EESTI SUVETEATER – HAMBUTU KULTUURIHÜÄÄN
Eesti suveteater on muutunud väga universaalseks. Seda võib menukalt teha linnakeskuses, aga ka maaüksinduses, väga suure, aga ka üsna väikese eelarvega, algupärandite, tõlgete ning ümbertöötluste põhjal, massidele või eliidile, komöödia või draama nautijatele. Kui erinev on see näiteks meie üksnes ühte naela taguvast muusikalirepertuaarist!
Nii meenubki kultuuri ja loomariigi vahel paralleele otsides esimesena samuti väga universaalne hüään, kes elab karjas, aga võib elada ka üksi, sööb elusaid loomi, aga võib süüa ka raipeid ja paljuneb innaajal, aga võib paljuneda ka igal muul ajal. (Muusikal oleks sel juhul näiteks koaala, kes sööb ainult bambusevõrseid.)
Hüääni ja suveteatri peamine erinevus on see, et esimesel on ebatavaliselt teravad hambad, mis purustavad ka neid konte, mis lõvile üle jõu käivad. Teatri hammasteks on teadagi terav poliitiline või ühiskondlik satiir, see aga meie suveteatritel praktiliselt puudub.
Selle hooaja kaalukaim suveteatrisaavutus pärineb südatalvest. Viinistu Kunstimuuseumis mängitud Mart Kivastiku “Külmetava kunstniku portree” sai kultuurkapitali draamaauhinna. Kuivõrd näidendit on mängitud ja mängitakse ka siseruumis, siis tuleb rõhutada, et auhinna sai mitte suvenäidend, vaid näidend, mida võib edukalt lavastada ka vabas õhus. Jälle üks universaalne omadus.
Eeskuju on olnud nakkav ja suurem osa kutseliste truppide
tänavusuvistest lavastustest on osa tühiselt meelelahutuselt
mitmekesisemale suveteatrikunstile suundumise trendist.
Linnateatri/lavakunstikateedri “Loomade farm”, Rakvere Teatri “Rosencrantz ja
Guildenstern…” ning Endla “Piibel kahe tunniga” kuuluvad kindlasti sellesse
gruppi. Mõnes mõttes on see trend paratamatu, sest
kõikvõimalikud estraadisuvetuurid on suvise meelelahutuse vaimse
taseme nii madalale ajanud, et konkurents on muutunud üle jõu
käivaks. Estraaditola peab ju olema nii vilets ja mannetu, et kõige
rumalam ja põhjajoonum Uugametsa vant ennast temaga võrreldes
targa ja tugevana tunneks ja tingimata kontserdile tuleks.
Hoopis
omaette saavutus on võrukeelse ja võru-eesti kakskeelse
näitemängu õitselepuhkemine suvekuudel. Tasapisi Kaika
suveülikoolidest alguse saanud traditsioon on ajanud üha uusi
võrseid, rännanud Aapo Ilvese triloogia kaudu läbi Räpina
ja Võõpsu Setumaale ning jõuab tänavu augustis
Obinitsasse. Kauksi Ülle “Taarka” Vanemuise esituses pakub lisaks
tõsisele teatrielamusele ka poliitilist hammastenäitamist, sest
setu teema on sel suvel kõike muud kui apoliitiline.
Veel
üks asi, milles suveteater eeskuju näitab, on repertuaariteatrilt
projektiteatrile üleminek. Külalisnäitlejate kasutamine on siin
pigem reegel kui erand ning visalt, kuid järjekindlalt kasvab
vabakutseliste näitlejate osatähtsus ka muudel aastaaegadel.