Veneetsiast ilma ilukõneta
Veneetsial ja ka Veneetsia filmifestivalil on oma vaimuväli või midagi sarnast. See hõljub ja lahvatab lagedale pärast rajude kokteilipidude lõppu, sahisevate Lido mändide all, kus öös on hääli. Siis ilmub lagedale mingi äraütlemata ilus kurbus, mingi täitev tühjus, millest kirjutas Thomas Mann.
Show´d ja punast vaipa on Lidol vähem kui Cannesis, kuigi muidugi on nad olemas. Ja olgu. Minu ettepanek festivali peakorraldaja Moritz de Hadelnile oleks siiski järgmine: pressikonverentsid võiks olla näitlejatele ja rezhissööridele eraldi. Siis jookseks kogu staariahne seltskond näiteks George Clooneyt pildistama ja tõsisemad inimesed saaks rahus rezhissööriga sisulist vestlust arendada, ilma ohuta, et pool pressikonverentsi kuulub kellegi nasaalhäälsele pihtimusele, kuidas ta Clooneyt armastab ja tema Como järve äärse villa juures luuramas käib, või näitlejate endi tavatasemele: "Jah, mulle meeldis väga X-ga koos töötada, - see on fantastiline film!".
Kui Andrei Zvjagintsevi "Tagasitulek" esimest korda linastus, tuli pressikonverentsile paarkümmend ajakirjanikku, mis näitab, et põhimass ikkagi head filmi ära ei tunne. Kui seesama linateos Kuldlõvi sai, jooksis muidugi kohale sama palju rahvast kui näiteks Nicolas Cage´i intervjuule, ent paljudel paistis pilgus mõistmatus, miks ikkagi ei antud peapreemiat Marco Bellochio filmile "Tere hommikust, öö!". Hiljem moondus see mõistmatus patriootiliseks hädakisaks itaalia ajalehtedes, mis oleks sama hea, kui Eestis hakkaks keegi tõsimeeli seletama, et "Nimed marmortahvlil" on parem kui "Mees ilma minevikuta".
Mu kullakallid itaalia sõbrad! Tarkovskiliku pingekruvimisega poegade ja isa suhet jälgiv "Tagasitulek" on võrdselt sügava kõlapinnaga kus iganes, mitte ainult Itaalias! Kui Zvjagintsev nimetas "Tagasitulekut" kontsentreeritud mütoloogiliseks vaateks inimese elule, siis on see tõesti tõde, mitte ilukõne. Ka zhürii esimees Mario Monicelli väitis, et tänavu polnud Kuldlõvi raske metsast üles leida.
"Tere hommikust, öö" jutustab täpselt 25 aastat tagasi toimunud Itaalia riigipea Aldo Moro röövist ja hukkamisest. Terroristide grupi naisliige (Maya Sansa) hakkab vaikselt Morole kaasa tundma ja mõtlema, et maailmarevolutsioon üle laipade polegi vist kõige parem idee... Film on korralikult tehtud, ja peaks olema kõigile itaallastele kohustuslik vaadata, kuid mulle mõjus kogu kupatus lahtisest uksest sisse murdmisena.
Teadmata kadunud stsenaarium
Filmide üldtase oli suhteliselt nõrk, mitte ainult põhikonkursis, vaid ka Controcorrente (Vastuvoolu), Nuovi Territori (Uute Alade) ja Kriitikupreemiale kandideerinud töödel ning ka väljaspool konkurssi linastunud filmidel. Peale tollesama "Tagasituleku" ei tasugi vast midagi meistritööks nimetada. Seevastu näiteks meisterlikku operaatoritööd kohtas päris sageli - eelkõige Bernardo Bertolucci filmis "Unistajad", Michael Winterbottomi "Kood 46-s", Peter Greenaway "Tulse Luperi kohvrites" ja Sofia Coppola filmis "Tõlkes kaduma läinud". Jätkus sama trend mis eelmisel aastal - on võimekas rezhissöör, võimekad näitlejad, võimekas operaator, aga... kuhugi on kadunud stsenaarium, sisu, too peen larger than life efekt. Olgu, suured narratiivid on surnud, praegu peaks nagu olema paljude väikeste juttude aeg, intensiivse recycling´u ja segu aeg, aga ma rõhutan INTENSIIVNE aeg, ent paistab, nagu oleks käes Suure Igavuse aeg.
