Vana mees tahab koju
Kunagine vabadusvõitleja ning poliitvang Mart-Olav
Niklus (67) elab viimaseid päevi omaehitatud majas Tartus Vikerkaare
tänaval. Uus omanik Hansa Liising tahab ta kohtu abiga kui ebaseadusliku
valdaja jõuga välja tõsta.
"88ndal (aasta, mil ta vangilaagrist
vabanes ? toim) kanti mind kätel raudteejaamast koju. Las nüüd
siis kannavad kätel välja ka. Omal jalal ma siit ei lahku," kõlab Nikluse
kreedo.
Vana mees süüdistab sugulasi ahnuses, kohtuid erapoolikuses ja
advokaate kavaluses: "Olen justiitsväljapressimise ja kohtuterrori
ohver."
Kõik algas kingitusest
Tants Vikerkaare 25
maja ümber algas 20 aastat tagasi. Pärast isa Julius
Nikluse surma 1981. aastal jäid maja pärijateks Mart Niklus (üks
neljandik) ja tema ema Elfriede Niklus (kolm neljandikku).
Vend Ivo-Sulev loobus oma pärandiosast vabatahtlikult.
1988. aasta sügisel
kolis aga vanaema juurde elama Ivo-Sulevi tütar, 19aastane Sirle
Niklus. 6. märtsil 1990 määrati Sirle Niklus Tartu linnapea
korraldusega oma vanaema ametlikuks hooldajaks.
1991. aasta novembris kinkis
Elfriede Niklus kolm kaheksandikku elamust teatud tingimustel (kingi saaja
kohustus vanaema eest elu lõpuni hoolitseda ning maja korras hoida) lapselaps
Sirlele. Pool aastat hiljem kinkis ta samasugustel tingimustel sama suure osa
elamust teisele pojatütrele Silva Roosele.
Üksikasjalikud
kingisaajate kohustused pandi kirja eellepingutesse. Kuna Tsiviilkoodeks ei
luba kinkelepingut tingimuslikuna sõlmida, vormistati need ilma igasuguste
kingisaajapoolsete kohustusteta. Elfriede Niklus nõudis, et notar Anne
Kuill ka eellepingud pitseriga kinnitaks, kuid notar seda ei
teinud.
Vastutasu jäi saamata
"Paar nädalat peeti
lubadustest kinni, siis aga näidati vanaemale trääsa!" teatab Mart Niklus.
Kingitus oli käes, järgnesid igasugused vabandused, miks ei ole aega majas
koristada, aiatöid teha ja muudest kohustustest kinni
pidada.
Peagi teatas Sirle vanaemale, et kuna kinke-eellepingutel
puudub notari kinnitus, on need kehtetud. Tõotused aidata, maja ja aia
eest hoolitseda olid unustatud.
Petetud vanaema soovis kohtu
kaudu lapselapsega sõlmitud kinkelepingut tühistada, kuid Tartu Linnakohus
seda ei teinud.
1996. aasta juunis tehtud otsuses on öeldud: "Tõenditest
nähtub, et pooltel oli kindel soov sõlmida leping, mis
väljendaks kingisaaja kohustust ja et selle lepingu sõlmimine oli
eelduseks kinkelepingu sõlmimisele. See aga ei anna alust arvata, et tegemist
oli eksimuse mõjul sõlmitud kinkelepinguga."
Samuti leidis kohus, et
asjaolu, kas Sirle Niklus on lõpetanud Elfriede Nikluse eest hoolitsemise või
mitte, ei oma antud asjas tähtsust. Elfriede Niklus kaebas otsuse edasi Tartu
Ringkonnakohtusse.
Kohus andis õiguse tüdrukutele
STRONG>Kaks kuud enne surma 1996. aasta detsembris esitas vanaproua kohtule
avalduse, milles teatas, et oli unustanud 22 aastat varem tehtud testamendi
Mart Nikluse kasuks. Ta palus testamendi ainukehtivaks lugeda ja kinkelepingud
tühistada.
Paraku ei omanud see avaldus mingit tähendust, sest kehtiv
testament ei välista oma vara müümist, kinkimist, raiskamist jms.
Ka kõrgema astme kohtud ei rahuldanud vahepeal surnud Elfriede
Nikluse nõudmist. Otsustes viidati sellele, et seaduse mittetundmine ning
ebaõige ettekujutus tulevikus saabuda võivate asjaolude suhtes ei ole tehingu
tühistamise alus. Teisisõnu ? oma viga.
Sellega oli vaidlus
kinkelepingute kehtivuse üle lõppenud ning Silva Roose ja Sirle Karu võisid end
õigustatult pidada kolmveerandi maja omanikeks.
Juriidiline
susser-vusser
Ei läinudki kaua aega, kui noored daamid,
juriidilise haridusega Sirle ja tulevane füsioterapeut Silva esitasid
kohtule omakorda nõudmise kaasomandi lõpetamiseks. Lühidalt ? onu kas
ostab 475 000 krooni eest nende osad välja või kolib majast minema.
"Minu kodu on püha paik. See ei ole kauplemise ning saamahimulistele
rikastumise objekt," vastas Mart Niklus ning keeldus sugulastelt nende osi
välja ostmast.
