Kuidas pääseda hirmsast sõjaväest?
Sõjaväest pidavat aitama pääseda, kui püssi kätte saades hullult igas ilmakaares paugutama hakata ja karjuda, ma olen rambo. Kiiresti peaksid koju saama sõdurid, kes öösiti voodi märjaks teevad. Räägitakse ka, et omasooiharus ei käi sõjaväega hästi kokku.
Müüte noorte meest seas jagub. Jagub ka nupukust ja julgust mõelda välja aina uusi vigureid, et ajateenimise piinast kõrvale hiilida. Pole sugugi häbiasi arstlikul ülevaatusel narkomaani, invaliidi või pöörase vägivallatsejana esineda, kõik oskused lähevad mängu.
Olen jõhker venelastepeksja
“Sõjaväkke ma kohe kindlasti minna ei taha!” mõtles Lauri riigikaitseosakonna ukse taga oma korda oodates. Poiss kutsuti psühholoogi kabinetti.
Esimesena küsis psühholoog, kas noormees tahab üldse aega teenima minna? No võiks küll, oli pressitud vastus. Arst hakkas kohe rohkem patsiendi vastu huvi tundma. Kui juttu tuli probleemidest, kasutas Lauri oma võimalust. Poiss rääkis, kuidas ta üldse venelasi ei kannata ja kui mõnda näeb, läheb kohe kallale, ta jutustas värvikatest kokkupõrgetest ja kaklustest. Lauri lisas veel, et tal esineb raevuhooge, kus silme eest mustaks läheb.
Poisi jutu ära kuulanud, saatis psühholoog vaatlusaluse järgmisesse kabinetti, kus Laurile anti kätte test. See oli tulvil naljakatest küsimustest nagu näiteks: kas sul on selline tunne, et keegi kogu aeg jäitab sind?; kas sa arvad, et keegi tahab su toitu mürgitada?; kas sa tunned ennast lillena?; kas sa tahaksid olla lill?.
Lauri nägi testis täielikku pääseteed ja vastas ka kõige tobedamatele küsimustele “jah”. Testi tulemusena otsustas arst, et Lauri on ebastabiilne ja kontrollimatu, kuid enesekindel. Selliste näitajatega inimesi aga sõjaväkke ei taheta!
Olen õnnetu narkosõltlane
Mart tunnistati kirurgi poolt igati kõlblikuks ja ka röntgenipildid ei näidanud midagi “päästvat” – terve nagu purikas! Nii ei jäänutki poisil muud üle, kui psühhiaatri juures midagi kahtlast kokku rääkida.
Arst küsis alustuseks, kuidas muidu läheb. Poiss tegi õnnetu näo pähe ja kurtis, et ega midagi head ei ole: perega on pidevalt probleemid ja võõrasisaga ei saa üldse läbi, kooli jõuan siis, kui juhtub tuju olema. Mart rääkis, et on sattunud halba seltskonda ja narkootikumid on ta igapäevaelu lahutamatu osa: “Kanepit teen mitu korda nädalas ja ilma amfita peole minna ei oskakski.”
Sellise jutu peale kästi noormehel terapeudi juurde minna, kes pärast pikka jutuajamist veendus - ilma vereproovi kontrollimata -, et poiss on narkosõltlane. “Sinusuguseid sõjaväkke pole vaja!” öeldi talle järele. Mardil jäi üle vaid mängu kaasa mängida ja kurva näoga nõustuda. Nüüd pidi külastama veel viimast arstikabinetti, kus psühhiaater ennastsalgavate pingutustega poisile mõistust pähe panna püüdis, et noor inimene need narkootikumid maha jätaks ja kooli ikka ära lõpetaks.
Ja nii kõndiski Mart juba paarikümne minuti pärast Riigikaitseosakonna uksest välja, käes paber kirjaga “psühholoogiliselt kõlbmatu”.
Olen tõeline sugutäkk
Tiit kutsuti sõjaväkke peale üheksandat klassi. Sel ajal elas ta juba koos oma tüdrukuga. Noorpaaril oli ka alla aastane laps.
Seitsmeteistaastane nooruk sattus sõjaväekutse peale paanikasse. “Ma ei taha sõjaväkke minna!” trummeldas hirm poisi peas. Minemata aga ei saanud ka jätta, sest edasiõppimist polnud plaanis.
Riigikaitseosakonnas tunnistati noor isa täiesti sobivaks. Siiski suutis Tiit end hirmsast sõjaväekohustusest aastaks ära nihverdada, sest laps kodus oli liiga väike ja vajas ka isa hoolt. Öeldi, et aasta pärast kutsutakse tagasi.