Veneetsias on filmi headuse hindamiseks eriti tõhus meetod: meremõõduk. Kui tahad rohkem ujuda kui parajasti jooksvat filmi vaadata, siis pole järelikult tegu eriti köitva materjaliga. Paljud imetlesid Sofia Coppola uut linateost, ja kuigi Sofial on kahtlemata annet tegevuskäiku valitseda ja võimas visuaalne taju, siis... Lõppude lõpuks on tüütu, kui pool filmi mõnitatakse jaapanlaste oskamatust l ja r tähte eristada. Samas, võibolla on "Tõlkes kaduma läinud", nagu kõik teisedki Veneetsias linastunud filmid, - siiski meie aja võimendatud peegeldus? Ehk ongi nii, et filmid on tühjad, sest paljude elu on samuti tühi. "Tõlkes kaduma läinud" tegelased lihtsalt MOLUTAVAD Tokyos, joovad hotelli viimasel, dramaatilise vaatega korrusel viskit, - nad lihtsalt MOLUTAVAD, - neil ei tule pähegi Jaapanit vaatama minna, veel vähem seda mõista. Lihtsam on irvitada totra talkshow juhi üle. Sümboolne?
Michael Winterbottomi ulmelise "Kood 46" leiud on nn empaatiaviirus, mis võimaldab selle kandjal lugeda teiste mõtteid, seejuures tundmata inimlikku pahatahtlikust ja nn uus-esperanto keel, kus enamikus ingliskeelsesse teksti lõikub itaalia, hispaania ja hiinakeelseid väljendeid. Winterbottom kasutab endiselt oma sügavdatud mtv-tehnikat - tegelased jalutavad urbanistlikus tuledesäras, lähiplaanid võimendavad mõtlikku ilmet ja silmis peegelduvat saatuselapselikku eluvõitlusele käegalöömist... Kuid kuna filmi sisuks on kõigest teemade viskamine, mitte nende välja arendamine, ja üldtaust on liiga segane, kerkibki küsimus: Ja mis siis? Küsimus, mis hävitab kõik...
Väga, tõesti VÄGA palju kordi ei suutnud ma mõista, mida teeb üks või teine film sellel festivalil. Kas need tööd, mis festivali valikust välja jäid, olid VEEL halvemad? Või kaaluvad isiklikud kokkulepped ja susimised üle kvaliteedi (puudumise)? Täpselt sama võis märkida inimeste kohta. Mida tegi üks või teine sellel festivalil? Nii mõnigi väitis end olevat hirm-tähtsa produtsendi, hetk hiljem võis aga visiitkaardilt lugeda e-maili aadressi: tiggywiggy666@hotmail.com... Eri tüüp olid üleneljakümnesed (reeglina nasaalhäälsed) naised, kes promeneerisid ringi, sall õlgadel, ja üritasid end pidude või tõsisemate meeste ligi litsuda. Mõned sellised naised olid isegi L.A-st kohale vajunud, nad nimetasid ennast kas produtsentideks või näitlejateks, kuigi tegelikult oli nende viimane filmiroll aset leidnud kakskümmend aastat tagasi... Enamus itaallastest endist olid samuti staarijahil ja ei jaganud filmidest halligi. Kuidas saab tõusta püsti ja aplodeerida Paulo Benvenuti filmile "Riigisaladused"? Peaks ju ikka hindama seda, KUIDAS film on tehtud, mida ta ANNAB, mitte filmi teemat? "Riigisaladustel", mis räägib 1951.aastal Sitsiilias toimunud massimõrvast, on tõesti SUUR teema, ent tulemus on nagu kuiv ja veniv ajalooartikkel või heal juhul dokumentaalfilm. Muide, idee meile kõigile: pole nagu eriti palju filme küüditamisest, Siberist, ega ei tea ka eriti nimetada adekvaatseid post-sovjetliku elu kirjeldusi. Siin annaks midagi ära teha, kas pole?
Ma ei suuda enam vaadata filme, mis on kokkuvõetavad järgnevates shabloonides: "mõned sakslased olid siiski vaprad ja head, kaitstes ja varjates juute", "moslemi naiste elu on ikka nii õudne", "olen homoseksuaal, järelikult olen" jne. Seda nördimapanev, et zhürii grand prix läks Randa Chahal Sabbagi primitiivsele ja venivale "Tuulelohele", mis räägib liibanoni tüdrukust, kes pannakse tema tahte vastaselt naaberkülla mehele ja kes armub Iisraeli sõdurisse. Et filmi mingitki särtsu tuua, on rezhisöör tulnud mõttele toppida sõduri kaaslaseks keegi vanem, nö nalja ja tarkust viskav vanem sõber. Nali ja tarkus on see aga vist tõesti taolistele külamemmedele, kes moodustavad filmi ülejäänud tegelaskonna. Tundub tõesti, et grand prix väljajagamises sekkus poliitiline korrektsus, sest kinematograafiast või tervest mõistusest see otsus ometi lähtuda ei saanud. Näiteks Takeshi Kitano "Zatoichi" on samuti aluseks võtnud shablooni, kuid käsitleb seda uudselt ja vaimukalt.
