Likvideerimisnimekirjad

Olin veidi üllatunud ja nördinud, kui maja ees peatus roheline villis ja välja hüppasid tursked mehed. Ühel vintpüss käes.

Siin hoovis pidi elama eriline murdja koer. “Me tahaks nüüd ta likvideerida,” ütles püssiga mees.

Siis tuli nurga tagant minu üheksa kuine kolli poiss. Kutsika ohtu teine veel. Eribrigaad oli veidi pettunud.

Hiljem selgus, et üks tüüp saadab kohalikku omavalitsusse ja korrakaitse punkti nimekirju koertest , kes tuleb likvideerida. Aga võib olla saadab ta juba ka nimekirju inimestest, kes tuleb likvideerida lähtudes “rahva õiglustundest” või “kõrgemast eesmärgist.”

Üks küüditatu poeg, paaris Eesti valitsuses istunud mees, rääkis loo. Ta pere elas vaeses metsakülas. Vaevalt oleks seda küla keegi märganud, kui üks maniakaalne “rahva õiglustunde” eest võitleja ei oleks kirjutanud. Joodikust mees kirjutas kaebekirju 12 aastat järjest nii kaua kui külas ei elanud enam keegi peale tema. Nii küüditati tühjaks Eesti küla. Ainult see õnnetu poissmees jäi alles, kuid ta jõi end peagi surnuks.

See lugu oli eksministril nii sügavalt hinges, et tuli välja alles peale kaheksa tundi kestnud pidutsemist.

Ka täna on alles kaebekirjade kirjutajad, kelle veres on isiklik kättemaksuhimu või Preisilik truudus võime informeerida. Ka täna on võimumehi, kes tahaks Eesti läbi viia otsustavat puhastust “rahva õiglustundest” lähtudes.

Ma olen mõnegi kaebajaga rääkinud nagu inimene inimesega. Väliselt normaalsed inimesed, kohati isegi andekad aga põevad mingit sisemist hullust või kohusetunnet kogu aeg informeerida. Enamasti tendentslikult.

Omamoodi lootusetud juhtumid. Ja teisel pool on teadlikud kaebajad, kellel on vaja lihtsalt konkurent likvideerida.

Seega saab loota vaid euroopalikule haldussuutlikkusele.