Ent tüdrukud said oma tahtmise. Pärast kaht ebaõnnestunud
enampakkumist loeti seni Niklusele kuulunud veerand maja võla katteks sugulaste
omandiks ja oktoobris 2001 müüdi maja ASile Hansa Liising.
"Sirle Karu on
kuritarvitanud oma kvalifikatsiooni ja positsiooni. See oleks advokaatide
aukohtule arutamiseks paras," arvab nördinud vabadusvõitleja, rääkides
aina uuesti ja uuesti, kuidas vennatütar, praegu advokaadibüroo HETA advokaat,
ta majast ilma jättis.
Sirle ja Silva tõrjuvad süüdistusi
STRONG>Sirle Karu leiab, et asjad pole sugugi nii mustvalged. "Esiteks on
mõttetu rääkida sellest ammusest testamendist. Minu teada tegi vanaema eluajal
umbes kolmkümmend erineva sisuga testamenti, sealhulgas Lagle
Parekile, Enn Tartole jne. Pealegi teab iga jurist,
et testament ei võta inimeselt õigust oma vara käsutada, sellega tehinguid
teha." Ta nimetab onu Mart-Olavit krooniliseks kaebajaks ja räägib sellest,
kuidas Tartu Linnakohus kahe aasta eest kohustas Mart Niklust lõpetama Sirle
Karu au teotamine ja eraelu puutumatuse rikkumine. Onu nimelt oli
saatnud ülikooli rektorile ja juurateaduskonna dekaanile mitmeid kirju,
kus kasutas Sirle suhtes alusetuid häbistavaid väljendeid. Sirle Karu ja Silva
Roose kinnitavad, et nad ei oleks onu Marti tema majaost ilma jätta tahtnud,
aga onu pani nad ise väljapääsmatusse olukorda. "Onu nõudis meilt kohtu kaudu
80 000 krooni vee, elektri, mulla ja palju muu eest. Maja lukk oli vahetatud,
paljud mu asjad on siiamaani selles majas. Nõudsime, et kohus lõpetaks
kaasomandi, sest meie, kuigi kaasomanikud, ei saanud maja kasutada, aga
kulutusi pidime kandma," kurdab Sirle Karu. Lisaks arvab ta, et onul ei oleks
ju olnud raske laenu võtta või väliseestlastelt abi paluda, et kolm
neljandikku majast neilt 475 000 krooni eest tagasi osta. Mis puudutab
vanaema "petmist", siis teatavad noored daamid, et nemad üritasid aidata
täpselt niipalju, kui vanaemal vaja oli, kooli kõrvalt mahti jäi ja mis
peamine ? niipalju, kui Mart Niklus neid üldse majapidamisse laskis.
Sirle
Karu kunagine esindaja kohtus ja hilisem tööandja, advokaat Sirje
Must kommenteerib olukorda nii: "Tartu linna asi on leida sedavõrd
auväärsele kodanikule elamispind."
Sõbrad tahavad maja Niklusele
tagasi
Mart-Olav Nikluse advokaat Kaljo Kuusmaa
võtab olukorra lühidalt kokku sõnadega: "Vanaproua veeti lihtsalt orki," ja
leiab, et sisuline vaidlus maja omandiõiguse üle on lõppenud Mart Nikluse
kaotusega.
Nikluse sõbrad on pöördunud Tartu linnaisade poole
ettepanekuga Vikerkaare 25 asuv maja uuelt omanikult hoopistükkis ära osta
ning Niklusele välja üürida.
sidebar
Saatuslikud
lepingud
15. nov 1991 kinke-eelleping. "Mina, Elfriede Niklus ühelt
poolt ja mu pojatütar Sirle Niklus teiselt poolt sõlmisime käesoleva eellepingu
sellele järgnevale seaduslikule kinkelepingule. Olen 83-aastane II grupi
invaliid, vajan igapäevast hooldusabi nii enesele kui ka kogu majapidamise
korrashoidmiseks. Kuna seda abi mu poeg Mart-Olav Niklus mulle pakkuda ei saa
(ta on invaliid nii füüsiliselt kui ka psüühiliselt), siis olen otsustanud
oma hooldajale Sirle Niklusele kinkida elusasemeks oma majavaldusest teisel
korrusel asuvad kaks tuba kõigi majas asuvate ruumide kasutamisõigusega. Sirle
Niklus omalt poolt tõotab hooldada mind mu elu lõpuni ja siis ka matta. Ta
tõotab kasutada temale kingitud ruume isiklikult, ei kingi neid ära, ei pandi,
ei vaheta, ei asu ise elama kuhugile mujale minu elupäevade vältel. Ta hoiab
kõik eeskujulikus korras ja teeb ka vajalikud remondid. Tema hooldada jääb ka
aed. Tema kodunt eemaloleku aegadel toob ta kohale kellegi asendushooldaja, kes
tema kohustusi täidab. Allkiri /E.Niklus/ Käesolev eelleping on mulle
vastuvõetav ja tõotan seda pidada. Allkiri /S.Niklus/
27. mai 1992.
Samasuguse sisuga eelleping teise pojatütre, Silva Roosega. Ka Silva tõotab
majapidamise ning vanaema eest viimase elupäevade lõpuni hoolitseda ja saab
vastutasuks kaks tuba alumisel korrusel. Kuna Silva on tehingu ajal alles
13aastane, kirjutab tema eest lepingule alla ema Valli Roose.