prantsuse kuningas oli muutunud
nii tugevaks, et käsutas paavsti Roomast Avignoni. Vangipõlv kestis 1377.
aastani, selle aja jooksul valitses Avignonis 7 paavsti, neist viimasel,
Gregorius XI-l (1370–78), õnnestus Püha Tool jälle Roomas sisse seada. Järgnes
veel 40 aastat kirikulõhet ja Avignonis valitsenud nn vastupaavste, kes
vaidlesid Rooma kolleegidega õigusjärgsuse üle. Vahepeal oli paavste koguni
kolm-neli, 1414. aastal viis Konstanzi kirikukogu jälle sisse ühe paavsti
süsteemi. Avignon kuulus 1791. aastani ometi paavstile ja ühendati alles siis
Prantsusmaaga.
Paavstide palee on nagu hiiglaslik
Kuressaare loss. Tühi, sest pole turismihooaeg, aga sõbralik ja hele, sest
novembripäike on lausa lõikav. Valguse erilisest eredusest annavad märku kodus
ilmutatud fotod: peegelkaameraga automaatrežiimil pildistades jäävad varjus
olevad pinnad peaaegu mustaks. Eestis pole mul kunagi miskit sellist juhtunud.
Provence on ühtaegu talupoeglik provints ja teisalt suvine turistide
magneet. Vägev ajalugu ja Avignoni teatrifestivalid. Kuulsust on Provance’ile
lisanud toosama eeltsiteeritud Peter Mayle’i raamat (Kupar, 1997). Ometi
arvab Prantsusmaa turismiamet, et eestlasi võiks siin rohkemgi liikuda ja on
meie väikese ajakirjanike seltskonna (Estonian Airi ja SASi tiivul) siia külla
kutsunud. Skandinaavlased on siia juba kinnisvara soetanud, miks siis mitte
eestlased…
Et paavstidel vangipõli mõnusam oleks, seadsid nad Avignonist
umbes 15 kilomeetrit põhja pool sisse oma suveresidentsi, mille nime teab iga
veinisõber: Chateauneuf-de-Pape, paavsti uus mõis. See on maaliline küla,
laugjate nõlvadega nagu Lõuna-Eesti, ning seda ehivad küpressid, viinapuuaiad
ja veinimajad. Chateau de la Nerthe, mida külastame, on üpris lossi moodi. Üks
nimekamaid Chateauneuf-Pape’i valmistajaid kasutab piprase punaveini
kokkusegamiseks enda sõnul kõiki 13 lubatavat viinamarjasorti, millest 5 on
valged. Keldris on veini säilitustank lausa kalju sees, trellitatud
müüriorvades on aga hoiul pudelid maailma parematele restoranidele, igaühel
nimi kuldse sildikesega hoiukapile kinnitatud.
Tõeline vaatamisväärsus on
mõisa veiniaed, mille pinnas kaetud keskmise kerisekivi suuruste ümarate
lubjakividega. Võib arvata, kui hästi need soojust hoiavad, kui lõunamaa päike
on neid päev läbi kütnud. Siit-sealt leiab veel pooliku kobara korjest
puutumata jäänud Grenache’i ja see maitseb imemagus.
Rossilion on
vahemeremaadele tüüpiline kaljule ehitatud külake. Kalju, millel see asub,
koosneb aga ookerliivast. Ja kollakaspunase ookriga, mis pärineb siitsamast
küla kõrval olevast kaevandusest, on värvitud kõik küla majad. Suvel kaheks
nädalaks siia elamine üürida on keskmisele prantslasele üsna jõukohane. Kunagi
elas siin romantilises külakeses eksistentsialistist näitekirjanik Samuel
Beckett ja kirjutas näidendi “Godot’d oodates”. Vaadates seda kaunist, aga
sügiseselt vaikelulist nukulinna, tundub Godot’-ootus siia ideaalselt
sobivat.
“Siin Lourmarini külas elas Albert Camus, ja siia on ta ka
maetud,” ütleb meie reisijuht Alain korraga bussiaknast pimedusse viibates.
1961. aastal kirjutas Camus oma kolmele armukesele enam-vähem identse kirja
igatsusest ja peatsest kohtumisest ning otsustas rongiga Pariisi naasta, kus
tal olid kavas mõned teatriprojektid. Paraku tegi üks vana tuttav ettepaneku
sõita Pariisi tema autoga koos kutsuja perekonnaga. Camus nõustus, aga see oli
vale otsus. Auto libises vihmast märjal teel. Camus pöördus igaveseks tagasi
Lourmarini.
Aix-En-Provance on üliõpilaslinn. Otse katedraali vastas on
õigusteaduskond, kus nooruses õppis linnakese vaimusuurus Paul Cezanne (1839–
1906). Katedraali eest algavad sillutisele kinnitatud kuldsed jalajäljed, mis
märgivad Cezanne’i radu oma kodulinnas. Ta veetis selles linnas terve oma elu.
Kusagil ei näe ma märke aga sellest, et 1772. aastal põletati Aixi
linnaväljakul sodoomia ja mürgitamiskatse eest surma mõistetud markii de Sade’i
kujutis. Siit mitte kaugel asub ka La Coste’i loss (praegu küll varemeis), kus
aadlimees püsivamalt sadismi viljeles.
Cezanne’i ateljeemuuseum on
müüriga piiratud majake, mida ümbritseb suur täiesti metsistunud aed. Ateljees
on klassiku molbert ja kõik need pudelid ja kannukesed, mida klassik oma
piltidele maalinud. Veider mõelda, et 1950. aastail mõtles linn maja lammutada
ja krundi korrusmajade alla anda. Aga ameeriklased panid raha kokku, et
kunstniku ateljee alles jääks.
Tundub, et muuseumi noored teadurid ei ole
külalistest siiski väga vaevatud, nad seletavad meile pikalt ja
rohkesõnaliselt, et kohe-kohe on kavas hakata parki korrastama ja Cezanne’i
prügihunnikus aianurgas käivad juba arheoloogilised kaevamised, sealt on leitud
vanu nõusid ja potikilde. Ei mingit maastikuarhitektuuri ega turismiobjekti
ornungit.
Aixis on Prantsusmaa kõige meeldivam peatänav, kinnitab
Mayle. Ja suurepärased kohvikud. Meie sööme kesklinna keldrirestoranis lõunaks
foie gras’d ja homaari ning joome peale Provence’i kuulsust, Chateau Simone’i
(sügav hape, vürtsikas ürtide maitse). Ma ei taha mõelda, mis selline lõunasöök
Tallinnas maksaks. Aga siin läks 300 krooni nina pealt. Ja rikkalikult
maitsestatud rasked road, mille eest Mayle hoiatab, võivad ehk inglastele
hirmsad olla, aga eesti kõhule ei tee nad midagi kurja.