Olemuselt üksindusele määratud

Vene draamateatri näitlejannasse Tatjana Manevskajasse mitte armuda on raske, arvab teda intervjueerinud teleajakirjanik Pavel Makarov.

Sul oli kadestamisväärne visadus eriala valikul.
Ma otsustasin juba lapsepõlves, et saan näitlejaks ja astun teatriinstituuti. Aga mulle oli vaja mingit kinnitust, et mul on võimed. Isegi isetegevuses olin ma ju vähe kaasa löönud. Kui ma sõitsin esimest korda Moskvasse ega saanud teatriinstituuti sisse, siis hankisin Ranevskaja telefoninumbri ja helistasin talle, sest ta oli ammust aega minu lemmiknäitleja. Tahtsin toetavat sõna just nimelt temalt. Telefonis ei saanud ta eriti hästi aru, milles asi, aga palve oli väga tungiv ja paluja polnud veel päris täiskasvanu, seepärast ta nõustus mind vastu võtma.
Ma läksin Mossoveti teatrisse, oli proov. Vaheajal lugesin talle peatükke Byroni “Don Juanist”. Ranevskaja ütles mulle palju häid ja õpetlikke sõnu: nimelt ma meenutavat teda ennast nooruses ja pidavat kindlasti saama näitlejatariks. Tema õnnistusel astusin ma teatriinstituuti järgmisel aastal.

Kuidas su loometee on kulgenud? Oled sa rahul?
Pärast teatriinstituudi lõpetamist töötasin ma Leningradi noorsooteatris, seejärel Tallinnas Vene draamateatris. Aga elan alati sellest, mis tulemas. Ma olen üldse inimene, kes ei vaata tagasi. Aga küsimusele, kas olen rahul, võin vastata poeedi sõnadega: “Mitte asjatult, mitte juhuslikult pole mu elu ebatavaline...”

On olukordi, kus näitleja on tööta mitu hooaega. Kui ta lõpuks osa saab ja peab minema lavalise tegevuse rütmiga kaasa, siis tekivad tal äkki probleemid. Ei haaku, ei suju. Omapärane näitlejalihase atrofeerumine.
Inimene peab olema valmis kingiks, mille elu talle annab: olgu selleks hea osa või kohtumine huvitava lavastajaga. Paljud läbikukkumised on seotud just sellega, et saatus tegi sulle kingituse, aga kuni seda ootasid, olid kõik kaotanud.
Ja üldse on näitleja saatus tõsine ja keeruline teema. Tavaliselt jääb ühelt kursuselt ametis pidama kolm-neli. Selleks, et püsima jääda, on vahel vaja tegutseda: minna teatrist minema, sõita linnast ära. Seepärast on tõelistel näitlejatel tugev iseloom, sest teisiti oleks selles elukutses raske. Mulle on mu amet omal kombel religioon. Mina usun teatrisse kui pühamusse, siin teenitakse, mitte ei töötata.

Sul on samuti kange iseloom – viisteist aastat tagasi jätsid Leningradis kõik maha ja tulid Tallinna.
Ma tulin, sest Roman Viktjuk kutsus mind peaosasse Sologubi näidendis “Saatana sigidik”. Mul oli tollal kinnismõte, et näitlejal peab olema oma lavastaja. Ma loomulikult ei oletanud, et sõidan alatiseks. Aga tööperiood Viktjukiga oli suurepärane. Ma olin aastaid oodanud niisugust kohtumist. Minu jaoks oli see kingitus.

Sa kohtusid hiljaaegu taas Roman Viktjukiga etenduses “Loojuva päikese tänav”. Kõigis artiklites on kirjas, et lisaks kutsutud peaosalisele Ada Rogovtsevale hakkab mängima ka Tatjana Manevskaja. Kas sinu repertuaaris on see roll?
Ta on olemas. Ma mängisin ühe etenduse Tartus ja ootan nüüd oma järjekorda. Iga inimene kõnnib siiski oma teed. Kui me aastaid hiljem kohtusime Viktjukiga selles uues lavastuses, siis me ei mõistnud enam teineteist. Ma jäin kindlaks oma õigusele olla osa loomisel kaasautoriks, aga tema jäi kindlaks endale (kordas vaid varem tehtud etendust, et isiklikku arvet suurendada). Tallinna lavale toodi etendus üle Kiievist, ilma mingite muutusteta. Teatri huvides mängis Tallinnas Rogovtseva. Teater on ju keeruline organism. Nagu riik, nõnda peab ka teater alluma võimule – vahel totalitaarsele, vahel demokraatlikule – ja selles elada on keerukas.
Selleks, et teatris või mõnes muus kollektiivis läbi lüüa, on vaja teatud iseloomujooni, mis on tihti täiesti vastupidised neile, mis tagavad hea osatäitmise. Tähtsaim on näitlejal vist vabadusearmastus ja seetõttu ei suuda just paljud näitlejad kollektiivis hästi hakkama saada. Mul on raske enamusele alluda.

