Kuidas kõrberallil ellu jääda
Kuidas kõrberallil navigeeritakse?
Iga katse lõpus antakse kätte järgmise päeva rajalegend (roadbook). See on paberirull, aga näeb välja nagu rallilegend ikka. Legendis on kilometraaži ja teemärgi kõrval veel asimuut (cap). GPS näitab sedasama, ideaalne asimuut on paremal, tegelik vasakul. Tegelikku asimuuti dubleerib veel repiiter (cap repeater), mis asub legendilugeja peal.
Sõidu ajal jälgisin kilometraaži, võrdlesin seda legendiga ja legendis antud kurssi GPSi näiduga.
Peale esimest pikka katset sain aru, et ma ei näe legendi – numbrid on liiga väikesed, kui tsikkel hullumoodi raputab.
Õhtul võtsin järgmise päeva legendi ette ja kirjutasin asimuudid suurelt musta vildikaga üle. Tehasetiimi mehed teevad samuti: märgivad ohtlikud kohad punasega, suunamuutused rohelisega ja asimuudid kah suurelt. Siis ma sain aru, miks nad nii teevad.
Mõnel etapil oli GPS keelatud, kuidas seal sõidetakse?
Mina nendeni ei jõudnud. Aga viimase katse teise poole, 300 kilomeetrit pärast kukkumist, sõitsin ilma. Kui ma kummuli käisin, rebenesid GPSi juhtmed katki ja see töötas ainult patarei pealt. Siis vaatasin GPSi pealt suuna ära, legendilt kauguse ja sõitsin päikese järgi. Kui enam-vähem kohal olin, lülitasin uuesti GPSi sisse. Vaatasin uue suuna ja lasin enam-vähem otse kontrollpunkti.
Ilma GPSita ei ole tegelikult midagi keerulist, lihtsalt kontrollida ei saa, tuleb sõita ainult legendi järgi. Aga legend oli väga hästi koostatud ja igal õhtul pandi teadetetahvlile täiendused ka üles.
Kas kevadisest Tuneesia treeningust oli kasu?
Seal sain põhja hästi alla, see oli nagu miniralli. Alustati Ast ja Ost. Kõigepealt õpetati legendiga sõitma, pärast saime veel pool päeva GPSi treeningut.
Enne ei teadnud ma GPSidest midagi. Ostsin Eestist GPSi ja pannin rattale peale, aga Tuneesias käisid inimesed ümber minu tsikli ja naersid. Pärast sain aru – ratas vibreeris nii, et GPS lülitus kogu aeg välja. Pärast proovisin läbi hulga GPSe ja tellisin Saksamaalt kinnituskronsteine, enne kui õiged leidsin.
Kas sa proovisid kodus kõik pisiasjad järgi?
Kogu see üritus koosneb pisiasjadest ja kõigi nende peale tuleb mõelda. Kui esimest korda minna, siis muretsed ehk liigagi palju.
Tehnilises komisjonis käis Jaan videokaameraga ringi, pärast vaatasime, mis teistel tehtud oli. Sellist know-howd saab ainult ainult kohapealt.
Igas kontrollpunktis (CP) on vaja kontrollkaardile tempel peale võtta. Mul oli algul nii, et CPsse tulles tegin koti lahti, võtsin paberi välja, sain templi, panin paberi kotti ja koti kinni. Ringi käies nägin, et kõigil on koti sisse auk lõigatud. Siis jagasin ära, lõikasin kah augu sisse. CPs ei olnud enam vaja rajakaarti välja võtta, kohtunik lõi templi läbi selle augu. Sellega sain iga kord 15-30 sekundit ajavõitu.
Kas sõit oli lihtsam kui sa ootasid?
Enam-vähem teadsin, mis mind ootab. Rada oli hästi üles ehitatud, algus suhteliselt lihtne. Euroopas 500 kilomeetrit mööda kiirteed lasta on muidugi nüri, aga see kah õpetas. Mina sõitsin krossirehvidega, need panevad tsikli hirmsasti vibrama. Tehasemeestel tõsteti kohe peale kiiruskatset tavalised universaalrehvid alla, meie ei tulnud selle pealegi.
