Talvepäike vabas õhus
Kus ja millal?
Pärnule ja pärnakatele on Eestimaa talv ja pimedus nii rängalt mõjunud, et teatrirahvas on otsustanud vaatajad välja päikest otsima saata. Vihmast ja lörtsist läbiligunenud Vallikääru veerele, kus ükski hing talvise tuule ja lörtsiga niisama sattuda ei tahaks. Teatrisõber ja sõge kriitik aga hangivad piletid, et näha taaskord "Endla" väärikat rahvateatri taset.
Teejuhtideks sel laule ja tantsu täis retkel on kaks muistset taluperet, kes pajatavad pööripäeva kommetest, toomapäeva tavadest ja Tõnni tegemisest, ning teevad seda kohati nii igavalt, et publik jagab oma rahulolematust valjuhäälselt vadistades, kohati aga nii innukalt ja uskumatult, et (noor teatrikriitik) tahaks appi hüüda. Pean kiirustades mainima, et kui lavastuse alguses tekkis küsimus, kas olen purjus mina või on kogu lavatrupp juba pikemat aega - st. idee küpsemisest kuni etenduse valmimiseni - purujoobes olnud, siis peale neoonrohelise ussikese kostüümi kandva naabri-Vello lavale saabumist mõistsin, et tegu on kõige ehedama deliiriumiga. Küsimus on vaid, kelle omaga?
Kes ja kuidas?
Lavastaja Raivo Trass ja kujundaja Andrus Jõhvik on vaatajate ette mananud üsna autentse pildikese Eesti külamiljööst. Laval on kaks palkmaja, noor kuusevõsa, kadakane karjaaed ning südamekujulise aknakesega välipeldik, kus tegelased aeg-ajalt asjatamas käivad. Tegelastel endil on seljas takused ja lambanahksed riided, triibuseelikud ja labakindad. Rollid on juba tekstisiseselt kergelt ja pealiskaudelt visandatud, näitlejad saavad nende karikeeritud tüüpide esitamisega hästi hakkama. Ka laulusõnad ja tantsusammud ei lähe neil kordagi sassi. Mingit sügavamat sisseelamist ei saakski selliselt tekstilt oodata. Ning seda imestusväärsem on tõik, et teksti on loonud Kivisildnik, üks karmimaid kriitikuid nii elu kui teatri vallas. Kus on siin idee ja teravus? Kunstiline tase?
Kõige paremini sobiksidki lavastust iseloomustama parafraasid Kivisildniku enda arvustusest, mis põrmustas "Endla" teatri "Suudle mind Kate!"-i etendust (vt. 30.septembri Areeni): kohati oli üsna naljaks, ainult et kogu see meelelahutus nägi välja justkui nuripidine muusikal, kus läbisegi melodramaatiline sagimine, karglemine ja soig. Ja kuigi laul tuli hästi välja, polnud näidelda üldse mitte midagi.
Tõepoolest, kui poleks olnud armas-lihtsaid laulusõnasid, mis koos Feliks Küti muusikaga kõrvu kumisema jäid, mõningaid koomilisi dialoogilõike ja paari naljakat lavalist lahendust, poleks suurt midagi vaadata-kuulata olnud.
Miks?
Talv ja vähene päevavalgus võivad tõesti üsna masendavalt mõjuda ja ega suures jõululavastuste paanikas polegi enam kuigi kerge üllatada, seega on talvise vabaõhulavastuse idee täiesti mõistetav. Alati võib ju öelda, et ilmaga lihtsalt ei vedanud. Ka vanade paganlikkude rahvatraditsioonide ja uskumuste tutvustamine ja propageerimine on kiiduväärt tegu, eriti üha tüütavamaks muutuval põhjapõtrade, jõuluvanade, kuuskede ja jeesuslaste kummardamise ajal. Küsimus on lihtsalt teadmises miks ja mis vahenditega seda tehakse. "Endla" etendusest jäi mulje, et ega nad tegelikult ei teadnud küll, mida nad öelda tahavad. Ja samas oli näha, et ambitsioonid on suuremad kui lihtsa rahvatüki või laulumängu loomine. Lubatud riitusest, ürgsest laulust ja tantsust oli asi igatahes kaugel. Päike jäi seekord veel toomata.
“Pööripäeva Päike”.
Tekst ja laulusõnad Kivisildnik, lavastaja Raivo Trass.
Mängivad Ireen Kennik, Kaili Närep, Lii Tedre, Ahti Puudersell, Lauri Kink, Sepo Seeman, Ago Anderson.
Esietendus teatris Endla 18. detsembril 2004.