Kas sinu aktiivne individuaalne loominguline tegevus pole ka sellega seotud, et sa pole koduteatris – Vene draamateatris – piisavalt hõivatud?
Vene draamateatril on väga vedanud näitlejatega, teatril on suur hulk andekaid ja omapäraseid isiksusi vanemas ja keskmises põlvkonnas, aga ka stuudiolasi, kes on vägagi lootustandvad. Näitlejate hõivatus on muidugi muutlik. Hetkel olen ma seda vähem kui varem.
Aga niisuguseid ajajärke on peaaegu igal näitlejal, seepärast ei või ma kurta, et just mina olen rollideta. Arvan, et see pole minu draama, vaid rohkem Vene draamateatri enda draama. Teatrist vabal ajal on lihtsalt vaja tegelda millegagi. Aga mul pole muid hobisid peale teatri, seda arvesse võttes eksisteerib teater minu jaoks kogu aeg.

Just vaba ajal olemasolu kannustas sind iseseisvale tööle? Jutusta palun etendusest “Lou”. Tallinnas oli sellel Mati Undi lavastusel edu ja see märgiti isegi ära diplomiga rahvusvahelisel festivalil “Monokkel” Sankt-Peterburgis.
Jah, ma olen õnnelik, et kõik õnnestus. Täitus mu unistus – mängida monolavastuses. Ja see teostus ainult tänu suurepärasele lavastajale Mati Undile. Talle on teater maagia ja saladus, ime. Monoetendus on alati pihtimus. Mulle on huvitav ennast avada ja selle kaudu puhastuda. Lou Andreas Salome mõtted ja elutee on mulle väga lähedased.

Kuivõrd Mati Unt sind mõistab?
Meil on väga usalduslik õhkkond. Ma saan temast aru ja tema usaldab mind, aga see innustab iga näitlejat. Vahel mul pole proovimeeleolu, siis me lihtsalt räägime, loeme, aga seda juhtub äärmiselt harva, kuigi, jah, seegi tuleb etendusele kasuks.

1997. aastal lavastus “Lou”, 1999. aastal “Antigone” – mõlemad koos Mati Undiga. Miks?
Me leppisime kokku, et kui leidub huvitav materjal, siis kohtume veel kord. Lisaks lavastajavõimetele on Mati Unt entsüklopeediliste teadmistega inimene, kirjanik ja mõtleja. Nii tema kui ka minu jaoks pole olulisim mitte näitleja mäng, vaid tekst. Mati muutis nii “Lous” kui ka järgmises lavastuses kardinaalselt teksti. Temaga on väga meeldiv töötada, sest tema teeb lavastust ja mina teen rolli. Me justkui eksisteerime lahus. Ta aitab mind märkustega, oma lavastajapilguga. Ma ütlen välja oma mõtteid, aga seejuures teeb kumbki oma tööd ja selles kahe alge kokkupuutes sünnibki lavastus.

Harva kirjutab mõni dramaturg näidendi eraldi mõnele näitlejale. Sinu jaoks tegi seda Aleks Platuun. Kuidas see välja tuli?
See näidend oli justkui tellitud. Pärast Sankt-Peterburgi festivali pakkus Aleks mulle koostööd. Minu idee seisnes selles, et ma mängin mehe rolli, dramaturg pakkus, et selleks võiks olla luuletaja Kuzmin, aga lavastaja Mati Unt lisas Antigone – antiikse kangelanna.
Tavaliselt nõuab monožanr pihtimuslikku iseloomu. Individuaalsed jooned kanduvad üle tegelaskujule, nii et tõsistes tekstilõikudes, milliseid on etenduses piisavalt, on olemas pihtimuslik moment. Kuigi ma mängin meest, olen see ikkagi eelkõige mina ise.

Etenduses sa mängid tegelast, kes on olemuselt homoseksualist. Mida sa tahtsid publikule veel öelda, lisaks sellele faktile?
Niisugune fakt on olemas nii elus kui ka kunstis, järelikult tasub selle üle järele mõelda. Selles lavastuses on tänu Mati Undile palju filosoofilisi mõtisklusi, mis vahel lähevad üle ka huumoriks.

