29.03.2007, 00:00
Arcade Fire "'Neon Bible"'
(Merge)
Festivalitäis muusikat tervitamaks
apokalüpsist.
Kanada indierock. Mmm. Wolf Parade, The Dears, Besnard Lakes, Black Mountain, The Hidden Cameras, Swan Lake, Broken Social Scene... Milline majesteetlikkus, voolujoonelisus ning avastamata tunnete otsimine ja jaht uutele maailmadele. Aukartustäratav nagu indierock oma parimatel ja mõistatuslikematel päevadel – jah: 80ndatel. Momendil eetris valitsevad briti indierock’i karglejad tunduvad Kanada tummise kraami kõrval laste-rock, mis laste-rock.
Ja kõige aukartustäratavam punt sealt tuhandete järvede ja punaste vahtrapuude vahelt on Montreali seitsmik Arcade Fire. Jah, Arcade Fire’s on vahest isegi rohkem hardumust ja hämmastust tekitavat kui Montreali metsades elava kommuuni Godspeed You! Black Emperori muusikas. Mõlemad muusikute sektid armastavad süngeid ja pikaldasi crescendo’sid ning tumedast mateeriast välja purskuvaid gamma-plahvatusi. Aga kui Godspeed nokitseb ja manab omaette põrnitsedes, siis Arcade Fire kisub särgi rinna pealt puruks ja kisendab läbielatud või ähvardavatest õudustest kogu maailmale. Arcade Fire räägib siiski popkeeles. Ja leida sel tihedasti täis areenil uus viis end kuuldavaks teha on vahest keerulisem kui mornilt maa alla kaevuda.
Arcade Fire ei tohiks olla lõbus bänd. Põrgu päralt, oma eelmise plaadi kirjutasid nad (bändi liikmeid isiklikult väga lähedalt puudutanud) matustest. Järjekorras teine plaat “Neon Bible” ootab, ennustab ja valmistab ette maailmalõppu. Täielikku. Kui Arcade Fire vaatab peeglisse, siis musta peeglisse – “Mirror, mirror on the wall, Show me where the bombs will fall” (“Black Mirror”). Ega pole just lohutav ka see, mida nad selle otsa loevad – “Not much chance for survival, If the Neon Bible is right” (“Neon Bible”). Ei kosta väga lõbus, eks?
Liidame siia asjaolu, et Arcade Fire lindistas plaadi tühjaks jäetud kirikus ja ninamees Win Butler ei katkesta vist korrakski kantslist manitsevat jutlust ning seda suurem on üllatus – ja geniaalsem kogu Arcade Fire –, et nende muusika kostab kuidagi väga juubeldavana. Pühitsevana, hõiskavana. Okei, lõbusana. Nad oleks kui rõkkavaim bänd kõige suuremal liikuval laval mõnel öisel riituskarnevalil. Ning ma ei mõtle ainult puhast orkestreeritud hüperekstaasi (“Black Mirror”, “No Cars Go”, “(Antichris Television Blues”), see lokkav elurõõm ja elu pühitsus on ka Arcade Fire unelauludes lastele (“Neon Bible”), massiivse oreli otsas sõitmisel (“Intervention”) ja poptimistlikes plika-indie vilksatustes (“Black Wave / Bad Vibrations”, “The Well and the Lighthose”). Eks nende pillid ole ka mornimate nägudega (“Ocean of Noise”, “My Body is a Cage”), kuid siit peamiselt ja pigem meeldejääv juubeldus on võhmalevõttev.
Nagu me Arcade Fire’lt ootame, on nende instrumentide park maksimalistlik: seitsmeliikmeline bänd pluss orkestrid, laulukoorid ja puhkpillid. Ja hurdy gurdy! Kõlaritest tuppa ei paisku need võimsad kooslused siiski nii kõikematvalt. “Neon Bible” on kõlalt küllaltki hõre. Ilmselt on see sellest, et plaadil ei ole kuulda ründavaid trumme, aga ehk ka sellest, et kogu “Neon Bible” on sätitud ühele tagasihoidlikule, pisut tuhmile, kuid väga delikatess nivoole ja lainepikkusele. Ükski instrument ses hiiglaslikus laadakapellis ei ründa omaette, vaid teenib truult ühise pidustuse huve. Oivaline.
