Andreas Kalkun "'Pääväraamat"'
Taa om üts hää lauluraamat. Hää taaperast, et om pallo illos. Sääne päält valge ku lumi võ mõne inemisetüki süämetunnistus. Paistuss puutih illosahe silmä, halb om vast taa, et luke es näe, mis taa päälkiri om. A ka sa mine lähemile, sis näet. Ja kae sisse, säänse illosa ikooni muudu pildi omma tettu.
Ku ti nüt viil vihjest arvo es ole saanu, raamat om seto kiileh kirjä pandu. Ma ütle ausalt, mul oll rasse taad lukõ, Andreas pruuk tõõst kiräviisi ku ma, ta’l omma njo q-tähe igäl puul sõna otsah, sääl, kus taa lõpp ar tuless süvva. No tiiate, kõgõ lähem eesti kiileh om sõna otsa öelda üts õ! A mu’le käüss taa üläkoma ka tuu heli märkimisess külh.
Kõgõ parem omgi taad hindale valju ette luke, om kergem arvo saada, millest jutt käüss. No millest ta käuss? A millest kõk laulu käivä? Kõk omma jo üte: tütrik om illos ka väega mõro ja kaes näid rikkamäid ja targemaid liinatsuri. Võ et hommugu om veitkest pohm olla, aga raaha – netu! No ja et liin om hull kotus, maal om illos, ka ikkäv. Ta ole’es paha perast öeldu, no mu’le tunduss nii, a ma pole ka väega suur laululugija. Ja ma mõtle, Andreas võiss tettä mõne säänse laulu, midä laulda ka saass, oless hüva. Säänse, koh väkevid sõnnu ka seeh om. Nüt tule mihalipäiv, egasugu pühhi om nii et hukah olet, a naaste laulu üts seto mehepoig laulma es taha väega nakata.