Millest on põhjustatud sinu huvi seksuaalelu anomaaliate vastu?
Ma ise olen heteroseksuaalne ja järelikult on minuga kõik korras. Aga miks niisugune teema? Paljud näitlejatarid unistavad, et kui juba mängida mehe osa, siis kohe Hamletit. Mulle on see liiast. Aleks Platuun soovitas, et kui naine mängib meest, siis peaks proovima homoseksuaali, sest niisugusel mehel on naise hing. Ja sel juhul on ka selge, miks just naine mängib meest. Ma olen antud juhul nii poeet Kuzmin kui ka Antigone – tegemist on mehega, kellel on naiselik siseelu. Ta justkui ühendaks endas kaks alget, nii meheliku kui ka naiseliku.
Ammu on selge, et seksuaalvähemused on kunstis sageli liidrid ega jää milleski alla heteroseksuaalsetele, vaid pigem ületavad neid. Kasvõi Nurejev, Tšaikovski, Djagilev, seda nimekirja võiks pikendada. Nad pole olmest hõivatud ja võivad end täielikult pühendada kunstile. Muide, “Platoni pidusöögi” teises osas räägitakse sellest, et keegi on sündinud soo jätkamiseks, aga mõni teine jätkab oma ideede ja geniaalsete mõtetega mõttelugu, mille samuti pärivad tulevased põlvkonnad.
Mis puutub isiklikult minusse, siis ma arvan, et igaüks võib kasutada oma keha täpselt nii, nagu ta just soovib. Jutt pole seksuaalvähemuste kaitsmisest, aga samuti mitte nende hukkamõistmisest.

Kas õnn ja edu on sulle võrdväärsed mõisted?
Võrdväärsed, sest edu tähendab tunnustust. Ja iga näitleja tahab olla mõistetud. Need vaid koketeerivad, kes väidavad, et on populaarsuse suhtes ükskõiksed. isegi see, et nad sellest pidevalt räägivad, tõestab vastupidist: rääkimine neid ju ei tüüta!

On ajakulg sinu jaoks kiire? Kuidas sa seda tajud?
Minu aeg kulgeb kahes mõõtmes: välise ja sisemise ajana. Välised sündmused avalduvad epohhis, milles ma elan. Ma rõõmustan väga kapitalismi üle – õitsegu ka edaspidi. See on vabaduse aeg nii inimesele kui ka loomingule. Aga minu sisemine kell käib isevärki rütmis. Ma arvan, et igal inimesel on tegelikult oma isiklik aeg. Kui tal oli raske lapsepõlv, siis veab vanaduses. Ja vastupidi. Inimesed, kes said varakult täiskasvanuks, jäävad lasteks kogu eluks. Ma sain väga vara täiskasvanud tüdrukuks. Ja nüüd käib minu kell tagurpidi.

Kuidas sobivad kokku lavatõde ja elutõde?
Selleks, et näida laval siirana, pole vaja ilmtingimata elus üksnes tõtt öelda. Vahel tuleb ka teeselda, kuid seejuures peaks püüdma jääda printsipiaalseks inimeseks. Ennast mitte kaotada. Vahel vaimustud: ah, kui hästi ma seda osa mängisin! Aga selle rolli taga on võib-olla kogu su elu nagu peo peal. Lavalt on näha, kuidas ja millest inimene elab. Pole võimalik mõelda, et elan nii, aga mängima hakkan hoopis teisiti. Kõik on omavahel tihedalt seotud.

Stanislavski rääkis, et geniaalsel näitlejal on 300 stampi, aga keskmisel 15–20. Aga kasutama peaks neid kui maske: kodus kannad ühte, trammis teist, aga tööl – kolmandat...
On inimesi, kes nii elavadki. Aga asi pole selles, et tõeline näitleja mängib ainult laval. Elus pole selleks aega ega ka mitte tahtmist. Kui sa mängid laval, siis pakub see nii rahulolu sulle kui ka rõõmu publikule, lisaks saad veel palka. Aga mis mõtet on elus mängida? See on tänamatu töö. Ja mida paremini näitleja mängib laval, seda vähem harrastab ta seda elus. Ideaalis jääb ta üldse iseendaks. “Ole niisugune, nagu oled,” ütles juba Nietzsche.

Tanja, millega sa oled seotud tulevikus?
Üksnes tööga, sest minu amet ongi mu õnn. Mul on unistuseks mängida eesti keeles eesti näitlejatega.