Üldiselt oli trass liiga lihtne ja kiire. Kohati sõideti 30 või 50 kilomeetrit järjest põhjagaasiga – kellel seda vaja on? Mina oleks tahtnud rohkem navigeerimist või mäest üles-alla sõitmist.
Kas midagi sellis kah oli, mida sa üldse oodata ei osanud?
Ei.
Ettevalmistus oli nii hea?
Uurisin Dakari ajaloo põhjalikult läbi: kes kuskil ära on kadunud, millised liivatormid olnud, kuidas helikopter alla kukkunud. Teadsin täpselt, mis seal on juhtunud.
Kas sa sõitsid 80 protsendiga võimetest, nagu Kari Tiainen soovitas?
Alustasin hästi vaikselt ja tagasihoidlikult, 30-40 protsendiga oma tavalisest. Esimene katse oli staadionikross, seal oli kokkutassitud liiva sees kurv. Hästi ära kah songitud, et sa kindlasti kõhuli käiksid. Ja kujuta siis ette, et paned seal 75 000 pealtvaataja ees kummuli ja jätad jala ka kuskile alla. Siis oleks vist pidanud elukohta vahetama.
Mida katse edasi, seda vabamaks sõit läks, sain oma rütmi kätte. Esimesel pikal katsel sattusin Lundmarki ja Dabrowskiga kokku, sõitsime umbes 70-80 protsendiga. See oli normaalne kiirus, jõudis legendi jälgida ja puha.
Järgmisel liiva peal sõidetud katsel tuli selline fiiling sisse, et nüüd võiks lasta! Peale viimast CPd ei saanud ma enam legendi edasi kerida. Sõitsime viie-kuueses pundis, aga seal olid head jäljed ja eessõitjagi paistis väikese täpina kaugel ees. Astusin siis neist mööda ja panin ilma legendita mööda jälgi minema. Ise mõtlesin, et kui ära eksin, pean kinni ja ootan pundi järgi. Lasin niimoodi lõpuni välja, seal ma sõitsin küll vast 90 protsendiga. Tundsin, et on hea minek, miks ma pean siis teiste sabas liiva neelama.
Milline oli see katse, kus sa katkestasid?
Seal hakkas algusest peale viltu vedama. Hommikul panin prillidele valged klaasid, sest päike oli pilve taga. Tee oli vastik kaljune ja õhus rippus valge tolm. See hakkas prilliklaasidele nii külge, et mitte midagi ei näinud. Lundmark jõudis järgi, vaatasin, et ega tema kah kiiresti ei sõida ja võtsin sappa. Natuke püsisin sabas, siis loobusin – liiga kiire.
Kui päike paistma hakkas, ei näinud enam kaht meetritki. Siis pidasin kinni ja panin tumedad klaasid ette. Aga pika sõidu peale käed värisevad ja ma vahetasin klaase oma viis minutit.
Edasi tulid düünid, seal tegin korra katapuldi, aga midagi hullu polnud. Siis eksisin veel ära ja läksin tagasi, viis või kümme minutit läks kaduma.
Peale düüne tuli jälle kiviklibu ja seal lihtsalt viskas ratta pealt minema. Ega ma täpselt aru ei saanudki, mis juhtus. Tõusin püsti, rapsisin tolmu maha ja panin edasi.
Oli sul enne kah selliseid juhuseid, et pääsesid üle noatera?
Korra lõi amort niimoodi läbi, et mul viskas jalad tsiklilt lahti, olin käte peal lenksu otsas. Täpselt nagu filmis, kui nad üle nipli käivad. Õnneks kukkusin tsikli peale tagasi. Seda auku, kus amort läbi lõi, ma ei näinudki. Hiljem vaatasin telekast, et tehasesõitjad kukkusid täpselt samamoodi.
Mis sul esimene mõte oli, kui sind enam rajale ei lubatud?