Järgmine aasta ilmus Tiit ülevaatajate ette kaks last vankris. “Mõlemad on minu omad!” väitis poiss, sama näitas ka mõlema lapse sünnitunnistus, kellest noorem oli vaid kahekuune. Seadus ütleb, et kahe lapse isa ei pea aega teenima minema, nende noorte poiste koht on kodus pere juures! Tiidust ei saanudki sõdurit.
Olen jõuetu invaliid
Mikk on turske spordipoiss, kes pidevalt kaklustesse satub. Tal on palju õnnetuid ja õnnelikke kukkumisi ja luumurde, selles veendus samuti sõjaväekirurg röntgenipilte uurides. Tohter küsis, kas need vigastused annavad ka end tunda.
Mikk just seda küsimust oligi oodanud ja kaebas, kuidas jaksas. Kõik kohad pidid kogu aeg hullult valutama ja hommikul ei saa voodist õieti püstigi. “Poolt nägu ei tunne ja kui söön, siis ühelt suu poolelt niriseb toitu välja,” kinnitas poiss tõsise näoga, vihjates metallplaadile sarnaluus, mis ühe kakluse tulemusel ta näkku paigaldati.
Arst hakkas selle peale Miku nägu torkima ja Mikk väitis korduvalt tardunud näoga, et ei tunne mitte midagi. Mis siis ikka.
Veel viimase võimalusena proovis arst poissi üle kavaldada, pani vaese jõuetu kätekõverdusi tegema. Mikk unustas hetkeks näitemängu ja tegigi kümme kätekõverdust kiiresti ära. Arsti pärani silmil küsimuse peale, kas valus ei ole, oigas poiss, käed valutavad metsikult. Kirurg kirjutas paberile “piirangutega”, seda tegid ka järgmised läbivaatajad. Invaliid Mikk on sõjaväest eluks ajaks vabastatud!
Olen täiesti sassis
Argole tuli sõjaväekutse pärast gümnaasiumi lõppu. Ta läks ülevaatusele hästi tõsise ja vaoshoitud näoga. Psühholoogile väitis poiss, et ta ei oska teiste inimestega suhelda. Siis hakkati noormehe lapsepõlve lahkama ja küsimusi esitama, millele Argo napilt vastas. Kogu vestluse ajal vaatas Argo kogu aeg maha ja nokkis sõrmega lauaplaati, nagu poolearuline.
Arst jõudis lõpuks järelduseni, et väiksena polevat ema last kiitnud ega armastust väljendanud ja seepärast on nüüd Argol probleeme teistega kontakti leidmises. Poiss pidi emaarmastuse puudujäägi tõttu ennast alaväärsena tundma.
Argo kuulas ja noogutas kurvalt ning püüdis kõigest väest naeru tagasi hoida. Lõpetuseks ütles psühholoog, et Argol on psühhoneurootilised häired ja krooniline depressioon ja ta peab kohe abi otsima, muidu lõpetab veel kurvalt. Nii õnnetuid inimesi sõjaväkke ei võeta.
Loo tegelaste nimed on nende palvel muudetud.
Sõjaväkke saavad kõrgelaubalised ja tugevad
Igal aastal võtab Eesti sõjavägi teenistusse umbes 2500 ajateenijat, mis moodustab vaid 40 protsenti sõjaväeealistest poistest. Ülejäänud saadetakse koju tagasi. Kaitseministeeriumi pressiesindaja Madis Mikko tõdeb, et suur osa poisse ei saa sõjaväkke terviseprobleemide tõttu ja paljud pole psühholoogilseslt kõlblikud. Mikko lükkab tagasi müüdi, et arstlikkul ülevaatusel tullakse lagedale võltsitud tõenditega või valedega: ”Meditsiiniline kontroll on tugevnenud. Lampjalgsust kirjutati vanasti tunduvalt rohkem juurde, kui praegu.”
Väljendit “sõjaväest pääsemine” peab Kaitseministeerium imelikuks. “Nüüd tahavad kõik poisid teenima minna,” kinnitab kolonel Kronk, kes noori poisse Riigikaitseosakonnas üle vaatab.
Madis Mikko noorte poiste isamaatundes nii kindel ei ole. Ta teab, et ülevaatusel lollitatakse, kuid ega igasuguseid sõjaväkke tahetagi. ”Sõjaväkke valitakse kõrgelaubalisi ja tugevamaid inimesi!” ütleb ta. Ja kuna hetkel on kooli lõpetanud noormehi Eestis tunduvalt rohkem kui sõjavägi suudab vastu võtta, siis pole ka valiku tegemine probleemiks.