Mis sa arvad, Tanja, kas inimesele tasutakse alati tehtu järgi?
Öeldakse, et tõde võidutsevat alati. Aga vahel ei jätku kogu elust, et seda ära oodata. Kuid kui inimene töötab, siis ta võib vähemalt loota, et midagi saab ta ka vastu. Ja õige sageli see ongi just nii. Teine asi, et töö mõiste on viimasel ajal veidi laiali valgunud. Inimene jookseb: tõttas sinna, põikas tänna. Justkui tõesti töötaks, aga tõeline, tõsine tegu nõuab siiski rasket tööd.
Ma olen veendunud, et nii armastuse kui ka vihkamise kutsub inimene ise ümbritsevas esile. Ta justkui dikteerib oma auraga seda suhtumist. Inimene on võimeline looma enda ümber headuse ja õilsuse aurat, aga sel juhul talle ehk tõesti tasutakse panuse järgi.
Kas on vastuolu sõnade “loominguvabadus” ja “võim” vahel?
Iga ühiskond – kommunistlik, kapitalistlik – see on alati võim ja selle võimu haardes pole inimene kunagi vaba. Jääda iseendaks ja tunda end vabana ei suuda igaüks. Tavaliselt õnnestub see vaid väga andekatel inimestel, keda juba eluajal on tunnustatud kõrgete ja geniaalsetena, teel enesetunnetuseni ja teel selleni, et endas orja maha suruda, hukkuvad väga paljud.

Kas armastus on sulle tuttav?
Ilma armastuseta on raske elu ette kujutada. Ja kui seda pole, siis mõtlen selle välja. Armastus on mind muidugi mu erialal seganud. Olen alati armunud väga andekatesse inimestesse. Inimesed, keda armastasin, on ära sõitnud või muul viisil lahkunud.

On teada, et paljud suured näitlejad ja näitlejatarid jäid elu teisel poolel üksikuteks – Eleonora Duse, Anna Magniani... On see seaduspärasus?
Mulle tundub, et loominguline isiksus on juba põhiolemuselt määratud üksindusele ega saa olla õnnelik. Sa ütlesid, et nad jäid üksikuteks. Aga nad ju ka sünnivad üksikuna. Inimene läheb ära samasugusena, nagu ta siia tuli. Ja isegi siis, kui ta on olemas ja töös väga õnnelik, ikkagi tõuseb ta ühel hommikul ja meenutab Tšehhovit: “Milleks armastus, kui ta on jõuetu? Milleks elu, kui pole surematust?” Paneb teekannu üles ja hakkabki kannatama. Loominguline inimene leiab põhjuse kannatamiseks isegi siis, kus kõik on pilvitu, ja põhjuse rõõmustamiseks seal, kus pole mingit rõõmu. See eriline maailma tunnetamine on peidus tas endas.

Räägid sa endast?
Võib-olla. See, et mu elu on läinud just nii ja ma elan üksi, tuleneb lapsepõlvest. Ja selles pole mingit tragöödiat. Ma lihtsalt ei mäleta ega tea, mida tähendavad perepeod või perekondlik hubasus. Ma olin haiglane laps, elasin ja õppisin sanatooriumis, kodus viibisin harva. Ja see peegeldus kogu järgneval elul. Aga pole vaja mõelda, et ma võõrastan inimesi ega armasta pidusid. Lihtsalt kõik, mis oli lapsepõlves, jääb meiega kogu eluks.
Mul polnudki perekonda selle tavalises tähenduses, minu noorem vend oli mulle ühtaegu vennaks ja pojaks. Hoidsin teda ja vahel vihastasin ta peale, sest talle kulus nii palju aega, mida teised kasutasid iseenda jaoks.

Mees ja naine on ju samuti rollid. Ainult mitte laval, vaid elus.
Naise elukutse on minu jaoks keerulisem kui näitleja oma. Ja mitte üksnes seepärast, et on vaja toitu valmistada ja koristada, vaid sellepärast, et olla abikaasa tähendab ju elada teise inimese elu, tema saatust, kogu elulugu. Mina olen kokku puutunud üpris iseseisvate inimestega ja isegi kui ma oleksin tahtnud, poleks ma suutnud, midagi poleks välja tulnud. See pole minu kutsumus. Mulle on märksa huvitavam näitleja amet. Aga neid kahte kutsumust pole ma suutnud oma elus ühendada.

Mati Unt:

“Ta tuli mu juurde ja võlus mind ära sellega, et ütles, et on enam-vähem kõiki mu lavastusi näinud. Edevana ei uskunud ma teda. Kontrollisin ja selgus, et ta tõesti oli vaadanud.
Ta on venelane ja slaavi näitlejannad on teistmoodi kui eesti näitlejannad. Hästi emotsionaalsed ja eksalteeritud ja neid tuleb nagu tagasi hoida. Eestlasi tuleb rohkem ässitada. Teda tuleb rohkem pidurdada.
Tal on vist siiamaani unelm, et ta tahab eesti keele ära õppida ja saada eesti näitlejaks. Hakata eestlaseks. Mis saab olla veel kaunimat – integreerumine ja puha. Aga ega 40aastaselt naljalt ei õpi keelt ära, nii et mina olen püüdnud vaigistada teda selle koha pealt. Vastutust selle eest, et mina temast eestlase teeks, ei ole viitsinud ma enda peale võtta.”