Halifaxi elaniks James üt les maailma muusikapressis uuele Arcade Fire plaadile osaks saanud tormilist ja joobunud vastuvõttu kirjeldades umbes nii: “Nagu oleks tegu Jeesuse teise tulemisega ning taustu laulab John Lennon.” Ega see väga vale pole. “Neon Bible” on kindlasti esimene tänavune pärisklassik. 9
Kanada indierock. Mmm. Wolf Parade, The Dears, Besnard Lakes, Black Mountain, The Hidden Cameras, Swan Lake, Broken Social Scene... Milline majesteetlikkus, voolujoonelisus ning avastamata tunnete otsimine ja jaht uutele maailmadele. Aukartustäratav nagu indierock oma parimatel ja mõistatuslikematel päevadel – jah: 80ndatel. Momendil eetris valitsevad briti indierock’i karglejad tunduvad Kanada tummise kraami kõrval laste-rock, mis laste-rock.
Ja kõige aukartustäratavam punt sealt tuhandete järvede ja punaste vahtrapuude vahelt on Montreali seitsmik Arcade Fire. Jah, Arcade Fire’s on vahest isegi rohkem hardumust ja hämmastust tekitavat kui Montreali metsades elava kommuuni Godspeed You! Black Emperori muusikas. Mõlemad muusikute sektid armastavad süngeid ja pikaldasi crescendo’sid ning tumedast mateeriast välja purskuvaid gamma-plahvatusi. Aga kui Godspeed nokitseb ja manab omaette põrnitsedes, siis Arcade Fire kisub särgi rinna pealt puruks ja kisendab läbielatud või ähvardavatest õudustest kogu maailmale. Arcade Fire räägib siiski popkeeles. Ja leida sel tihedasti täis areenil uus viis end kuuldavaks teha on vahest keerulisem kui mornilt maa alla kaevuda.
Arcade Fire ei tohiks olla lõbus bänd. Põrgu päralt, oma eelmise plaadi kirjutasid nad (bändi liikmeid isiklikult väga lähedalt puudutanud) matustest. Järjekorras teine plaat “Neon Bible” ootab, ennustab ja valmistab ette maailmalõppu. Täielikku. Kui Arcade Fire vaatab peeglisse, siis musta peeglisse – “Mirror, mirror on the wall, Show me where the bombs will fall” (“Black Mirror”). Ega pole just lohutav ka see, mida nad selle otsa loevad – “Not much chance for survival, If the Neon Bible is right” (“Neon Bible”). Ei kosta väga lõbus, eks?
Liidame siia asjaolu, et Arcade Fire lindistas plaadi tühjaks jäetud kirikus ja ninamees Win Butler ei katkesta vist korrakski kantslist manitsevat jutlust ning seda suurem on üllatus – ja geniaalsem kogu Arcade Fire –, et nende muusika kostab kuidagi väga juubeldavana. Pühitsevana, hõiskavana. Okei, lõbusana. Nad oleks kui rõkkavaim bänd kõige suuremal liikuval laval mõnel öisel riituskarnevalil. Ning ma ei mõtle ainult puhast orkestreeritud hüperekstaasi (“Black Mirror”, “No Cars Go”, “(Antichris Television Blues”), see lokkav elurõõm ja elu pühitsus on ka Arcade Fire unelauludes lastele (“Neon Bible”), massiivse oreli otsas sõitmisel (“Intervention”) ja poptimistlikes plika-indie vilksatustes (“Black Wave / Bad Vibrations”, “The Well and the Lighthose”). Eks nende pillid ole ka mornimate nägudega (“Ocean of Noise”, “My Body is a Cage”), kuid siit peamiselt ja pigem meeldejääv juubeldus on võhmalevõttev.
Nagu me Arcade Fire’lt ootame, on nende instrumentide park maksimalistlik: seitsmeliikmeline bänd pluss orkestrid, laulukoorid ja puhkpillid. Ja hurdy gurdy! Kõlaritest tuppa ei paisku need võimsad kooslused siiski nii kõikematvalt. “Neon Bible” on kõlalt küllaltki hõre. Ilmselt on see sellest, et plaadil ei ole kuulda ründavaid trumme, aga ehk ka sellest, et kogu “Neon Bible” on sätitud ühele tagasihoidlikule, pisut tuhmile, kuid väga delikatess nivoole ja lainepikkusele. Ükski instrument ses hiiglaslikus laadakapellis ei ründa omaette, vaid teenib truult ühise pidustuse huve. Oivaline.
Halifaxi elaniks James üt les maailma muusikapressis uuele Arcade Fire plaadile osaks saanud tormilist ja joobunud vastuvõttu kirjeldades umbes nii: “Nagu oleks tegu Jeesuse teise tulemisega ning taustu laulab John Lennon.” Ega see väga vale pole. “Neon Bible” on kindlasti esimene tänavune pärisklassik. 9