Nii jälk, nii ihaldusväärne

Meediateoreetikud on selle ammu juba avastanud. Medialiseerumine on avastuse nimi. Mida edasi, seda rohkem räägib meedia iseendast, oma kangelastest, omaenda probleemidest. Lõputud jauramised moraalitutest, ainult juhuvahekordadest mõtlevatest ja loomi lämmatavatest TV3 pseudofarmeritest tabloidlehes on sellise protsessi üks ots; meediakriitika veerukesed ja Ringhäälingunõukogu koosseisu ja ETV “allakäigu” arutelu Eesti päevalehtedes ning Lääne suurlehtede paksud meedialisad teine.

Me ei saa selle vastu midagi teha; ja kas siin ongi midagi halba? Me võime rääkida tähtsatest teemadest ja haliseda massimaitse üle, kuid kommentaaride arv SL Õhtulehe küljel näitab, mis masse huvitab, millised on tegelikud küsimused. Ja netikommijad peaksid ju ometi oleme e-Eesti helgem osa?

*

Võtsin end kokku (see ei ole mingi intellektuaali masohhistlik ägamine, vaatan ikka labasusi ja isegi naudin neid) ja vaatasin Kanal 2 paljureklaamitud “Salasuhet”. Paar korda näinud samas kanalis inglise dokuseepi “Vill@”, sain aru, kui hea on kodus teleka ees istuda ja tunda rõõmu, et ei pea jaurama ja jooma tundmatute inimeste seltskonnas. “Salasuhe” on hullem kui “Vill@” lihtne paaritamismäng; see on moraali piire testiv psühholoogiline eksperiment,mis maskeerub (vähemalt siinses kodukootuses) malevajoomapeo seltskonnamänguks.

Väga õige on “Salasuhte” saatejuhivalik, eriti medialiseerumiskontekstis. Anu Saagimi televõimetest ei tasu rääkida, nägime ekraanil pioneerijuhi praktikanti või midagi muud taolist. Kuid ta sobib sellesse maailma kui staar, keda meediata ei oleks; isegi halb poplaulja on midagi muud kui lihtne kuulus megabeibe, keda pole võimalik õieti mitte millegagi seostada peale selle, et ta on seltskonnategelane – selliseid on ju iseenesest ka palju! – ja et ta võlgneb kogu tänu oma kuulsuse eest kollaajakirjandusele.

Nüüd jääb üle oodata, milliseid "üllatusi" "Salasuhte" tegelaste kohta SL Õhtuleht ja Kroonika järgmise kuu vältel välja paiskavad. Kõik on võimalik. Igaüks teab, millega riskib.

*

ETV tegi ära asja, mis on võimalikult publikuvaenulik ja võimalikult õilis. 3. mai filmiööd tudengi- ja amatöörfilmidega oli puht kellaajalistel põhjustel raske jälgida. Kuid pärast videolt üle vaadates kinnitas nähtu, et eesti filmikunst ei ole surnud, vaid vastupidi, võib soodsatel tingimustel õitsele puhkeda. Ainus küsimus on selles, kas vanad tegijad seda enam mõistavad, sest uue põlvkonna jaoks tähendab kodumaine klassika just "Viimse reliikvia" lööklauseid...

              ;