Margrethe von Trotta film "Rosenstrasse" juudi meeste sakslannadest abikaasade üle-elamistest on suurepäraselt tehtud, Katja Riemann sai ka õiglaselt pärjatud parima naisnäitleja preemiaga, kuid... Ma nagu oleks seda filmi juba näinud. Kogu see andekas võttegrupp oleks ju võinud teha filmi millestki muust...
Ka Woody Allen ei üllatanud millegagi. Konveier üks film aastas ei mõju hästi isegi geeniusele. Te ei jää mitte millestki ilma, kui te Woody uut filmi "Anything Else" (“Ükskõik mida muud”) ei vaata. Parem vaadake veel kord "Annie Halli" või "Manhattanit". Paar pärlit Woody kehastatud paranoiline tegelane küll pillas, a la "Kui Carnegie Hallis keegi oksendab, leidub ikka mõni, kes seda kunstiks nimetab" (fraas, mis sõtkus mul meeles, kui jalutasin hiljem Veneetsia kunstibiennaalil), ent üldplaanis ei anna "Anything Else" midagi. Sümboolselt mõjus vaatepilt, kuidas Woody noor naine ta pressikonverentsilt ära talutas nagu väsinud lapse.
Kes võiks samuti oma katkematu filmivoo peatada, et väärikalt pensionile minna, on 95-aastane Manoel de Oliveira, kelle filmi "Rääkiv pilt" ei päästa isegi jumalik John Malkovich. Kui on midagi, mis KEELDUB käivitumast ja erutamast, siis on see Oliveira film.
Festivali suurim pettumus oli aga kindlalt vendade Coenite "Talumatu jõhkrus" George Clooney ja Catherina Zeta-Jonesiga peaosades. Kas selle tüütu, Hollywoodi roosa komöödia autorid on tõesti samad, kes tegid "Fargo", "Barton Finki", "Oo venna..." jne? Huvitav, mis rõõmustab Coeneid rohkem - kas uued, nokkmütsi ja ruladega austajad või cashimäed, mida see film kahtlemata sisse toob?
Jim Jarmusch on küll jäänud arthouse´i radadele, kuid... Suutsin seansi jooksul kolm korda magama jääda. Nimelt seisneb "Kohvi ja sigaretid" selles, et erinevad inimesed istuvad laua taga, suitsetavad, joovad kohvi ja lobisevad millestki. Ja kõik. Taoline film kannaks siis, kui dialoogid oleks VÄGA karmid või ühendaks tegelasi ka mingi süzheeline joon, mitte ainult kofeiini ja nikotiini tarvitamine.
Robert Rodrigueze "Ükskord Mehhikos" on sarnaselt Coenite uue filmiga samasugune veidi targem kommerts kui tavaline kommerts. Bruno Dumonti "Twentynine Palms" meenutab Antonioni "Zabriskie Pointi" nii sisu, esteetika kui ka selle tõttu, et pealkirjaks on kohanimi. "Zabriskie Point" ei kuulu aga Antonioni tugevamate palade hulka, ja "Twentynine Palms" on sellest veel tuhat korda halvem - veniv, veniv ja veel kord veniv. Üksmeelselt põgenesid kinost nii itaalia kui välismaised kriitikud, - kui on ikka nii igav film, ei aita ka alasti kehad, avarad loodusvaated ja verine lõpp.
Sama hale oli Christopher Hamptoni "Kujutledes Argentiinat". Teema on ise-enesest Suur - tuginedes Argentiina 1970. aastate sündmustel, mil militaarvõim vangistas ja tappis kümneid tuhandeid inimesi. Antonio Banderase kehastatud mees avastab endal sensitiivsed võimed, mille abil püüab otsida nii enda naist (Emma Thompson) kui ka teisi teadmata kadunuid. Paljude jaoks on juba sensitiivsuse sissetoomine liiast, mina seda usun, kuna taolised juhtumid on ka reaalselt toimunud, kuid filmi lõpp... Seda paatost ja ooperlikkust ei usu tõesti mingi hinna eest.
Mehhiklase Alejandro Gonzáles Iñárritu "21 grammi" on hoogne ja võrratute näitlejatöödega (meespeaosa preemia võitnud Sean Penn), kuid ehk nn teise filmi kompleksi tõttu ei tule siin piisavalt esile filosoofiline alltekst, - see, et keha muutub surres 21 grammi kergemaks. Tundub, et Iñárritu kasutab närvilist montaazhi ja ajahüppeid selleks, et varjata banaalset stsenaariumi. "21 grammi" sisu on peaaegu identne näiteks Kieslowski "Sinisega", mis on aga kordi sügavam ja hingepugevam.