Mingit masendust küll ei olnud, kõik käis nii kähku. Jalg pandi kohe kipsi, toodi asjad kohale, tõsteti lennukile ja Tunisesse.
Enne keskööl olime Tunises, seal pandi kohe teisele lennukile ja edasi Pariisi. Väike reaktiiv, hästi luks, kahe tunniga oli kohal. Seal viidi mind kohe kiirabiga haiglasse.
Hommikul hakkasin asju ajama, et lennukipiletid korda ajada ja lennuväljale saada. Õigest lennukist jäin maha, aga õhtul olin juba Tallinnas.
Kas nüüd on kaks kuud kipsi?
Just tulin arstilt, esmaspäeval saab jalale kipsi asemel väikese lahase panna, siis võib jalalaba juba edasi-tagasi liigutada. Käega on asi hullem, kuigi valu ei tunne. Lodiluus on väike mõra sees, vähemalt kuus nädalat peab kipsis olema.
Leedulased ja soomlased olid seekord edukamad, kas sa nendega kah kohtusid?
Ari Vataneniga oli algul juttu, tema ütles, et võtke rahulikult, pool tundi või tund ei tähenda siin midagi. Hiljem käis ta igal õhtul Jaani ja Juhani juures, olevat hea emakeeles rääkida.
Leedulastega olime enne starti kõrvuti, aga tavaliselt mina juba magasin, kui nemad kohale jõudsid. Enne viimast maratonetappi tuli leedulane ise rääkima: “Eile olid 11., mul pole midagi öelda. Ära ainult üle pinguta!”
Leedulased olid ise ka kõvad mehed. Puhkepäeval võtsid autol käigukasti maha, käisid seda kohaliku Egiptuse külasepa juures remontimas ja jõudsid finišisse välja.
Sina vist pimeda peale ei jäänud?
Start 1. jaanuaril oli prožektorite valgel ja peale seda sõitsime 264 kilomeetrit pimedas läbi Prantsusmaa küla(asfalt)teede Narbonne'i. Igas külas oli terve teeäär inimesi täis ja igas suuremas linnas keskväljakul linnapea vastuvõtt. Ja vastu võeti meid nagu olümpiavõitjaid Tallinna Raekoja platsil.
Esimesed päevas Aafrikas olid lihtsad. 600 kilomeetrit, keskmine üle saja. Kaheksa paiku startisime, kolmest-neljast olin juba bivakis ja ootasin oma tehnoabiautot. Nemad küll sõitsid hommikuti pimedas, et jõuaksid mulle õigeks ajaks kontrollpunkti vastu.
Kuidas tsikkel vastu pidas?
Ei ühtegi vale takti! Ainult rutiinne kontroll ja rehvivahetus. Esimene katse ehmatas küll ära, 280 kilomeetrit ja rehv oli täitsa sile. Siis mõtlesin, et ma ei tule ju rehvidega välja ja hakkasin mõtlema, kust neid juurde saada. Vanad kalad rahustasid maha, et liiva peal võib kaks-kolm päeva sama rehviga sõita.
Tuleval aastal lähed uuesti?
Kui toetajaid leian.
Kas raha oli raske kokku saada?
Oli küll. Dakar on küll eriline idee, mis võiks huvi äratada, age ega meil keegi eriti ei tea, millega tegemist. Nüüd vast teatakse, meediakajastus oli päris hea.
Kui mind Kari Tianeniga esimest korda kokku viidi, ütlesin, et olen Mart Eestist ja plaanin Dakarile minna. Seepale vaatas ta mulle otsa, säde tuli silma ja ütles: "Se on kova juttu!"
Kas keegi on veel tõsiselt Dakarile minekut kaalunud?
Kui ma esimest korda oma plaanid avalikustasin, tuli mulle meil: tere, mina olen see ja see, mul on kah niisugune plaan. Ma võtsin kohe ühendust: läheme juba sel aastal, saame mehaanikuid jagada ja kulud kah väiksemad. Tuleval aastal ta vist lähebki. Üks krossimees ütles ka, et ajasin talle päris isu peale.