Peale "Tagasituleku" tekitas liigutuspisaraid vaid üks film: Francois Dupeyroni "Monsier Ibrahim ja Koraani lilled", mis räägib juudi poisi ja türgi vürtspoodniku (elutöö Kuldlõvi saanud Omar Sharif) sõprusest. Siin on amelie´likku soojust ja kirkust, looklevat elutarkust, kavalaid kordusmotiive ja ei ühtegi klisheed, mida võiks luua Suur Teema juut versus moslem. Koguperefilm selle sõna parimas tähenduses.
Mõningaid nautimisväärseid filme jagus veel. Tuleviku tähena tasub mainida kõigest 23-aastast Jacob Tierney´t, kes oli Veneetsias oma esimese mängufilmiga "Twist" - tänapäevaversiooniga Dickensi klassikast (Oliver ja Dodge töötavad prostituutide ja narkodiileritena). Film on dünaamiline, tasakaalustatud ja tundlikult pingestatud, niivõrd osavalt üles ehitatud, et läbi ja lõhki tuntud story suutis ikkagi köita.
Teine uus tõsitulija on 27-aastane Aleksei German jr, kelle "Viimane rong" näitab Teise maailmasõja lõppakorde idarindel saksa kirurgi silme läbi. German ei varusta meid järjekordsete sõjastseenidega. Tuisu käes taaruvad sõdurid köhivad terve filmi jooksul nii häirivalt, et tahaks juba öelda: “Palun lõpetage”! Just sõja banaalsuse kaasakiskuva kujutamise pärast - laipadelt saabaste ja muu väärtusliku ära korjamine, köha, külm, ootus - on Germani film igati soovitatav.
Rezhissööri preemia saanud Takeshi Kitano "Zatoichi" on vindiga versioon jaapani ajaloolise draama 19. sajandi kangelasest, pimedast hasartmängurist ja mõõgavõitlejast Zatoichist, keda Kitano ka ise kehastab. Ülev esteetika, teravgraafilised võitlusstseenid, humoorikad vahepalad ja kogu samurai actioni kulmineeritus step-tantsus teevad Kitano teose vägagi nautimisväärseks, kuigi raputust see nüüd ka ei paku.
Mulle meeldis veel Raoul Ruizi "Koht elavate seas" selle sulni pinge, vanamoodsuse ja karismaatilise peategelase (Christian Vadim) tõttu. Ilusad flashbackid Ruizi meistriteosega "Ühe kuriteo geneoloogia". Vastuvoolu auhinna võitnud Hinar Saleemi "Sidruniviin" postsovjetlikust Armeeniast on ka päris okei, samuti "Kramer vs Krameri" autori Robert Bentoni "Inimlik plekk", kui seda ei rikuks ära läila muusika. Küll aga teeb Nicole Kidman seal mitmeid tragöödiaid läbi elanud koristajana superrolli.
Tõeliselt nauditav meelelahutusfilm oli Ridley Scotti "Matchstick Men" ("Tüngategijad"), kus juba ainuüksi Nicolas Cage pedantse petturina on omaette vaatamisväärsus. Ootamatu puänt ja kavalvaimukas toon tuletasid meelde "Mementot" või "Kaklusklubi".
Kuigi ühtegi niisugust hinge-actionit kui Lee Chang-dongi "Oaas" see aasta Veneetsias ei kohanud, tasub siiski soovitada paari ida raputajat. Näiteks tailase Pen-ek Ratanaruangi "Viimast elu universumil", mis jutustab enesetapu kinnismõttega noormehest (Asano Tadanobu), kes kogemata tapab ühe yakuza liikme, ja töölistüdrukust, kes kogemata tapab oma õe. Teine psühholoogiline nauding on jaapanlase Kazuyoshi Kumakiri "Antenn", kus "sadamaso kuninganna" aitab oma patsiendil rekonstrueerida väikeõe kadumise loo, mis on noormeest ja tema perekonda aastaid piinanud.
Kokkuvõtteks võib väita et tänuvuse festivali ekraanil sai reeglina näha rezhissööride eneseimetlust või suisa masturbatsiooni. Paljusid filme oli kindlasti mõnusam teha kui neid vaadata. Kuid kuna Veneetsia festivali peamised mõnud ei peitugi ehk kinosaalis, siis lõpetame ikkagi naerusui!
